Avaüritusel astusid patroonid sisse uksest, mille kohale oli Ludwig Hevesi maalinud kreedo: IGALE AJALE OMA KUNST, KUNSTILE VABADUS. Kogu hoones kordasid setsessionistid oma tõotust luua kunsti, mis peegeldaks nende hetke ajaloos. „Kunstnik näidaku oma maailma; ilu, mis sündis koos temaga, mida ei olnud kunagi enne ega tule kunagi pärast,”64 õhutas Bahr kirjutusseinal. Üllatuskülaliseks oli Mark Twain.
Kui ettevõtmise kuulsus kasvas,65 astus keiser Franz Joseph ise oma kaaskonnaga sisse, et setsessioonihoonet ametlikult külastada. Kõigi pilgud pöördusid talle.
Linn oli andnud hoone ehituseks maad ja keisririik maksis sellele subsiidiumi. Nüüd soovis riik oma kohalolekut maja esimesel korrusel, kuigi see kunstimäss oli suunatud just tema vastu.
Kuid trumbid olid kunstnike käes.
Keiser ja ta kaaskond pidid tulema nende juurde, uue liikumise debüütnäitusele, et näha, millest kogu see kära.
Karismaatilist Klimti ei suutnud aga isegi keiser lavalt kõrvale tõrjuda.
„Kui üllatunud oli laiem publik,” kirjutas noor disainer Emil Pirchan, „kui nad nägid kunstnikku ennast: energiline, suur ja võimas keha peaga, mis oli nagu apostlil tugeva härjakaela otsas – pea, mis meenutas Düreri „Peetrust” …”66
„Silmad – melanhoolsed ja ebamaised – vaatasid vastu karmist päevitunud näost, mida raamistas tume range habe. See ja tõrges juustekroon andsid talle mõnikord faunitaolise välimuse,” kirjutas Pirchan, vihjates müütilisele Bakchosele, veinilembesele hedonistlikule saatürile, keda Viinis armastati.
Näitusest tuult tiibadesse saanud kunstnikud meenutasid hiljem oma triumfi kõneka foto abil. Alma kasuisa Carl Moll lebas selili hoone suure saali põrandal kokkurullitud vaibal. Kunstnike eesistuja, setsessiooni president Gustav Klimt istus enesega rahulolevalt troonitaolisel toolil, pikk must kunstniku töökittel seljas, nägus nagu kuningas. Tema jalge ees istus kulme kergitades Koloman Moser, vuntsid üles keeratud, kelmikas-pilkav naeratus näol. Üks kunstnik tõmbab suitsu. Kaks tunkedes lihtsat töömeest nähtavasti naeravad. See foto oli pila – kunstiakadeemia prillidega, hallipäiste liikmete tähtsate ametlike fotode paroodia.
Tegemist oli provokatsiooniga. Kunstnikud näitasid valitsevatele ringkondadele pikka nina.
Oma eraldumisele (setsessioonile) panid need kunstnikud nime Pariisi Salon des refusés’, „heidikute näituse” järgi ja see peegeldas nende kõrvaletõrjumist ennasttäis kunstiametnike poolt. Nüüd oli olemas kodu Viini ekspressionistide liikumisele ja sellele hullumeelsele selgusele, mis vaatas vastu Vincent van Goghi ja Edvard Munchi teostest. Munchi maalil Skrik ehk „Karje” väljendus tema ajastu ängistus. „Kui sa ei saa oma kunstiga meeldida kõigile, siis meeldi mõnedele,” kirjutas Klimt. „Paljudele meele järele olla on ebamoraalne.”67
Ametliku sündsuse valvurid ei andnud nii kergesti alla. Setsessioonihoone avamist reklaamival plakatil kujutas Klimt alasti sõdalast Theseust tapmas müütilist Minotaurost, inimese keha ja härja peaga koletist. Theseus esindas uuendajat, kes alistab ametliku kunstimaailma sumbunud vana kaardiväe. Aga selle plakati trükkimisel nõudis üks Viini ametnik, et Theseuse genitaalid tuleb kinni katta. Klimt oli maruvihane. Juba tsensuur? Naeruväärne! Isegi stagneerunud Kunstiajaloo muuseumis oli nähtaval kohal eksponeeritud Antonio Canova Theseuse-maal koos genitaalide ja kõige muuga.
Säärane pirtsakus näis olevat absurdne Viinis, kus seksuaalsed pinged paistsid välja igalt poolt alates Habsburgide kurikuulsatest armulugudest kuni Grabeni munakivisillutisel kõndiva prostituutide armeeni. Ajal, mil Freud kaardistas psüühes olevaid allasurutud seksuaalseid tunge, asus Klimt oma uurimisretkele erootiliste joonistustega modellidest, kes olid seksuaalselt erutatud või lausa ennast rahuldamas. Mida naised tahavad? Klimt näis teadvat.
