Vibraato kysimus huvitas mind nende aastate kestel nii väga, et ma selle yle kirjotasin artikli tolleaegsesse Eesti muusika-ajakirja. See võis olla 1923. ja 1926. aasta vahel. Nyyd arvan jõudnud veel selgemalle ja vahest lõplikole arusaamiselle vibraato probleemist. Olen jõudnud otsuselle, et hea vibraato peab evima järgmised omadused ja väärtused:
Kyllalt nobe, umbes trilleri nobedusega. Pikaldane vibraato ei ole hea.
Väike võnke-amplituud. Lai amplituud lähendab tooni trillerille, teeb ta rahutomaks. See on siis nagu halb triller.
Vibraatolaine kõrg- ja madalpunkti elv/eebe tooni normaaljoonest, s.o. kõrgpunkt ei tohi kõrgemalle ulatada keskjoonest kui madalpunkt allapoole seda.
Kõrg- ja madalpunktidesse ei tohi toon kuigi kauaks või õigemin yldse mitte peatama jääda, vaid liigub selle saavutanne kohe keskjoone poole.
Seega mitte nõnda:
Vibraatojoone reeglipärasus, s. o. elv kiirus ja elv amplituud. See kehtib yldreeglina enamvähem yhesuguselt ja nõnda ytelda keskmiselt mängitavi toonide kohta. Tarbe korral võib vibraato nobedus ja amplituud erandlikolt natuke suureneda või kahaneda.
Toon peab kogu oma kestuses vibreerima, ja siirdutaes teisele toonile, peab see toon kohe algama vibreerivana.
Seega:
Kõiki neid tingimusi täitev vibraato kõlab ilusana. Sellase vibraatoga toon on iseenesest ilus ja meeldiv. See vibraato ei kuuldugi paljo välja, vaid annab toonile teatava sära ja romantika. See ei torka kõrva, aga kui kuulatad, on see olemas ja tundub meeldivana.
Paljodel viiulimängijail aga ei ole sellast vibraatot, vaid see on neil kuidagi rahuto, liig äge, kädistav, tooni mitte ilustav, vaid pigemin rikkov. Niisugune mitte kõige parem vibraato on koguni nii mõnelgi kunstnikol, eriti konservatooriumi lõpetajail. Ka enamikol lauljail on halb vibraato, eriti naislauljail, seetõtto on neil kädistav toon. Mõnedel lauljail jälle on isesugune logisev vibraato, nagu lagistetaks plekki. Meeslauljail võib yldiselt kohata paremat vibraatot.
Ei viiuli- ega lauluõpetajad nähtavasti pane vibraatole oma õpilaste juures mingit rõhko. See jäetakse mängija ja laulja enese hooleks. Ylalmainit Eberhardt kirjotab kuskil, et ta vaadand läbi ligi sada viiulikooli, aga ykski neist, ka mitte Fleschi oma, ei omista vibraatole kyllaldaselt tähelepanu ega käsitle seda põhjalikomalt. See näitab, kuidas pei kõik viiuliteoreetikod ja – pedagoogid on vähe teadlikod vibraato tähtsusest ja neist omadusist ja tingimusist, mindega see on ilus.
Nyyd on kysimus, kuidas seda head vibraatot viiulil teha. Hea vibraato oleneb õigeist vibraatoliigutusist. Mõned teevad vibraatot sõrmega, enamik randmega, vähesed kogu alakäsivarrega. Milline neist kolmest on kõige parem? Too Wrzesniewski, kelle mängust kogu Kuresaar oli hurmatud, tegi, nagu yteldud, vibraatot kogu alakäsivarrega. Temaga oleme paljo rääkind vibraato yle. Tema pidas käsivarrevibraatot parimaks. Randmevibraato olevat kuivem ja tuimem. Millest see johtub? Head vibraatot saab sooritada spontaanselt ja nagu automaatselt õõtsuva liigutusega. Just siis ei jää toon peatama kõrg- ja madalpunktidesse, vaid viskub silmapilkselt neist tagasi vastakases suunas. Kui aga peab igat liigutust tegema teatava sunnit tõukega, nagu see kipub kujonema randme- ja eriti sõrme-vibraato juures, siis synnivad neis punktides tooni peatused ja tekib õnka-õnka-õnka-kõlalise vibraato mulje või kägisev-äge vibraato.
Tähtis on yldse, et vibraatoliigutuses ei oleks mingit ponnistust, vaid et see toimuks äärmise hõlpsusega, nagu iseenesest, nii et mängijal ei tarvitse sellele yldse mõtelda.
