Kuid sõkalde sekka sattus ka terasid. Näiteks ükskord maalis keegi ühe käega napollane valmis sama kõrgel kunstilisel tasemel maali, kui on tänapäeval tuntud Leonardo da Vinci „Mona Lisa”. Kohtunikud, kes olid vaieldamatult asjatundjad, mõistsid maali sügavust kohe, tabasid ära selle mitmekihilisuse ja haarde, kuulutasid selle ideaalseks taieseks ning konkurss lõpetati. Foorumileitsakus sabas seisev rahvas saadeti laiali ja kohtunikud lahkusid saalist, siiski vaatas viimane neist veel saaliukselt kogemata tagasi, jäi seisma ning röögatas nii, et see kostis isegi õue ära. „Stop! Tagasi! Kõik viivitamatult tagasi!”
Kohtunikud naasid ja nende suu vajus üllatusest ammuli. Just nende endi poolt ideaalseks taieseks kujutatud maal paistis külje pealt üksnes mõttetu vertikaalse kriipsuna, kusjuures pilti ennast polnud nähagi.
„See küll ideaalne taies pole,” ütles üks kohtunikest, „see on pelgalt ideaalne maal!” ja kõik olid temaga sada protsenti nõus.
Konkurss käivitus uuesti ja jätkus endise hooga. Teiste hulgas käis komisjoni ees üks äärmiselt vaene ja õbluke kongus ninaga mehike, kelle nimi oli Giancarlo Pipinini. Giancarlo elas väljaspool linnamüüri savihütis koos oma kolmejalgse kõhna kitsega ning seisis pühapäeviti foorumil tundide kaupa päikeselõõsas, et siis lõpuks kohtunikele oma taiest esitleda. Mehel oli kunsti peale nii kätt kui ka silma, ta suutis voolida tilaga kausse, mõtles välja uut tüüpi soengu, raius marmorit, õppis keelt rulli ajama, punus ja tikkis, kuid komisjon saatis ta alati minema, tihti kuivalt pead raputades, kuid nii mõnigi kord kõige hullemat tehes – naerdes. Mõne kuu jooksul leidis õrna hingega Giancarlo puhul aset kolm merrekargamise juhtumit, ent alati ilmus ta südaöösel koju, märg, kurb ja purjus. Ta nügis läbi une mögiseva kitse seina poole, heitis masendunult oma heinaga kaetud savist voodile ja jõllitas nii kaua tsikaadide siristamist kuulates pimedusse, kuni uni võimust võttis. Hommikul ärgates oli depressioon kõva, kuid päeva peale äng taandus ning õhtuks, kui ka pohmelus kadus, hakkas Giancarlo mõtlema uue taiese loomisele.
Ühel sombusel päeval jalutas Giancarlo jälle kunstist mõtteid mõlgutades jändrike päikesekuivade puude, suurte kaktuste ja okkalise võsa vahel Vesuuvi jalamil, kui ta komistas veidra rondi otsa. Kummardunud ja tõstnud haralise juurika hajameelselt üles, sai mees ühe hetkega nii valgustatud, nagu oleks talle pimedas ruumis taskulambivihk näkku suunatud. Esmapilgul tavalise rondina tundunud mõttetu juurikas osutus selgepiiriliseks looduse imeks, mis väljus oma täiuslikkuses füüsilise keha raamidest ning tekitas Giancarlo Pipinini peas hulgaliselt uusi mõtteid, põhiliselt helged, aga leidus ka tumedamaid. Võimsad ideed tagusid seestpoolt mehikese pead, juurikas mängis temaga nagu laps kaleidoskoobiga, pöörates Giancarlo ajus peituvat kraami aina uuesti ja uuesti külili, nii et moodustus järjest enneolematuid seosed. Ühe hooga leiutas mees sõna „mädavõigas” ning plankingu, sulges seejärel silmad ning töötas välja ühiskonnakorraldusliku süsteemi, mille kohaselt said vaesed ja rikkad ilma üksteist vihkamata koos elada. Võimsad mõtted ja imelised ideed aina kihutasid mööda Giancarlo pead, mees seisis tundide kaupa võsa vahel ja lihtsalt oli, nautides justkui kinokülaline värvilist vaatemängu. Mööda jooksis pulstunud koerajurakas, kes silmitses Giancarlot kümmekond sekundit, haugatas küsivalt ja järas meest säärest, kuid kuna Giancarlo ei teinud temast üldse välja, urineeris loom tema jalgadele ja tormas minema. Lumm hajus alles öö saabudes, kui pimedus ei lubanud mehel inspireerivat juurikat enam vaadelda.