Sel ajal kui Freud oma „Unenägude tõlgendamist” kirjutas, alustas Klimt omaenda psüühilist sisereisi, mis küllastas ta lõuendid iha, sünnituste, vananemise ja surmaga. Mõlemad mehed leidsid toetust väikesest edumeelsete viinlaste kildkonnast, kelle seast paljud olid juudid.
Klimti ja tema liitlaste jaoks oli setsessiooniliikumine midagi enamat kui koht uutele kunstnikele. See kujutas endast lahkulöömist iganenud minevikust ning ausama elu kogemise viisi loomist. See tähendas meelte ja seltskonna avamist. Sel ajal kui Klimt tegi visandeid alasti noorest naisest oma maali Nuda Veritas ehk „Alasti tõde” jaoks, millest sai setsessiooniliikumise visuaalne manifest, kirjutas ta nagu muuseas ühele visandile: „Tõde on tuli ning tõerääkimine tähendab hõõgumist ja põlemist.”68
Võrgutaja Klimt
1899. aasta suvel oli Adele juba Ferdinandiga kihlatud. Üks neist, kellele Adele „koletu peigmees”69 just erilist muljet ei avaldanud, oli tema sõbranna Alma Schindler. Nii nagu Adele, oli ka Alma alles teismeeas ja tal polnud mingit tahtmist olla leplik.
Alma heitles ihaga, mida temas olid äratanud Gustav Klimti suudlused ja hellitused. Sel kevadel oli ta juba mitu kuud Klimtist fantaseerinud, kui ta ema äkki mainis, et meelas geenius tuleb koos nende perega reisile Itaaliasse. Ema hoiatas tütart teravalt, et Klimtil on „vähemalt kolm armulugu korraga”70 ja et temas ei tuleks näha potentsiaalset kosilast.
Aga kui Klimt koos nende perega esimesel õhtul Itaalias söögilauas istus, „neelasime teineteist oma pilkudega”, kirjutas Alma oma päevikusse. Ühel vihmasel pärastlõunal Firenzes ainult koos Klimtiga kinnises tõllas sõites laskis Alma Klimtil ennast teki all hellitada ega suutnud sel õhtul „puhtast füüsilisest erutusest”71 magama jääda. Hotellis libistas Klimt käed läbi neiu vöökohani ulatuvate juuste ja peatus siis järsult, sest „ta oleks kaotanud enesevalitsuse ja teinud midagi rumalat”72. Veneetsias Ohete sillal „jättis mu süda löögi vahele. Ta tahtis kombata mu rindu!”73
Genovas lipsas Klimt Alma hotellituppa ja „enne kui ma arugi sain, oli ta võtnud mind oma käte vahele ja suudles mind”74. See oli „kirjeldamatu”. Veronas pakkus Alma ennast viima Klimti tuppa mehe triigitud särgid, ja nad suudlesid, kuni „mõlemad olime kohutavalt erutatud”75. Hiljem trepil „seisis ta minu selja taga ja ütles: „Selle vastu aitab vaid üks asi: täielik füüsiline ühinemine.” Ihast rammetuna hakkas Alma „vaaruma ning pidin ennast trepikäsipuule toetama”. Klimt käis peale: kindlasti pole ka Jumalal midagi selle vastu, kui nad füüsiliselt teoks teevad oma ühenduse, mis on sündinud armastusest.
Tulevane Alma Mahler, Viini maalikunstniku Jakob Emil Schindleri tütar, umbes aastal 1898. Oma kuulsa väljapaistvate meestega elatud armuelu hakul oli tal kiusatus anduda Klimtile.
Tulised pilgud muutusid märgatavaks. Carl Moll käskis Klimtil lõpetada. Klimt viis Alma omaette, et palavikuliselt viimast korda suudelda – „säärase jõuga, säärase tundevärinaga”76, et see „täitis füüsilist instinkti”. Nüüd, kirjutas Alma, „ma tean, mis on suudlus”.
Klimt läks minema. Peagi oli Alma jälle sisse võetud oma kompositsiooniõpetajast Alexander von Zemlinskyst, kes suudlemise ajal „surus mu parema käe oma jalgade vahele” ja „asetas kogu oma keha mu jalgade vahele ja surus kõvasti”.
Kuid Alma süda põles endiselt Klimtile. „Ma ihkan teda iga kiuga oma ihus,” kirjutas ta oma päevikusse, ja „kui ma ka kümme korda peaksin abielluma,