Moritz oli edukalt tüürinud oma vanima tütre Therese abiellu Gustav Blochiga, kes oli Orientbahni volinik.55 Oma viie pojaga tal nii palju õnne ei olnud. Raphael lahkus kodust, et saada pankuriks New Yorgis, ja Karl suri kopsupõletikku. Leopoldi murdis maha meelenõrkus – eufemism, mida laialdaselt kasutati süüfilise kohta – ning David suri Itaalias 32-aastasena. Edukas ärimees Eugen pidi alla vanduma tuberkuloosile.
Moritzil oli raske kujutleda Adele jaoks hiilgavamat partiid kui abiellumine Gustavi venna Ferdinandiga, Kariibi mere piirkonna suhkruimpordist sõltumist vähendanud tärkava suhkrupeeditööstuse kapteniga. Viinis, kus suhkrur polnud lihtsalt maitseaine, vaid põhitoiduaine, oli see revolutsiooniline muutus.
Bauerite ambitsioonid Adele suhtes tulenesid ajastust, mil „noorte neidude kaitsmiseks ei jäetud neid hetkekski üksi”56, märkis Stefan Zweig, ning „naisinimesel ei võinud olla füüsilisi soove, kui mees ei olnud neid äratanud” abielu pühas raamistuses. See kloostritaoliselt suletud sotsiaalne maailm uskus, et „juba eemalt on võimalik eristada noort tüdrukut naisest lihtsalt selle järgi, kuidas ta kõnnib”, kirjutas Zweig. „Eriti Viinis oli atmosfäär ohtlikku erootilist nakkust täis.” Noort naist tuli hoida „täiesti steriilses keskkonnas … kuni selle päevani, mil ta oma abikaasa käevangus altari juurest ära kõnnib”. Jõukast perest tüdruk oli nagu kalliskivi, mida tuli hoida luku taga, kuni perekond leiab talle väärilise raamistuse.
See kõik oli muutumas. Adele nägi, kuidas see toimub kuningliku perekonna elus ja isegi tema enda lähikonnas. Tema lapsepõlvesõbranna Alma Schindler soovis saada heliloojaks. Alma isa, Austria maalikunstnik Jakob Emil Schindler oli surnud, tema kasuisa kunstnik Carl Moll oli aga Gustav Klimti sõber. Alma perekond suhtus neiu kunstipüüdlustesse tõsiselt. Vallalisel Almal lubati tunda rõõmu tema muusikaõpetaja, asjatundliku poissmehe Alexander von Zemlinsky erutavatest suudlustest. Zemlinsky õde Mathilde oli abiellunud lootustandva noore helilooja Arnold Schönbergiga. Alma oli järelevalveta ka perekonna elutoas sohval kuumadel kokkusaamistel hiilgava helilooja Gustav Mahleriga.
Oma perekonna kaitsvas rüpes kasvanud Adele oleks sellist iseseisvust võinud saavutada vaid abiellumise teel.
Sobitatud abielud olid Viini kõrgklassi kindel tava. Mehed otsisid armastust või kirglikku seksi armukeste juurest. Üksildaste abielunaiste jaoks tõid sellised abieluvälised suhted kaasa häbi ja häbimärgistamist. Ent isegi see oli muutumas, ning selle soolise nihke eesotsas oli keisrinna Elisabeth, õnnetu põgeneja impeeriumi kõige tuntumast sobitatud abielust. Viinis teadis igaüks lugu sellest, kuidas Elisabeth oli õnnelikult oma vendadega metsi mööda kepsutanud ning kasvanud oivaliseks ratsutajaks, kes armastas kunsti, kirjandust ja mustlasmuusikat. Kuidas tema auahne ema oli esitlenud Austria kuurortlinnas Ischlis keiser Franz Josephile oma vanemat tütart, aga keiser ei saanud silmi 16-aastaselt Elisabethilt. Teismeline abiellus laia põskhabemega keisriga ja lummas Viini väikeste teemanttähekestega, mida ta kandis oma pikkades tumedates juustes.
Teda peeti Euroopa kõige ilusamaks naiseks.
Elisabeth oli ka üks õnnetumaid naisi. Suletuna süngesse Hofburgi lossi koos ämmaga, kes kontrollis isegi tema kokkusaamist omaenda lastega, kulutas Elisabeth oma tühjad tunnid trennitegemisele tema jaoks valmistatud puidust võimlemisvarustusega ning sai kuulsaks oma vastumeelsusega kiusliku Viini õukonna suhtes. Ta kirjutas nukraid luuletusi, igatsedes ahelaist vaba elu „ja kui käes on minu surmatund, heita unele ookeani kaldal”.57
Lõpuks põgenes ta paleest, et Euroopas ringi rännata, jättes Viini aristokraadid tema armuseikluste üle oletusi tegema ja keelt peksma. Selle asemel et põlastuse ja skandaalide laine alla mattuda, äratas see meeleheitel keiserlik koduperenaine rahva seas hoopis kaastunnet. Lihtsad viinlased valisid ta oma rahvaprintsessiks, kutsudes teda hellitavalt hüüdnimega Sisi.
