„Pole vaja,” ütles vanaisa.
„On ikka! Ravimtee sobib igal juhul hästi,” kasutas Õuno jälle vanaisa sõnu, „isegi … noh, otsast ära rebitud kehaosade puhul. Paari nädalaga oled jalul, esimesed sammud on vast vähe kanged, aga siis läheb elu jälle vanamoodi edasi.”
„Poja, ära aja nii rumalat juttu,” ütles vanaisa tasa ja ohkas. „Siin pole meil midagi teha, ise olin loll ja tahtsin metslooma eest toiduga ära joosta. Rõip krahmas mul kaelast kinni, aga mina muudkui kaitsesin oma kaht jumakat haugi – vana narr! –, sain kaks korda putku, aga just see ajaski ta vihast sõgedaks. Kargas jälle kallale, ma äsasin talle jalaga, aga ta sai selle pihku ja murdis laba nii kergesti otsast ära nagu kuivanud oksakese puu küljest. Ta sai kalad korvist kätte ja pani raginal võssa, nii et ei vaadanud tagasigi. Ei õnnestunud mul enam evolutsiooniheitluses peale jääda, poja, ei õnnestunud. Loom liigikaaslast üldiselt ei tapa, selle süsteemi eest peame Darwinile tänulikud olema, aga jalalaba küljest ära krõksamisest pole teoorias spetsiifiliselt juttu ja see näib lubatud olevat.”
„Ma toon vett?” pakkus Õuno ja tõusis püsti, kartes uuesti vaadata sinna, kus oli ilma labata jalg. „Kas sellest piisab, kui ma ämbritäie su jala peale valan? Või ajan hoopis eilse pohlalehetee soojaks? Või oleks parem leotatud männikäbisid nätsutada?” Ta soovis nii väga, et asjad jälle korda saaks, ta oli abivalmis, noor ja tugev, aga vanaisa liigutas keelavalt näppu ja poiss vajus tagasi põlvili.
„Ära lobise, poja! Las ma voolan siin vaikselt samblasse tühjaks ja asi vask. Aga äkki saad sa ära päästa kellegi teise, see võib küll olla.”
„Kelle teise?” küsis soopoiss üllatunult ja vanaisa vastas: „On üks. Kuula mind hoolega!”
Õuno nuuksatas tahtmatult, aga ei hakanud vastu. Salamisi uskus ta ikka, et kohe jagatakse välja käsud, ta läheb ja korjab suures koguses sammalt või puulaaste, raiub kuuseoksi ja asetab need vanaisale alla, et tal oleks pehmem lebada – ühesõnaga mida tahes, et verejooks peatuks. Soopoisil polnud aimugi, kui palju inimeses verd on, kaua selline verejooks kestab ja kunas saabub surm.
„Ära nuta, poja!” ütles vanaisa.
„Aga ma ei taha, et sa ära sured.”
„Suremise osatähtsust elus kiputakse üle tähtsustama, aga tegelikult lüüakse ju juba sünnitusmajas igale imikule tempel otsaette, siin pole midagi õiendada ja sellega tuleb arvestada.”
„Mis tempel?”
„Tempel kirjaga „Kes sünnib, see sureb!”. Aeg on oma aatomid tagastada.”
„Mis aatomid?”
„Need, millest ma koosnen. Loodus nõuab neid tagasi, tal on neid rohkem vaja, ja näe, mis selli ta saatis neid aatomeid minu käest välja nõudma!”
„Mis selli?” küsis Õuno ja nuuksatas jälle.
„Ubljuudoki enese,” vastas vanaisa, „sest ükski kehvem aparaat ei oleks minusugusega hakkama saanud. Kas sa Pompei lugusid mäletad, poja?”
„Muidugi mäletan!” hüüatas soopoiss üllatunult ja vaatas vanaisale otsa.
Kui Õuno oli väike poiss, jutustas vanaisa talle tihti lugusid kaugest Itaaliast, soojast päikesepaistelisest maast, mille saapakujulist randa uhas kohisev Vahemeri ning kus kasvasid õunte ja pirnide asemel puu otsas sidrunid ja mandariinid. Itaalia lood olid vanaisa ja poisi omavaheliseks asjaks, mida tuli ema eest salajas hoida, selle põhjust ei olnud pisike Õuno eales mõistnud. Vanaisa jutustas neid lugusid üksnes siis, kui nad käisid kahekesi kalal või istusid õhtul hilja köögis peeruvalgel, kui ema oli juba magama läinud. „Üks piuks emale,” oli vanaisa öelnud, „ja lood lõppevad.” Ning Õuno pidas vastu, kuigi nii mõnigi kord oli tal hirmus tahtmine emale rääkida, mida põnevat oli ta kuulnud. Viimastel aastatel vanaisa neid jutte enam ei vestnud, sest tema sõnul oli Õuno neist välja kasvanud, kuigi soopoiss ise seda ei tunnistanud.
