Vanaisa puhkas, Õuno silmitses teda ja tõstis juba käe, et habemest käbi ära võtta, aga loobus sellest viimasel hetkel.
„Mida sa tegid siis?” küsis ta tõsiselt.
„See ei ole praegu tähtis, mida ma tegin,” lausus vanaisa. „Tähtis on see, mida sina tegema pead.”
„Mina?”
„Jah, sina, poja, sina, sest mina enam ei saa. Sa pead minema Eestisse ja sealt ideaalse taiese ära tooma!”
„Eestisse!” hüüatas Õuno ja kargas jalule. „Aga sa ise oled alati …” vanaisa ei lasknud tal jätkata.
„Jah, olen, olen. Aga nüüd on teisiti, nüüd sa PEAD!”
„Aga sa ise ütlesid, et inimrämps ja lendurid …” alustas poiss, aga vanaisa katkestas teda uuesti.
„Kuuled, poja! See on mu viimane soov, see on sulle püha!”
Päike säras puude kohal, väikesed valguslaigud langesid läbi lehtede vanaisale, puude all oli vilu olla ning tunda oli mulla ja mahlaka rohelise alusmetsa lõhna. Kõik oli nagu ikka, välja arvatud see, et vanaisa lamas männi najal ja jäi järjest nõrgemaks, kukal viltu vastu puud ning juuksed männikoore küljes kinni, silmad aegamisi läiget kaotamas ning veri jala seest aina samblasse voolamas. Kusagil kaugel hakkas kägu kukkuma ning Õunole meenus, kuidas vanaisa need kukkumised alati kokku luges, öeldes, et nii määrab loodus ära, mitu aastat on inimesel veel elada jäänud. Täna kuulasid nad veel viimast korda koos kägu, kes just nagu irvitas surija üle, kukkudes kümme korda ega lõpetanud veel siiski, jätkates ja jätkates. Aastate eest olid Õuno ja vanaisa selsamal teemal rääkinud ning poisike oli kuulanud kauget hüüdu ja küsinud:
„Kust kägu teab, et mingi inimene elab veel seitse aastat?”
„Kägu viis läbi teadusliku uuringu,” vastas vanaisa ja naeris.
„Aga kui järgmine kägu kukub sellele inimesele kaheksa korda?” uuris Õuno edasi ega mõistnud vanaisa naeru.
„Siis on esimene kägu eksinud.”
„Aga kui veel järgmine kukub üheksa?”
„Tähendab, et ilmsiks saavad üha uued andmed. Käod tutvuvad eelnenud uuringutega, uurivad seejärel ise asja ning lükkavad vajaduse korral eelmiste kägude uuringutulemused ümber,” seletas vanaisa. Poiss juurdles probleemi kallal kaua ja ükskord, kui nad kahekesi kalalt tulid ja kägu taas kukkuma ning vanaisa aastaid loendama hakkas, pöördus ta selle küsimuse juurde tagasi.
„Aga kust sa tead, et kägu just sinu aastaid kukub?” küsis soopoiss. „Me oleme siin ju kahekesi.”
„Kahekesi küll,” vastas vanaisa, kui kägu lõpetas, „aga üks on täiskasvanu ja teine laps. Käod uurivad ainult täiskasvanute aastaid, laste omi uurivad hoopis rähnid. Kui sina tahad teada saada, mitu aastat sa veel elad, siis sa pead rähni toksed ära lugema.”
Varsti kuulsidki nad rähni, kes tagus puu pihta nii pikki ja kiireid seeriaid, et üksikuid lööke kokku lugeda oli võimatu.
„Just nimelt,” ütles vanaisa, kui Õuno talle üllatunult otsa vaatas. „Lapsed on surematud, pea seda meeles, poja! Laste ees olevaid aastaid ei saagi kokku lugeda, ainult täiskasvanute puhul on see võimalik.”
„Aga mis siis saab,” küsis Õuno veel viimase küsimuse, „kui kägu ükskord üldse ei kuku?”
„Vot siis on häda käes,” vastas vanaisa. „Siis peab jooksu pistma.”