Keisrinna Elisabeth, keda Austrias hellitavalt Sisiks kutsuti. Keisrinna oli suurepärane ratsutaja, kes jälestas Viini õukonda ja kes otsis elu mõtet.
Adele oli 1898. aasta septembris just 17-aastaseks saanud, kui keisrinna Elisabeth lahkus ühelt kokkusaamiselt Mathilde Rothschildi mõisas Genfi järve ääres. Elisabeth oli parajasti aurulaeva pardale minemas, kui 25-aastane Itaalia anarhist teda nõelteravast viilist valmistatud tapariistaga rindkeresse torkas. „Kuidas saab tappa naist, kes pole kunagi kellelegi liiga teinud,”58 kordas keiser ikka ja jälle. „Sa ei tea, kui väga ma seda naist armastasin,” ütles ta nende tütrele.
Isegi Elisabethi õudne surm ei suutnud teha temast hoiatavat näidet isepäistele naistele, nagu oleks võinud arvata. Selle asemel ülistati teda kui armastuseta abielu võrku püütud üksildase naise sümbolit.
Elisabethi saatus pidanuks ettevaatusele manitsema Adelet, kes sel ajal, kui ta oktoobrikuus osales Moritzi ja Jeanette’i pulma-aastapäeva pidustustel, ei olnud ennast veel Ferdinandile lubanud.
Tuunikat kandev ja troonil istuv „Kuningas” Klimt pilab koos teiste kunstnikega Viini koorekihi tähtsate meeste tõsiseid fotosid, 1902.
Pidustuste puhuks oli aga vaja järjekordset siirupmagusat luuletust. „Käsikäes altarile astusite läbi elu allika,”59 deklameeris Adele koomilise pühalikkusega. „Nüüd elate armastatud laste keskel õndsuses, mis on kui magus unenägu.” Ferdinand oli võlutud. Ta ei teinud välja sellest, et Bauerite õdusa Gemütlichkeit’i nurgakiviks oli vilets luule. Ferdinand elas auväärset, kuid igavat elu. Bauerid elasid käesolevas hetkes ning Ferdinand ihkas abielluda Adelega ja elada koos nendega.
Setsessioon
1898. aasta novembris valmistus Gustav Klimt astuma rambivalgusse.
Klimt ja tema isepäistest kunstnikest sõbrad avasid Ringstrassel oma palee, mis oli pühendatud art nouveau’le. See oli kloosterlikult valge hoone, mida kroonis kuldsetest loorberitest kuppel ning mille oli projekteerinud arhitekt Joseph Maria Olbrich. Kogu Viin seisatus, et vaadata pärani silmi seda templit nendele, kes uskusid, et kunstil on väge seda maailma muuta. Siin pidid Klimt ja kaheksateist Viini kõige andekamat kunstnikku sissetallatud radadelt kõrvale astuma ja võitlema oma kunsti eest, mis oli „hingele”.60
Viini kunstnikud olid nördinud. Esteetilist maitset dikteeris käputäis kõrgklassi kuuluvaid patroone, kel oli raha selleks, et kunsti osta ja tellida. Nad eelistasid ajalooteemalist kunsti, mille näiteks oli Hans Makarti uusrenessanslik maal Romeost ja Juliast ning mis lõputult kordas keskaja või antiik-Kreeka teemasid, peegeldades Ringstrasse uusklassitsistlikku arhitektuuri. Viini kunstnikke, kes olid ametlikust Künstlerhausist eraldunud, vaimustasid Vincent van Gogh ja Prantsuse impressionistid. Nad ihkasid Pablo Picasso ja Henri Matisse’i vabadust. Pariisis ja Münchenis rippusid uute kunstnike teosed kõrvuti vanadega. Kuid Viini stagneerunud valitsevad kunstiringkonnad keeldusid eksperimentaalset kunsti suuremates muuseumides välja panemast. Klimti arvates lõid riiklikud sponsorid „näituste diktatuuri”61, mis näitas vaid „nõrka” ja „võltsi” kunsti ning kasutas „iga võimalust selleks, et rünnata ehtsat kunsti ja ehtsaid kunstnikke”.
Mis veelgi hullem, kunstikaupmeeste ja mõnede kunstnike vaheline verepilastuslik suhe soodustas tellimuskunsti sumbunud kultuuri, mis lämmatas uuendusi ja pani inimesi ostma „maale, mis mööbliga kokku sobivad”62, kurtis kriitik Hermann Bahr.
Võitlus jätkus.