Maria pööras pilgu seinal olevale Adele portree reproduktsioonile, silmitsedes mõtlikult tema nägu.
„Kullake,” ütles ta lõpuks. „Adele oli moodne naine, kes elas eilses maailmas.”
ESIMENE OSA
Emantsipatsioon
Kuueteistkümneaastane Adele Bauer on riietatud kevadvaimuks, et lugeda luuletust oma õe pulmas, 1898. aasta märts.
Adele Viin
Poeemid ja privileegid
Oli aasta 1898 ja saatan ise näis Viinis tantsu löövat.
Keiser Franz Josephi armuke, Viini esinäitlejanna Katharina Schratt, ähvardas lavategevusest loobuda, kui Keiserlik Linnateater ei too lavale Arthur Schnitzleri skandaalset näidendit, mis ülistas vaba armastust. Viini kõige tunnustatumal tähel ei saanud ju ometi lasta tagasi astuda juubeliaastal, Austria-Ungari monarhi valitsemise viiekümnendal aastal. Niisiis, kui eesriie Schnitzleri „Beatrice loori” alguses avanes,1 kandis keiser isiklikult hoolt selle eest, et tema armuke oleks laval mustas looris, võrgutatud naise rollis.
Kui omal ajal olnuks mõeldamatu, et Austria keiser annab avalikult järele tühipalja näitlejanna tujudele, siis nüüd oli Viinist saanud kasvulava, kus miski ei paistnud olevat võimatu.
Sadu aastaid oli suur Habsburgide dünastia valitsenud selle ida ja lääne ristumiskoha üle. Tohutu suurte kaitsemüüride taga ühendas Habsburgide pitsiline õukond Saksa, Itaalia, Poola, Tšehhi, Ungari ja Horvaatia aristokraadid ühtseks kuningakojaks, mille paljukultuuriline pealinn oli sama peenelt ehitud nagu Fabergé muna. Isegi nende saksa keel omandas keerukaid ilustusi ja hoogsalt laulva rütmi, mida pehmendasid itaalia ja prantsuse keel, ja baroklikud üleskutsed suudelda kätt – küss die hand. See naudingukultuur oli nii häbenematu, et üks Habsburgide ertshertsog kuulutas veini „Viini linna peamiseks toiduks”.2
Nüüd olid aga Viini iidsed kaitsemüürid lammutatud ning linna tulvas terve laine uustulnukaid Böömimaalt, Moraaviast, Galiitsiast ja Transilvaaniast. Ühel tänaval – või ühes kõrtsis – võis kuulda tosinat keelt.
See uus Viin oli vasturääkivuste linn. Ta oli üks Euroopa rikkamaid linnu, samas olid siia sisserännanud kõige vaesemad. Luksuslike uute paleede ehitamine ei suutnud varjata tõsist elamispinnaprobleemi. Viini arstid lõid tänapäevast meditsiini – tegid teedrajavaid operatsioone, avastasid baktereid, lastehalvatuse viiruse ja veregrupid –, aga samal ajal vohas linnas ravimatu süüfilis. Sigmund Freud heitis valgust seksuaalsuse ja agressiivsuse varjatud tungidele toore võõraviha ja antisemitismi ajal, mil mõned uskusid, et juudid tapavad lapsi selleks, et oma matsat verega hapendada. Oma rõõmsameelsuse poolest kuulsas „pühas muusikute linnas”3 oli Euroopa kõrgeim enesetappude tase.4
Auväärt Habsburgide koda5, kust olid tulnud Püha Rooma riigi keisrid ja mis pidas oma eelkäijateks Julius Caesarit ja Nerot, näis olevat lagunemas. Keiser Franz Joseph mehkeldas näitlejannaga. Tema naine keisrinna Elisabeth jälestas õukonnaelu ning sisustas oma aega mööda kontinenti reisimisega, teenides ära Euroopa kõige kuulsama vabameelse naise maine. Keisri vend Maximilian pani mänglevalt pähe sombreero ega peljanud Mehhiko keisriks saamise seiklust, mis siiski kurvalt lõppes – ta hukati mahalaskmise teel. Maximiliani naine Charlotte läks ühes Belgia lossis hulluks.
Austria keiser, Böömimaa kuningas ning Ungari apostellik kuningas Franz Joseph oli impeeriumi valitseja alates 1848. aastast kuni oma surmani 1916. aastal; pildil aastal 1897.
Dünastiast, mis oli ühendanud Euroopat ja Ameerikat, oli saanud impeeriumi kõige silmapaistvam mittetoimiv perekond.
