Daam kullas. Anne-Marie O'Connor

modellile, Maria Zimmermannile, keda tunti Mizzina. Mizzi vanemad elasid Ringstrasse külgetõmbavast maailmast kaugel eemal. Tema kasuisa oli range madalapalgaline ohvitser keiser Franz Josephi kuninglikus kaardiväes.78 Mizzi lasterohke pere oli vaene ja katoliiklik. Ema oli pannud suure lootuse Mizzile, kes veetis palju tunde muuseumides ja unistas kunstnikuks saamisest. Ekslikult nägi ema Klimtis silmatorkavalt sobivat väimehekandidaati. Ta õhutas Mizzit jalutama mööda puuderohket tänavat Josefstadti linnaossa, kus asus Klimti stuudio.

      Ühel päeval avas Klimt oma stuudio aiaukse ja märkas kastaniõite all kuldsete palmikutega teismelist neidu.79 Ta kutsus Mizzi tuppa.

      Teismeline Mizzi Zimmermann, vasakul, 1899. Ajal, mil Mizzi poseeris klaverit mängiva Schuberti maali jaoks, jäi ta Klimtist rasedaks ja sünnitas hiljem poja.

      Nagu Mizzi oma emale õhku ahmides rääkis, oli Klimt delikaatselt sättinud tema raskeid punakaskuldseid juukseid, õrnalt pööranud oma raskete kätega tema pead ja õlgu ning joonistanud teda samal ajal. Klimt rääkis Mizzile, et tahaks näha teda maalil, kus Franz Schubert mängib küünlavalgel klaverit. Klimti jõukas patroon Serena Lederer laenas Mizzile sahisevast siidist kleidi, et ta maali jaoks poseerida saaks, ning Mizzi heitis innukalt oma ebamoodsad tänavariided seljast.80

      Mizzi tundis end lugupeetuna, et üks suurmees teda tõsiselt võttis. Klimt palus tal poseerida alasti oma setsessiooniliikumise maali „Alasti tõde” tarvis.81 Mizzi tutvustas Klimti oma emale, suurendades viimase ootusi veelgi. Klimt sokutas Mizzile rolli pühadeaegsel rongkäiguplatvormil, mis kujutas Viini, ja ta perekond hõiskas koos pealtvaatajate hulgaga kaasa.82

      Klimt esitles avalikult oma maali Schubertist, kes mängis üht oma sensuaalsetest klaveripaladest. Aga ta ei kutsunud Mizzit Dumba paleesse Ringstrassele teiste külaliste sekka, kes imetlesid kunstniku tõlgendust temast kui õrnalt valgustatud salapärasest kaunitarist klaveri kõrval, juuksed punakaspruuni halona ümber pea. Kunstikriitik Hermann Bahr nimetas seda „kõige kaunimaks maaliks, mille ükski austerlane iial on maalinud”83, lisades, et „see tüünus, see tasadus, see tagasihoidliku kodanlikkuse kiirgus – see ongi meie Austria iseloom”.

      Kuid Mizzi oli meeleheitel. Mizzi ootas last. „Kas on võimalik, et Sinu armsal heal emal pole aimugi?” kirjutas Klimt, naastes oma kuumadelt kohtingutelt Almaga.84

      Ma lagunen sisemiselt koost, olen vastukäivuste kaoses. Kuidas küll on saatus mind piinanud, mind jälitanud! Tunnen ennast rohkem süüdi, kui Sa iial suudad ette kujutada. Kuidas olin ma iial õnnelik? Kuidas ma ootasin Itaalia-reisi? Kui palju ma lootsin, täis igatsust, et leian kergendust sellele kurbusele? Aga nii ei pidanud see minema. Piinavad mõtted hävitasid kõik ilusa! Mu süda tahtis valust lõhkeda.

      Sellest ajast peale, kui Sa tulid, tundsin, et Sa olid nagu saatus. Tundsin, et oleks olnud parem, kui Sa poleks tulnud, aga ma ei suutnud hakkama saada ilma Sinuta. Aga samal ajal ärkas ka mehe sees olev loom. Ma surusin seda maha ja mõnda aega me panime vastu. Minus oli püha aupaklikkust Neitsi vastu. Sa pääsesid. Siis tulid Sa jälle, tulid jälle, muudetuna! Ja hukatuslik üleannetus algas.

