Üks Georg von Schönereri jüngritest, Karl Lueger, tegi hiljem Viinist antisemitismi kui valitseva poliitilise suuna sünnipaiga. Lueger, kes ajas rahvahulki ärevile sellega, et süüdistas juudi ettevõtjaid Viini majanduslikes hädades, valiti 1897. aastal antisemiitliku platvormiga linnapeaks ja ta astus ametisse hoolimata keisri tõsisest vastuseisust. „Nägus Karl” võttis kasutusele elektrivalgustuse, rajas avaliku turuplatsi ja ehitas linna gaasitehase, paludes kõige selle juures abi nendeltsamadelt juudi pankuritelt, keda ta oli süüdistanud rahvusvahelises vandenõus osalemises. Kui Luegeri tähelepanu juhiti sellele, et ta käib ka ise läbi juudi päritolu inimestega, nähvas ta vastuseks: „Mina otsustan, kes on juut.”32
Sellistele privilegeeritud juudi eliidi esindajatele nagu Moritz Bauer oli Luegeri-taoliste poliitikute tahumatu antisemitism kõigest taustamüra, deklasseerunud demagoogide maitsetu loba, mille ajamise asemel nad võinuks tegelda näiteks tänavate parandamisega.
Moritz ja Jeanette Bauer olid Austrias alles uustulnukad, kui 1881. aasta 9. augustil sündis Doonau suvepalavuses neile Viinis tütar. Nad panid talle nimeks Adele, mis vanasaksa keeles tähendab „õilsat”, osutades nende pere püüdlustele elada emantsipatsiooni tõotuste kohaselt.
Haavatud looja
Kreeklased arvasid, et inspiratsioon on jumalate and. Freud uskus, et kunst sünnib psühholoogilise konflikti lahendamise püüetest ning et loojate puhul on inspiratsiooni lätteks nende lapsepõlvetraumade valu. Kui nii, siis polnud Freudi vajagi, et teha kindlaks deemoneid, mis vaevasid töönarkomaanist kunstnikku ja naistemeest Gustav Klimti.
Klimt sündis 14. juulil 1862 Viini lähistel Baumgartenis sisserändajate alamklassi kuuluvas katoliku perekonnas seitsmest lapsest teisena. Tema isa, Böömimaalt pärit Ernst Klimt oli pahur harimatu tšehh, keda isoleeris ühiskonnast tema algeline saksa keele oskus ja nördimus oma armetu sissetuleku üle kulla graveerijana. Klimti Viinist pärit ema Anna33 oli omal ajal hellitanud teostamatut lootust saada ooperilauljaks. Nüüd heitles ta ängistuse ja masendusega, mis süvenesid pärast iga lapse sündi.
Gustav Klimt kasvas armetus vaesuses. Tema isa tegi metsikult palju tööd, aga tal puudusid sidemed tasuvate tellimuste saamiseks. Jõulude ajal „polnud majas isegi leiba, rääkimata kingitustest”34, meenutas Gustavi õde Hermine. Kunagi ei saanud olla millelegi kindel. Enne kui Gustav kaheaastaseks sai, kolisid Klimtid viis korda ja ühes kodus oli neil kogu pere peale ainult üks tuba. Kui poiss oli kaheteistkümnene, suri tema rõõmsameelne viieaastane õde Anna lastehaigusesse. Nende ema varises kokku. Gustavi ilusat, emotsionaalselt habrast vanemat õde Klarat tabas „usuhulluse”35 hoog, millest ta õieti enam ei paranenudki. Kooliskäimine oli igapäevane alandav katsumus. Ühe aasta pidi Gustav koolist hoopis kõrvale jääma, sest tal polnud korralikke pükse. Teisel aastal läks ühe jõuka koolipoisi käekell kaduma ja Gustav uskus, et tema kui klassi kõige vaesema poisi staatus tegi temast peamise kahtlusaluse. Ta koges sageli solvanguid, põlgust ja meelehärmi. Kuid talle meeldis joonistada. Kui ta oma kodused tööd oli ära teinud, visandas ta paberile naabri kassi, oma noorema venna Ernsti ja haiglaselt kahvatu ema, kes oli toolile lösakile vajunud.
Gustav ja Ernst aitasid isa kullatööde juures. Tänu Ringstrasse ehitusbuumile oli kullassepaamet üsna paljutõotav. Midase puudutust oli tunda igal pool Ringstrassele kerkivate keiserlike ministeeriumide ja monumentide juures. Kõik, mis hiilgas, oli kuld või vähemalt kullatud. Siin vinnas Atlas turjale kuldset gloobust, Athena kullatud nägu sätendas päikese käes ning kuldsed lehed särasid vastu lagedest ja Korintose sammastelt.
