sama vanad, pragunenud ja hallid palgid nagu olid majaseinteski. Madal kaev asus majast paarikümne meetri kaugusel ja ämbri allalaskmiseks kasutati teivast, mille otsas oli roostes metallkonks. Soopoiss laskis ämbri kaevu ja just siis meenus talle ema surm, mis oli aset leidnud umbes viis aastat tagasi siinsamas maja juures. Nad olid vanaisaga just jõe äärest tulnud, hea noos korvis ning istunud maja ette trepile ilma lihata ühepajatoitu sööma, mida ema sageli valmistas. Toit oli potipõhja kinni jäänud ja Õuno mäletas tänaseni lõhna, mida eritasid kergelt kõrbenud kapsalehed ja kaalikad, kui ema neid potist puulusikaga lahti kaapis ja kaussidesse kopsas. Ulatanud kausid vanaisale ja Õunole, võttis ema ukse kõrvalt madala tabureti ja kalakorvi ning läks istus eemale õunapuu alla, et kalad ära puhastada. Soopoisil oli viimane jutuajamine emaga hästi meeles.