Kägu kukkus kolmkümmend korda ning vaikis siis ja Õuno sai järsku aru, mida see tähendas. Kuna vanaisa ei saanud loogiliselt võttes enam nii kaua elada, oli kägu kukkunud hoopis temale, ja see omakorda tähendas, et kägu kuulutas ta täiskasvanuks. Kägu on tõepoolest väga tark, mõtles soopoiss.
„Ma toon sulle midagi,” pakkus Õuno. „Mis sa tahad? Õunu soovid? Porgandeid?”
„Midagi ma ei taha,” vastas vanaisa väsinult. „Mis mul niisama viga peaks olema?”
„Sul on ju jalg otsast ära, veri voolab …”
„Mitte jalg ei ole otsast, vaid selle laba,” sõnas vanaisa rahulikult, nagu käiks jutt täiesti igapäevasel teemal. „Sa lähed Suure-Jaanisse, poja, Ehitaja tänavale, ja otsid üles maja number viis. Ja seal, neljanda korruse korteris number 24 mu taies asubki. Sa võtad selle kaasa ja tood siia soosaarele, saad aru?”
Õuno vaatas vanaisale otsa. Surija pilk oli väsinud, kuid kindel ning soopoiss ütles: „Ma teen seda, vanaisa. Ma toon su ideaalse taiese ära.”
Vanaisa oli juba päris nõrk, ta silmad olid peaaegu kinni vajunud ja huuled kuivasid. Õuno julges nüüd jälle tema jalgade poole vaadata. Verejooks köndi otsast oli märgatavalt aeglasemaks jäänud, valge murdunud luuotsa ümber lendas suures koguses väikseid putukaid ja kärbseid, sääsed istusid karjas jalal ja verisel samblal selle all ning jõid nagu kaevul, Õuno vehkis käega, et neid ära ajada, aga vanaisa keelas teda.
„Las joovad, las olla kellelgi pidupäev!”
„Halb on vaadata,” vastas Õuno.
„Halb? Sa ei tea, poja, mis asi on halb. Las olla putukatel jõulud, nende jaoks veristati täna inimene!”
Õuno ei ajanud enam putukaid ära, aga jala poole vaadata ta ka ei suutnud. Köndi ümber oli sitikatest lausa must, sääsed pinisesid kõhnalt kohale ja lahkusid minut hiljem raskelt nagu pommilennukid, kui olid end maitsvast verest täis imenud. Nad lendasid eemale ja lasid kusagil sõnajalalehe all leiba luusse.
„Korda, poja!” käskis vanaisa.
„Mida?”
„Kus ideaalne taies on?”
„Suure-Jaani, Ehitaja 5−24.”
„Täpselt nii.”
„Aga kus see taies seal korteris täpsemalt asub?” küsis Õuno. „Palju aega on möödas, äkki on see koristamisega kaotsi läinud või minema visatud, ükskõik mis.”
„Väga hea, et sa seda küsisid,” lausus vanaisa. „Ideaalne taies asub peldikus.”
„Peldikus!?” hüüdis Õuno.
„Just, ma peitsin selle siis sinna, kui ma seal elasin.”
„Sa elasid peldikus?”
„Jah, poja, aga sellest loed sa hiljem ise. Ma müürisin taiese peldikulakke, seal, kus sein ja lagi poti taga kokku saavad, on eenduv nurk. Kõik arvavad, et selle taga jookseb toru, aga nii see ei ole, selle ehitasin lakke mina ja pistsin tekkinud ruumi ideaalse taiese.”
„Kuidas ma taiese võõrast peldikust kätte saan?” küsis soopoiss murelikult. „Ütleme, et ma koputan uksele, uks tehakse lahti ja mis edasi? Ma ei saa ju ilma selgitusteta kellegi peldikusse tormata ja lage lammutama hakata.”
„Küll sa midagi välja mõtled,” lausus vanaisa. „Kui sa juba peldikus oled, siis pea meeles, et ma mätsisin nurga vasaku serva kokku ainult poole sentimeetri paksusest mördikihist. Kõvasti lüües peaks sinna augu sisse saama küll.”
Õuno ei vastanud midagi, kummardus, et vanaisa pikki juukseid puu küljest lahti harutada, aga lamaja keelas teda jälle.
„Lase olla!” ütles vanaisa. „No nüüd tuli veeisu peale.”
„Ah?” küsis soopoiss.
„Too