Kuld sümboliseeris kõike seda, mis oli väljaspool Gustav ja Ernst Klimti käeulatust – nad näisid olevat määratud elama oskustöölistena Viini hiilguse äärealadel nagu nende isagi.
Ent Gustav tunnetas oma saatust. Neljateiskümneaastasena astus ta Viini vastavatud kunsti ja käsitöö kooli (Kunstgewerbeschule). Peagi järgnes talle kooli ka Ernst. Andekad, hea välimusega vennad Klimtid said endale olulise mentori, professor Ferdinand Laufbergeri.36 Laufberger, kellele vendade varaküpsed anded ja karm tööeetika muljet avaldasid, suunas neid mosaiikide ja freskode juurde. Ta andis neile oma soovituse esimeste tellimuste saamiseks ning peagi maalisid vennad juba interjööre Hermese palees, keisrinna Elisabethi keiserlikus puhkepaigas, kuhu ta pages Viini õukonnast, mida ta põlgas. Vennad Klimtid võtsid oma meeskonda veel ühe paljutõotava õpilase – Franz Matschi. 1880. aastal maalisid nad kolmekesi Viini Palais Sturany laed. Nad hakkasid ennast nimetama Künstler-Compagnieks ehk kunstnike kompaniiks.
Tollal kaheksateistkümneaastane Gustav Klimt oli oma troostitu perekonna lootus.
„Ta ei olnud loomu poolest seltskonnainimene,37 vaid pigem üksiklane, ning seepärast pidi olema tema vendade ja õdede kohustus kõrvaldada tema igapäevasest elust kõik ebamugavad pisiasjad,” meenutas tema õde Hermine.
„Gustl38, miks sa pilli mängida ei oska?”39 küsis väikevend Georg kord, kui Gustav visandit tegi. „Sest ma pean maalima, ahvike,” vastas Gustav hellalt.
Künstler-Compagniel oli peagi rohkem tööd, kui kolmel noorel kunstnikul aega oli. Neid kutsuti Kesk-Euroopa arhitektuuripärlisse Karlsbadi tegema maale ühele teatrile. See viis seinakaunistuste valmistamiseni keiser Franz Josephi ja keisrinna Elisabethi elutu abielu hõbepulmade auks. Nad maalisid lõvi, kes loiult alasti kangelanna jalge ees lebas – näiliselt riskantne vihje boheemlikule keisrinnale.
Seltskondlikult jätsid vennad Klimtid erakordse mulje. Nad olid ladusa jutuga, andekatele kunstnikele omase terase pilguga ja põllutööks loodud meeste karmi füüsisega. Oma austajate teadmata kandsid nad tegelikult tohutu suurt majanduslikku koormat. Nende kolmest ellujäänud õest abiellus edaspidi ainult Johanna.
Kuid Ringstrasse pakkus võimalusi. Klimtid uurisid keiserlikus muuseumis antiikseid vaase, et leida etruski figuure ja egiptuse motiive, mis Viini friisidel nii moekad olid. Fotosid kasutades saavutasid nad teravalt realistliku stiili, mis oli oma ajast tublisti ees.
Isegi rangelt hierarhilises Viinis jättis vendade Klimtide andekus nende kahtlase sugupuu varju. Ühel vastuvõtul saatis keegi seltskonna neidis Gustavi suunas meelaid pilke, mainides, et ta oli meeldivalt üllatunud, avastades, et kunstnik on nii noor. „Millised võrgutajad te küll olete!”40 märkis üks skulptorist sõber naerdes.
Ernst hakkas kurameerima Helene Flögega, kelle isa Hermann August Flöge oli merevahust (sepioliidist) piipude tootja ja eksportija.
Flöged olid niisama õnnelikud, kui Klimtid olid õnnetud. Friedrich Paulick, üks Helene onu, oli keisri kunstnik-dekoraator, kes ehitas Austria Alpidesse Attersee järve äärde tohutu suure lossi, milles oli tema suure pere jaoks terve labürinditäis luksuskortereid. Villa Paulick oli unelmate palee, mille peal silm puhkas. Terava keelega draakonid lösutasid massiivse sissekäigu kohal ja tugisambal seisis tagajalgadel puidust nikerdatud lõvi. Kunstsepisesse olid sisse põimitud paljaste rindadega valküürid, müütilised tiibadega naised, kes valisid, millised langenud sõdalased Valhallasse tõusevad. Lapsi võlusid muinasjutuainelised seinamaalid väikese alakorruse toa heleda puitvoodri kohal. Selles idüllilises järveäärses puhkepaigas, mis oli ehitatud üksnes oma pere ja lähisugulaste rõõmuks, elasid Flöged rahulolevat perekonnaelu, mida rasket vaeva nägevad vennad Klimtid ei saanud endale lubada.
Sel ajal kui Ernst Helenega kurameeris, töötas