Uskumata süllelangenud õnne suurust, läks vaene mees koju, asetas imelise juurika lauale ja jäi magama, kahtlemata hetkekski, et konkursi „Pompei otsib ideaalset taiest” võit on tal taskus. Giancarlo Pipinini mõtles uinudes auhinnaks määratud kullakirstule ning talle peatselt eraldatavatele, igakuiseks kasutamiseks ettenähtud süütutele neitsitele. Unes astus Giancarlo vaikides punaste seintega saali ja asetas juurika lauale, kohtunikud kargasid püsti ja hakkasid vaimustusest karjuma, aga …” siinkohal katkestas vanaisa jutustamise ja häälitses madalalt: „Pumm-pumm-pumm!”
„Mis juhtus?” küsis Õuno ja vaatas talle ehmunult otsa.
„Vesuuv hakkas purskama,” lausus vanaisa. „Giancarlo magas, vulkaan purskas ja hommikuks oli terve linn tuha alla mattunud, ideaalne taies muu hulgas.”
Väike Õuno nuttis, sest Giancarlo sai surma. Teda ei huvitanud, et koos Giancarloga hukkus terve linn, tal oli ainult sellest ühest väetist mehikesest kahju. Ometi lugu sellega veel ei lõppenud, vanaisa rääkis, kuidas tänapäeval kaevati Pompei välja, leiti tuhakonservis kenasti säilinud inimluud ja inimeste asjad, täpselt nii, nagu need purskamise ööl jäänud olid. Giancarlo voodi kõrval laual seisis endiselt juurikas, mis sai ühe hoobiga maailmakuulsaks. Juurikas viidi Vatikani, pandi seal vaatamiseks välja ning see trumpas üle isegi Michelangelo maalitud kuulsa Sixtuse kabeli lae. Inimesed jalutasid pikkades koridorides, nägid lae ära, mühatasid kannatamatult ning alles juurika juures ilmus nende näole rahu ja lõdvestus. „Nüüd võin ma rahus surra,” ütlesid paljud õnnelikult pead vangutades, aimamata, et ideaalne taies – nagu juurikat laiapõhjalise rahvusvahelise kokkuleppe järgi peatselt hüüdma hakati – mõjus hoopis eluiga pikendavalt. Maailmast sai tänu juurikale parem paik, see tõusis jumalateooria kõrvale uueks eksistentsi mõtestajaks, sütitades ideid ja küttes kirgi. Ideaalne taies lisas maailmale iga päev kallurikastide kaupa väärtust, pani laste silmad särama ja vanainimeste omad ka, avardas hingesid ning puhus inimkonna pea kohalt laiali madalad hallid pilved, nii et paljastus helesinine taevas.
„Poja,” ütles männi najal lebav vanaisa tasa Õunole ning tema ninasõõrmetest hakkas verd voolama. „Ideaalne juurikas on päriselt olemas.”
Soopoiss vaatas surevale vanaisale otsa, tolle silmis alati põlenud tuli kustus aeglaselt, ent ta paistis olevat mõistusel. „Ah?” küsis soopoiss.
„Ideaalne taies on päriselt olemas,” kordas vanaisa, tõstis vaevaga käe ja puudutas Õuno põlve. „Ma leidsin selle väikese poisikesena siitsamast soosaarelt ja viisin endaga Eestisse kaasa.”
„Ma ei saa aru,” ütles Õuno, aga vanaisa ei pannud talle seda pahaks, vaid ainult noogutas kergelt, nii et tema huuled puudutasid üht habemekarvadesse takerdunud käbi.
Puude vahelt kostis järsku kraaksumist ja Õuno vaatas ehmunult üles. Vanaisa oigas mõned korrad ning tema lumivalgel ripsmel maandus kärbes. Putukas jooksis ripsme all silmanurgani, tõusis seal ripsmekatusele ja läks tagasi algusesse. Iga normaalne inimene oleks praegu silma pilgutanud, mõtles Õuno murelikult, aga verest tühjaks jooksev vanaisa ei teinud kärbsest väljagi. Võib-olla ei olnud kärbes enam vanaisa asi, ehk oli probleem liiga väike, et sellele aega ja energiat raisata ning kulutada ära üks silmapilgutus.
„Ma olen väljaheidetu ja ma olen väljaheitja,” lausus vanaisa, alustades näiliselt täiesti uut teemat. Õuno tahtis midagi öelda, aga vanaisa tõstis häält ja poiss püsis tasa. „Mu hingel lasub kohutav patt, rämpsinimese vääriline ilge tegu ja ma olen toime pannud midagi, mis on hullem kui tapmine. Mälestus sellest teost on mind mitukümmend aastat justkui põletanud, ma olen piinelnud ja ahastanud, aga mida on see kõik väärt võrreldes sellega, mida ma olen põhjustanud? Mitte midagi!”
„Mis patt see on siis?” küsis Õuno, kes ei osanud vanaisa jutust esialgu midagi arvata. Uudised kuhjusid, neid tuli korraga liiga palju ja üllatusmoment kadus. Ubljuudoki rünnak, vanaisa verest tühjaksjooksmine, päriselt eksisteeriv ideaalne taies ja lõpuks veel mingisugune patt.
„Ma ei lasknud elu šampusekorki taevasse, nagu loodus ette