Itaalia lood rääkisid Vesuuvi-nimelise tossava tulemäe kõrval asuvast iidsest linnast Pompeist, mille sissetulekud olid võrreldes naabrite omadega kesised ning kus püüti hoolega oma jõukust kasvatada. Olukorda analüüsiti, viidi läbi põhjalik uuring ning jõuti järeldusele, et üleüldise heaolu saavutamiseks tuleks linna meelitada rohkem turiste, kes ööbiksid Pompeis, tutvuksid vaatamisväärsustega ning jätaksid sinna oma raha. Uuringutulemused osutasid üsna täpselt, kust king pigistab, konkreetselt juhiti tähelepanu asjaolule, et kuigi linna peaväljakul ehk foorumil oli hulk marmorist skulptuure, ei erutanud need enam ammu kedagi, sest selliseid leidus kõikjal. „Pompei kisendab uut tüüpi taiese järele,” resümeeris uuring, „kunstiteose järele, mis lööks külalise nii pahviks, et ta läheks tagasi koju ja saadaks kohale kümme järgmist. Pompei vajab ideaalset taiest,” ütles uuring, „midagi täiesti fenomenaalset, mis kerkiks siiani tuntud seitsme maailmaime kohale ja moodustaks omaette klassi, või siis esialgu kas või ideed, mille põhjal saaks sellise taiese luua.”
„Ideaalne taies pidi tulema parem asi, kui on tänapäeval laialt tuntud Eiffeli torn, Big Ben või Colosseum,” selgitas vanaisa pisikesele Õunole, kes kuulas teda, suu ammuli, nii et huulte vahelt paistis üksik kollakas esihammas. Kuna lapsel polnud aimugi, mis asjad on Eiffeli torn, Big Ben ja Colosseum, otsis vanaisa välja pildiraamatu ja näitas enne jätkamist poisile neist pilte.
„Peatselt kuulutatigi välja konkurss „Pompei otsib ideaalset taiest”,” jutustas vanaisa edasi, „mille auhinnaks oli kirst kulda ning kümme süütut neitsit aastas.”
„Mis on süütu neitsi?” küsis Õuno.
„Noor naine,” vastas vanaisa.
„Ja mis sellega teha saab?”
„Igasugu asju, poja,” vastas vanaisa ja jätkas. „Konkurss „Pompei otsib ideaalset taiest” osutus rahva hulgas ääretult populaarseks, sest kui varem pandi avalikku ruumi üles üksnes kunstiteoseid, mida valmistasid tellimustöödena tuntud tegijad, siis nüüd võis osaleda igaüks. Pompeid tabas laialdane taiesemeisterdusbuum, kusjuures erilist huvi asja vastu küttis üles faktor, et keegi ei teadnud täpselt, mida otsiti, ning põhimõtteliselt võis ideaalseks taieseks osutuda ükskõik mis. Rahva seas levisid jutud, et kuigi üritust nimetatakse konkursiks, siis tegelikult on tegu loteriiga, ja selline info tõi taiestega kohale erakordse hulga inimesi. Igal pühapäeval seisid sajad inimesed foorumil sabas, miski kaenlas või seljas, süles või enda kõrval kivisillutisel maas, päike kõrvetas otse kuklasse, esines minestamisjuhtumeid, ikka ja jälle käidi suure purskkaevu juures, et loopida külma vett näkku ja särgile.
Konkursi komisjon koosnes viiest vanast ja targast mehest, kellel olid kõigil seljas ühesugused kuldse tikandiga mustad toogad, mis andsid neile erakordselt tõsiseltvõetava välimuse. Kohtunikud viibisid foorumiäärses sammastega hoones, nad istusid tumepunaste seinte ja maani ulatuvate roheliste kardinatega avaras saalis pika Kreeka pähkli puidust laua taga ja vaatasid kõik teosed üle. Olid need puidust või savist, kivist, kootud või punutud, vahet polnud. Leidus kokkukruvitud ja ühteseotud esemeid, tahutuid, valatuid, haisvaid, elusaid, surnuid ja tükeldatuid. Inimeste fantaasia oli lai, nüüd huvitas kõiki üksnes, kui lai ja kas sellest laiusest piisas ideaalse taiese valmistamiseks. Inimesed olid väga enesekindlad nagu ikka sellistel konkurssidel ning järjekorras seisjate hulgas kuulis tihti ülbitsemist.
Konkurss oli väldanud juba kuid, aga kõik taiesed saadeti järjepanu tagasi. Üldjuhul oli asi kohtunike jaoks selge paari sekundiga, mõnda taiest uuriti aga tõsisemalt, nii et üks või teine õigusemõistja laua tagant püsti tõusis ja saali keskele teost lähemalt vaatama läks. Sageli püüti kohtunikke kingitustega ära osta. Paljud osalejad ajasid saali kitsi ja lambaid ning pakkusid neid kohmetult kohtunikele, loomad klõbistasid sõrgadega, nende jalad vajusid libedal kiviparketil harki, nad puistasid pabulaid ja urineerisid häbenematult, kuhu aga juhtus. Kohtunikud võtsid kõik loomad vastu, kuid kuna nad läksid ahneks ja hakkasid rahvalt varjamatult aina suuremaid andameid nõudma, siis vahetati nad peagi uute ja rikkamate vastu välja, keda vaeste inimeste ahtrad loomad ei huvitanud ja kes said