Enne tolle õnnetu juhtumi lõpplahendust avastasid uurijad veel, et firma raamatupidamisest puudusid tosinad müügilepingud ning teiste osanike teadmata oli Julius isiklikult aktsiaturul kaotanud üle 450 000 dollari ehk 2015. aasta vääringus ligikaudu 8,1 miljonit. (Üheks tema investeeringuks oli vasefirma, mis suutis toota vaid 52,26 dollari väärtuses maaki.) Tema nõbu sõnade kohaselt ütles Julius talle alles hiljuti: „Aktsiate hind peab varsti tõusma hakkama.“ Võimetu tasuma advokaatidele ning süüdistusmaterjalidest nurka aetuna ilmus Julius viimasele istungile mustas ülikonnas, triiksärgis ja viigipükstes ning tunnistas end süüdi suuremõõtmelises varguses. Tema kaitsja teatas, et Lehrenkrauss võtab karistuse vastu „nagu õige mees kunagi“. Kohtunik, süüdistatu vana sõber, saatis ta viieks kuni kümneks aastaks osariigi vanglasse, mille hüüdnimeks oli Sing Sing.
Kuigi Lehrenkrausside võlakirjad olid kasutu pahn, võis nende äri üht tillukest kõrvalharu (mis tegeles hüpoteegimaksete kogumisega võlgnike käest) veel kuigivõrd väärtuslikuks pidada. Kohtu määratud pankrotihaldurid ootasid sellele ärile pakkumisi. Oma pakkumise tegi ka üks suurtest hüpoteegihaldusettevõtetest, Home Title Guaranteed. Teised osta soovijad polnud nõnda tuntud, kuid omasid Brooklyni poliitilises masinavärgis häid sidemeid. Fred Trump, kes teadis tänu majade müügile hüpoteekidest samuti üht kui teist, liialdas oma kvalifikatsiooniga veidi, kui teatas kohtule, et tegutseb kinnisvara- ja hüpoteegiäris juba kümnendat aastat. (Selle väite järgi pidanuks ta majade müügiga alustama juba keskkoolis käies.) Kuid liialdamisest hoolimata polnud tõenäoline, et tema pakkumine võidaks, kui tal ei leidu just veel mõnd lisaeelist.
Trump käis Brooklyni poliitikamaailma mõjukate meeste jutul ning ühendas jõud Queensis elava investori William Demmiga. Nad tundsid muret, et mõni suurem grupp Lehrenkrausside võlakirjaomanikest võib müügiga venitada, seega läksid nad ühele nende kogunemisele Bushwicki keskkooli. Ohvrid kartsid, et vana firma võib kunagi ellu ärgata ning siis pole ka hüpoteegihaldusettevõte enam midagi väärt. Kuigi vaid ime võis Lehrenkrausse päästa, sai Trump nende murest aru. Tema ja Demm andsid lubaduse, et isegi kui Lehrenkrausside firma surnuist tõuseb, müüvad nad hüpoteegihaldusettevõtte võlakirjaomanikele, rahuldudes ise vaid 1000-dollarilise vaheltkasuga. Vastutasuks palusid nad vaid seda, et grupp soovitaks nende pakkumist pankrotihalduritele. Leping sõlmitigi ning kohus, kes ei soovinud Lehrenkraussi klanni ohvritega konflikti sattuda, võttis Trumpi/Demmi pakkumise vastu.23
Kuigi hüpoteegimaksete vahendamisega võis ka midagi teenida, kujunes Trumpi ja Demmi jaoks tolle ettevõtmise tõeliseks väärtuseks kogu see info, mida nad said Lehrenkrausside tegevuse kohta. Ettevõtte raamatupidamisest said nad teada majaomanike nimed, kes on maksetega graafikust maas ning kelle puhul oli kohe võlamenetlusi oodata. Nende teadmistega varustatult võisid nad teha pakkumisi juba enne, kui kinnisvara turule jõudis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.