Tõusikud pöörasid ühiskondliku korra pea peale. Väljapaistvatest juudi meestest nagu Gustav Mahler, kes pöördus katoliiklusse,6 et olla sobiv kandidaat Viini Riigiooperi direktori kohale, said ihaldatud poissmehed, keda katoliikliku seltskonna jõukad tüdrukud taga ajasid. Joovastav valsiviis paiskas Viini näitsikud võõraste käte vahele. „Aafrikast pärit ja kuumavereline,7 elust pöörane … rahutu … kirglik,” kirjutas Burgtheateri kohkunud direktor. „Saatan ise on siin lahti lastud … üheainsa õhtuga läksid viinlased temaga kaasa.”
Ent isegi selle „lustaka apokalüpsise”8 juures säilitas Viin oma sügavalt vanamoelise sarmi – lumised paleed ja jalutuspargid, hästi lõhnavad kohvikud ja ahvatlevad kondiitritoodete kärud petit four’ide ja magusa likööriga täidetud šokolaadikommidega. Lapselikult kaunistusi armastavas Viinis väänlesid rõdudel kullatud raudroosid ja ukseavasid raamistasid kivist jumalannad; vihmaveerennide kujukesed jõllitasid karniisidelt alla ja Heraklese-taolised mehed paljastasid fassaadidel oma tohutu suure rinna.
Isegi impeeriumi sõjavägi oli niisama pidulik nagu puhkpilliorkester – keiser Franz Joseph kuldpaelaga ääristatud helepunaste pükstega ning tema ohvitserid ja husaarid marssisid Viini tänavatel purpursetes, lõhekarva ja kahvatusinistes mundrites, mida ehtisid punased paelad ja kiivritelt rippuvad pikad suled.
1898. aastal oli Viin koht, kus heal järjel perekonnad, nagu näiteks Bauerid, kes kogunesid märtsikuu pärastlõunal oma elegantses korteris Ringstrasse kohal, kui sirelite magus lõhn niisket õhku täitis, ikka veel võisid oma illusioone alal hoida.
Katharina Schratt (pildil umbes aastal 1880) oli saksakeelse maailma suurim näitlejanna. Keiser Franz Joseph ehitas talle Ischlisse Villa Schratti ja tegi ta selle pärijaks.
Adele Bauer seisis oma perekonna ees valges kreeka rüüs, mis tõi esile tema saleda, vaasina pika ja õrna kuju. Tema paksud tumedad juuksed langesid vöökohani alla. Kuueteistkümneaastasena oli Adele ületamas seda salapärast joon, mis lahutab tüdrukut naisest. Kevadvaimuks rõivastatuna hoidis ta käes punutud küllusesarve, mis oli täis kevadlilli ja viljapäid. Oma tasakaalukuse ja kuningliku hoiaku ning tumedate raskelauliste silmadega võinuks Adele olla näitlejatar nagu Katharina Schratt, kes Ringstrassest mõne sammu kaugusel Burgtheateris valitses. Esialgu olid aga Viini pankuri Moritz Baueri kõige nooremale hellitatud lapsele Adelele lavaks Bauerite perekonna kokkutulekud.
Sel päeval luges Adele luuletust, sest nende peres olid tulemas pulmad. Kahe päeva pärast pidi tema õde Therese Bauer astuma pühasse abieluliitu väljapaistva Tšehhi suhkruparuni heatujulise poja Gustav Blochiga. Niisiis oli sellel, mis toimus Bauerite elutoas, rikkalikult kullatud peeglite, perekonna esivanemate raamitud portreede ning kuldse Rooma kaarikuga ehitud kellaga sisustatud suurejoonelises ruumis omamoodi dünastiline tähtsus.
Bauerite perekonna pidustused olid alati olnud pisut teatraalsed. Sõbrad musitseerisid, külalised tantsisid valssi. Spetsiaalne poeem muutis õhustiku tavapärasest ülevamaks, kutsudes külalisi osa saama hetke sügavamast tähendusest.
Ruum jäi vaikseks.
„Kas te tunnete mind ära?9 Kas pean ennast tutvustama?” alustas Adele madala, sügava häälega, mis kõlas pisut intrigeerivalt. „Kas teate, kes teiega räägib?
Adele Baueri õde Therese oli kõike seda, mida Adele ei olnud: tavapäraselt naiselik ja südames muganduv. See pastellvisand on pärit umbes aastast 1898.
Ma toon teile rõõmu, toon elujanu! Peletan