Arbile ja Kiurile
1
Mullane jalg surus roostes labida maasse ning juurte raginal tekkinud aukudesse kukkusid kartulid. Töötaja kohal laiuvas lõputult sinises taevas ujusid üksikud pilved ja eemal sarapuuokste vahel laulis lühidalt vint. Oli tuulevaikne ja palav ning mööda noort päevitunud selga voolas alla higi.
Õuno oli umbes kahekümneaastane, pikemat kasvu noormees, kellel olid hallid silmad ja peas hele juuksepahmakas. Tema nägu katvat juustest veidi tumedamat jõhvhabet ei olnud eales aetud, rahulikud ja kindlad liigutused andsid märku tugevast füüsisest, mida oli vorminud elu vabas looduses. Nooruki selg oli lai nagu ukseplaat, käsivarred soonilised ja reied sitked ning seega oli kaevamine tema jaoks kergemat sorti töö, isegi lõdvestav. Ikka ja jälle tõstis ta välja mõne labidatäie pinnast, viskas kartulid auku ja ajas mulla tagasi peale. Labidavarre otsa maandus lepatriinu, Õuno silmitses putukat lähedalt, luges mustad täpid tiibadelt kokku ja puhus siis lepatriinu peale, nii et see oli sunnitud arusaamatutel põhjustel puhkenud tormi eest pagema. Jälle surus jalg labida maasse ja kartulimaale tekkisid uued, ebakorrapäraselt paiknevad augud. Põld ei olnud sugugi suur, paarkümmend meetrit ühtpidi ja veidi rohkem teist, kolmest küljest ümbritses seda mets ning neljandas seisis vanuse tõttu halliks tõmbunud laastukatusega palkmaja. See madal ehitis sobis oma pragunenud palkide ja sammaldunud katuseservaga metsa alla suurepäraselt, olles loodusesse justkui sisse kasvanud. Maja nurga juures oli tumepruun roostetanud veetünn, seinal räästa all rippusid kaks sibulavanikut, mille kõrvale toetus pikavarreline puupulkadega reha. Vint vidistas jälle kiirelt ja segaselt, olles omamoodi metsavahiks, kes hoiab siinsetel paikadel pilgu peal. „Siit-siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk!” kõlas selle pisikese sinipäise linnu laul sarapuuoksalt, noormees tõstis juba labida, et see jälle mulda torgata, kuid just selsamal hetkel kostis kusagilt üsna lähedalt madal möire. Heli algas vaikselt, peaaegu kuuldamatu urinana, kogus aga kiiresti jõudu ja paiskus seejärel üle terve soosaare kõlavaks karjeks.
„Mrr-uu-aahh!”
Väike pilv ujus päikese ette ja Õuno vaatas ehmunult üles. Pikad näpud surusid labidavarre pihku, nii et nende otsad läksid valgeks, ning noormees silmitses tähelepanelikult tihedat võsa kartulilapi selle külje peal, kust oli hääl kostnud. Möirgamine sai tähendada ainult üht: Ubljuudok oli jälle liikvel, suur ja metsik inimesesarnane loom, kes elutses kusagil soos nende vahetus läheduses, naaber, keda soosaare elanikud ei olnud endale ise valinud ja keda mitte ükski terve mõistusega inimene terves maailmas ei oleks endale soovinud.
Vaikus kestis, Õuno kikitas kõrvu ja vint sarapuu otsas kuulas koos temaga, pisike pea viltu ja pikad varbad konksus ümber peenikese oksa. Nii lähedale tuli Ubljuudok harva ja eriti imelik oli see veel päise päeva ajal. Tavaliselt oli suur loom liikvel öösiti, teda võis näha kas koidu ajal või hilisel õhtutunnil, kui ta kaugetes laugastes valge keha välkudes lupsu lõi.
Nad elasid Soomaa soode vahel Pärnumaal, lähimast inimasustusest ligi kümne kilomeetri kaugusel paikneval soosaarel, üksikul metsasel künkal, mis paistis laugastega palistatud lodumaal välja nagu krokodilli madal selg. Soosaare inimasustusele kõige lähemas küljes tolknes rotisabana pikk oos, mille viimasest otsast jäi Navesti jõeni linnulennul kolm kilomeetrit.
Alguses oli neid olnud ainult kaks: Õuno ema ja vanaisa, kes põgenesid jõhkra ülekohtu eest unustusse vajunud saarele. Peitu oleksid nad pagenud igal juhul, kas või lihtsalt metsa, oli lihtsalt õnn, et neil oli see kauge paik oma palkmajaga, mille vanaisa vanemad enne II maailmasõda maismaale kolides hüljanud olid.