      Kui sügavalt lõikas see mulle südamesse, kui minu viimase maali, selle õnnetu maali avamisel küsiti minult nii palju kordi: „Kes on tema, see tüdruk?” Alati „tema”, otsekui Sinu peegelpilt. Oleksin pidanud neile ütlema: „See on õnnis ja ilus laps, kellele ma olen toonud õnnetust ja viletsust.” Ja kui ma ka riisun läbi kõik oma palavikulised mõtted oma totra peakolu põhjast, ei saa ma juhtunut muuta.

      Kallis Mizzi, võib-olla ei ole Sul julgust rääkida [oma emale] kõigest. On see tõesti nii ebaloomulik, nii käsitamatu, Mizzi? On see kõige vastikum asi, mis võib kahe inimolendiga juhtuda? Kas ma pean vaevatud mehena mööda maailma ringi uitama? Tröösti mind natuke, öeldes, et annad mulle andeks. Ma vajan tugevust. See on möödapääsmatu. Kuni Pariisi maailmanäituseni on mul kohustus täita suuri riiklikke tellimusi. Ma pean ülal pidama oma vaeseid ja kaitsetuid õdesid.

      Sinu eest kantakse hoolt, otsekui oleksid Sa minu naine. Ma tahan varjata Sind kurbuse eest ja hoolitseda Sinu tuleviku eest väikese patukahetsusena selle viletsuse pärast, mida olen meile kaela tõmmanud. Selleks aga vajan ma jõudu sellest meeleheitest ärkamiseks.

      Sa tood ta minu juurde siis, kui ütled, et ei süüdista mind ja et Sinu armas ema ei mõista mind hukka. Seda troosti ma Sinult palun. Sellega tahan ma kahekordse jõuga tagasi oma töö juurde minna. Kas surmaotsus lükatakse edasi? Sinu sügavalt õnnetu sõber Gustav Klimt.

      Mizzile jättis ta ütlemata, et kahe kuu pärast oli tal sündimas veel üks laps – vaese tšehhi pesunaise Maria Učickága.

      Asjaolud olid juba algusest peale Mizzi vastu. Klimt oli sügavalt kiindunud oma vennanaise vallalisse õesse Emilie Flögesse ja tema perekonda. Ta poleks iial nõustunud loobuma sellest suhtest ega suveidüllidest mägijärvede ääres koos selle sooja, tugevasti kokkuhoidva perekonnaga, kelle liikmeks tema kadunud vennal Ernstil oli abielu kaudu õnnestunud saada. Nemad olid ainus tõeline perekond, kes Klimtil iial oli olnud.

      Mizzi tegi Klimti nõuande järgi.85 Ta rääkis oma perekonnale. Kasuisa viskas ka kodust välja, maruvihasena selle pärast, et Mizzi seab ohtu oma õdede niigi kehvad abieluväljavaated. Mizzi kolis väikesesse hotelli ja anus Klimtilt rahalist toetust. Neil päevil ei olnud abielu enamiku naiste jaoks pelgalt tava; see oli nende saatuse otsustaja. See võis kindlaks määrata mugavuse või vaesuse, kellegagi koos olemise või armetu üksilduse. Sellise tüdruku jaoks nagu Mizzi oli armulugu Klimtiga kõrgete panustega õnnemäng.

      „Armastus liigub vaimustuses,” oli Klimti põhimõte. Kuid meestel oli kergem seista vaba armastuse eest.

      Võhikuna võõrsil

      Nii nagu Bauerid, pidasid paljud juudi eliidi liikmed end sisimalt viinlasteks. Freud pani jalga nahast põlvpüksid (lederhosen), et oma tütre Annaga Viini metsades ringi jalutada.86 Bauerid pidasid jõulusid ja lihavõtteid, aga ka ooperihooaja ballid kuulusid nende pühade hulka. Viini teravmeelitseja Alfred Polgari meelest ühendas isegi klassikaline Viini följeton endas „sünagoogi melanhoolia ja Grinzingi alkohoolse meeleolu”87 – Grinzing on Viini metsades paiknev keskajast pärit veinitootmispiirkond. Viini Fiakerlied’i ehk kutsarilaulu, mis oli kroonprintsi lemmik, kirjutas Ungari juudist sisserändaja.88 Juudi elumehed, nagu Budapestis sündinud Felix Salten, näisid olevat über Wiener, rohkem viinlased kui viinlased ise.