Näib nagu paradoksina, et alakäsivarreliigutusega vibraato on parem. Aga see on sellepärast, et siis liigutuse hoog on tugevam ja tagasipõrge kiirem. Võnke amplituud ei ole seejuures suurem, vaid pigemin väiksem. See on nagu pikk nöör (= käsivars), mis teeb laio õõtseid keskel, aga mille otsad (neist ylemine on sõrmeots) liiguvad vähe. Muidogi ei ole ranne ja sõrmed jäigad, vaid painduvad ka veidi igal käsivarre õõtsel. Kui see õõtsumisliigutus synnib hõlpsasti ja ilma ponnistuseta ning reesva nobedusega, siis viiul pysib seejuures ysna liikumatona ja käsivarre õõtsed ei vanguta teda. Kui aga käsivarre õõtsutamist tehakse ponnistusel, siis viiul vangub, mis häirib poogna tegevust ning teeb ka selle ponnistetuks, ja teiseks väsib mängija viiulit hoidmast.
Veel paar nõuet: mängija peab äiveline olema tarbekorral ka suurendama võngete ulatust (suurema hoo ja ägeduse väljendamiseks). Teiseks peab mängija võima yhesuguselt hästi vibreerida iga sõrmega ja ka kõige kõrgemais positsioones. Nõnda võis Wrzesniewski. Minule teeb raskust vibreerida neljanda sõrmega esimeses positsioonis ja samoti kõrgemais positsioones G-keelel, ja esimese sõrmega esimeses positsioonis, eriti E-keelel (f, fis).
Peab võima vibreerida yhesuguselt hästi ka kahehäälses mängus ja oktaavides. Kõrgemais positsioones peab vibraato loomulikolt olema vastavalt väiksema sõrmeotsavõnkumisega keelel.
Kyll oleksin õnnelik. Olen olvand, et kui mul hea vibraato ynneb toetades viiulikaela seina vasto, siis saan seda teha ka ilma toetamiseta. Tähendab, liigutus on õige. Siis aga, ilma toeta mängides, väsin varsti, ja on tunne, et toetamisega on siiski kergem, ja siis toetudes ynneb mäng veel eriliselt hästi. Niivõrd olen toetumisharjumuse tõtto viiulimängimises demoraliseerund.
Kyll oleksin õnnelik, kui mul oleks sellane hea vibraatovõime alati ja nimelt ka ilma toeta mängides. Siis mu mäng kõlaks alati meeldivalt. Sest vasako käe hea tegevus velvib ka parema käe oma.
Kui viiulimängul on ilus, õige vibraato, siis nagu ei kuulekski seda; see annab toonile vaid teatava sära ja pehmuse. Kui mängijal on sellane ideaalne vibraato, seejuures ka painduv, pehme ja peenenyansiline poognatõmme ning yldse hea poognatehnika, selle lisaks peen muusikaline kuulmine ja intelligents, siis selle viiulimäng peaks olema otse hurmav. Sellane viiulimäng yletaks hurmuselt hea laulja. Või peaks siis olema eriliselt hea laulja, kes võrdo veaks sellele viiulimängule. Päälegi on viiuli toonil ja mängul, eriti kantileenis, mingi isesugune unistav nukrus, nagu kujotaks see mingit kauget kadond õnne ja ilu. Seepärast yteldakse, et viiulimäng häälestab kurvaks.
Aga see võib ka rõõmus ja hõiskav olla. Yldse kõigist instrumentidest on viiul kõige mõjuvam. Flöödi hääl on kyll puhtam, aga on kylmem ja kogu instrument nyansirikkuselt piiratum. Klaver sobib enam elegantsele ja bravuursele muusikolle (Chopin, Liszt), orel jylhesti ylevalle. Viiul aga võib tõlgitseda kõiki meeleolusid. Viiuli tooni puuduseks on hõõrumise kõrvalkõla, mis halva mängija juures läheb kägisemiseks ja kratsimiseks. Nobedad passaažid tulevad klaveril ja flöödil paremin välja. Kuid ideaalse viiulivirtuoosi käes peavad needki kõlama siledasti ja puhtasti. Viiulil saab passaažidessegi panna, harukordse tehnika juures muidogi, rohkem ekspressiivsust kui yhelgi teisel mänguriistal.
Jah, viiulimäng võib tõusta koguni salapäraselt hurmavaks. Ideaalses mängus ei kuuldu nagu enam ainelised, lähedased viiulitoonid, vaid need projitseeruvad nagu kaugusesse teatavaks pildiks, syndmuseks, kust nad paistavad suuremaina, valjemaina kui nad on. Kahjoks ei ole ma sellast viiulimängu peago kuulnudki paitsi vahest Isaye kontserdil Helsingis oma yliõpilaspõlves aastate 1907 ja 1910 vahel. Isaye mängis Mendelsohni kontserti orkestri kaastusel. Ja ma sain siis mulje, et ta mäng oli just nii nagu ma fantaasias olin endale kujotelnud seda kontserti ideaalselt mängitavat.
Sellase ideaalselt ilusa viiulimängu võimaluse kujotlusest on välja kasvand yks mu