Vanaisa oli Õunole rääkinud, et Soosaarele tulek oli raske olnud. Laialt Suure-Jaani−Vändra teelt tuli pöörata väiksemale, mets surus kahelt poolt aina enam peale ning tee muutus üha kitsamaks, kuni ükskord asfalt ära lõppes ja algas kruus. Viimase mahajäetud maja juurde, mis oli aastakümneid tagasi tuleroaks langenud ning mille söestunud seinte ääres kasvasid inimesekõrgused nõgesed, viis läbikasvanud pinnasetee ning sealt edasi läks kitsas jalgrada, mis sumbus paarisaja meetrit pärast tihnikus. Tänapäeval inimesed siit edasi ei läinud, kuid omal ajal oli rada jätkunud, loogelnud rabas ja läbinud tihnikuid, tõusnud männimetsaga kaetud künkale ja libisenud siis läbi madalamate kohtade, kus tuli sügiseti jalad poriseks teha. Viis kilomeetrit pärast viimast maja jõuti Navesti jõeni, kus rippus vanasti korralik puitlippidest sild, mis oli aga isegi uuest peast olnud nii õõtsuv ja ohtlik, et sellest ülesaamine oli omaette kunsttükk. Põgenikud ujusid üle jõe, vanaisa kiskus kallastest välja silla pehkinud tugipostid ja heitis need vette trosside juurde, mis olid juba aastakümneid jõepõhjas lebanud. Teisel pool jõge jätkus metsik loodus, kuid nüüd hakkas tihe võsa aina harvemaks ja madalamaks jääma, kuni asendus soomassiiviga, mätliku tasandikuga, mis ulatus silmapiirini välja ja milles peituvad salakavalad laukad oleks endasse imenud vahet tegemata kõike alates kirjaklambrist ja lõpetades elevandiga. Läbi soo kulges umbes nelja kilomeetri pikkune laudtee, mis tõi soosaare oosi otsani ning oli vanaisa ja ema põgenemise aegu veel mingis osas säilinud. Lauad olid mädanenud, pruunid ja nii pehmed, et jalg vajus neile astudes raginal läbi, laudtee kuivematel osadel peesitasid sisalikud, kes inimese lähenedes peitu vilksasid. Vanaisa korjas vana tee laud-laualt üles ning pärast seda ei viidanud enam miski sellele, et siin kusagil võiks viibida inimene, kes elas, hingas, sõi ja magas.
Umbes üheksa kuud pärast põgenemist – samal ajal, kui Eestis lõppes nõukogude aeg, kuid sellest faktist polnud soosaare elanikel muidugi aimugi – sündis Õuno. Ta kasvas üles ema ja vanaisa hoole ja õpetuse all, isoleerituna muust maailmast, lutipudeliks märg riidenarts ning esimeseks meelelahutuseks hälli kohale riputatud kasetohust ja kuivanud jõhvikatest valmistatud kõristi. Soopoiss arenes inimkonna eest salaja, nad elasid varjatult nagu rotid sahvris – sahvris, millest ei olnud kellelgi aimu, sest see oli nii kaugele sohu lükatud. Muidugi oli ju terve Eesti kümneid kordi üle mõõdetud, soo kohal sõitvad lennukid tegid aerofotosid, mis liideti ülemaailmsete veebikaartidega, aga maad mööda ei tunginud siia keegi, sest sellel polnud mõtet. Inimeste jaoks lõppes siinpoolne maailmaots Navesti jõega, see oli looduslik piir, kust algas kasutu soo, mis võis küll olla eestlase rahvuslik rikkus, kuid millega keskmine kodanik ei osanud midagi peale hakata. Ema, kes oli elukutselt algklasside õpetaja, õpetas Õunot lugema ja kirjutama, arvutama ning joonistama, vanaisa muretses soosaarele mitusada raamatut, õpikuid eri vanuseastmele, ilukirjandust ja kunsti, samuti palju puhast paberit ning suurel hulgal pliiatseid. Õuno vaimne areng meenutas seega väga tavalise lapse oma, enam-vähem nii oleks ta edasi liikunud ka inimeste hulgas viibides.
Kõige kehvem oli soosaarel talvel, kui valgust jätkus vaid mõneks tunniks ööpäevas ning kogu ülejäänud aja oli pime, mis tegi elu inimese jaoks, kes soovis kaks kolmandikku ajast ärkvel viibida, raskeks. Väike Õuno mõtles siis, et ehk oleks parem, kui nad ema ja vanaisaga talveunne vajuksid nagu karud ja ärkaksid üles alles kevadel, kui loodus jälle elumärki annab ja saab hakata õues toimetama. Talviti istusid nad üheskoos lugematuid tunde köögis, maja ainukeses valgustatud ruumis, mille akna ees rippus läbipaistmatu tume riidenarts. Valgust andsid lahtine ahjuuks ja vanaisa meisterdatud tõrvikud, mille lõppedes läksid käiku hädised peerud, mille pidev vahetamine vanaisa täiesti ära tüütas. Sageli istusid nad paar tundi pimeduses, harides väikest Õunot vestluse teel, kuid selline tegevus oli väga masendav. „Me elame surnute elu,” ütles ema mõnikord, mispeale vanaisa demonstratiivselt ohkas ja uue peeru läitis. Tol ainsamal korral, kui vanaisa inimeste juures vargil käis, tõi ta endaga kaasa ka kakssada karpi kollaseid nääriküünlaid, kuid kuna küünlad olid lõplik ressurss, siis kasutati neid vaid paar korda nädalas. Need olid ilusad hetked, kui köögis väreles stabiilne valgus – talveõhtute parimad osad.
Söögiks kasutasid nad aiasaadusi. Kartuleid ja kaalikaid, kõrvitsat, porgandit, kapsast ja muud seesugust, mida nad hoidsid pisikeses jahedas tagakambris. Ja muidugi suures koguses õunu ja kuivatatud kala. Vanaisa käis ka talvel mõnikord Navesti ääres, kuid kuna päevad olid lühikesed ja jõgi jääs, naasis ta värske kalaga väga harva, pealegi jäi temast lumele reetlik jäljerida, mida polnud vaja.
Söögitegemisest ja Õuno harimisest üle jäävat aega, mida oli kohutavalt palju, kasutas ema punumiseks. Ta korjas metsast ja soost aasta läbi nii rohttaimi, sammalt kui ka oksakesi, puude küljest maha langenud kooretükke ja lehti ning kandis selle kõik majja, kus talvehakuks olid kõik voodialused, kapipealsed ja toanurgad kuiva risu täis. Ema õppis ilma igasuguse juhendamiseta selgeks mitmesuguste esemete