Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud. Robert Leonhard

ning ka väiksemate, jalaväe vastu kasutatavate suurtükkide alustena. Jan Žižka arendas välja vankrite, „sõjavankrid“, nagu ta neid hiljem kutsus, kasutamise ainulaadse viisi. Sellest uuendusest, mida ta kasutas esmakordselt Nekmeri lähedal toimunud kokkupõrkes, kasvas välja täiesti uus taktikaline süsteem, mille tulemusena olid Sigismundi rüütliväed täiemahuliselt talituslikult nihutatud.

      Žižka juhtis oma armee sügavale vastase maa-alale, kaasates endaga hävingut ja hirmu linnades ja kloostrites. Need reidid sundisid vaenlast reageerima ja saatma väesalga teda jälitama. Kui Žižka avastas vaenlase väesalga, otsis ta kiirelt lähikonnast kaitset pakkuva maastikupunkti – tavaliselt mõne künkatipu. Seejärel paigutas ta oma sõjavankrid ümber künka ja aheldas nad raudkettidega üksteise külge kinni. Vankrite vahele kinnitati suured liigutatavad kilbid. Vankritele olid ehitatud laskeavad nii suurtükkide, arkebuuside kui ka ambude jaoks, mida ta armee oli vähehaaval kogunud. Kui aeg võimaldas, lasi Žižka hussiitidel kaevata ümber vankrite ka vallikraavi. Vastase rünnakud murdusid nagu merelained kaldakaljude vastu, tabatuna samaaegselt tulirelvade ja vibupüsside tulest. Kui rüütlid jalastusid ja üritasid kindlustusse sisse murda, torkasid hussiidid neid odadega läbi vankrites olevate avade või tegid kiireid väljasööste ja peksid üksikuid rüütleid kootidega surnuks. Lõpuks, kui vastase väesalk taganes, aheldas Žižka vankrid lahti ning asus põgenevaid ja võitlustahte kaotanud rüütleid väikese (kuid puhanud) reservis olnud ratsasalgaga jälitama.

      Loomulikult peame osa Žižka edust andma ka Sigismundi rüütlitele, kes ikka ja jälle rumala järjekindlusega ründasid hussiitide kindlustatud laagreid. Rüütlitraditsioonide kohaselt oli lüüasaamise põhjuseks lihtsalt julguse puudumine, seega peab järgmine ratsaväerünnak olema veelgi söakam ja otsusekindlam! See doktrinaalne lühinägelikkus võimaldas Žižkal ja ta väikesel armeel koguda järjest võite.

      Jan Žižka taktika väärib lähemat käsitlust, sest tema leiutatud geniaalne võitlusviis suurendas oma üksuste jõudu ja nullistas nõrkused, mõjudes vastasele samas vastupidiselt. Ringikujuliselt paigutatud vankrid mitte ainult ei võimaldanud hussiitidel oma relvi kõige otstarbekamalt kasutada, vaid see vältis ka hussiitide murdumise ohtu lahinguvälja pinge all. Lühidalt, neil ei olnud kuhugi põgeneda! Kokku aheldatud vankrid mitte ainult ei hoidnud rüütleid väljaspool, vaid ka hoidis hussiidid sees. Seljad vastamisi, õlg-õla kõrval ja liidetud raudse võitluskoodeksiga, mis nägi ette surmanuhtluse arguse eest lahingus, suutsid hussiidid kindlalt vastu pidada, kuni rünnak rauges.

      See taktika andis tõuke uuele suunale, mis kujunes välja keskaja lõpul: distsiplineeritud jalaväe tõusule. Pea tuhat aastat valitses Euroopas ratsavägi, nüüd hakkas jalavägi taas kord ennast tõestama. Morgarten (1315), Crécy (1346), Poitiers (1356), Agincourt (1415) ja teised olid tõsimeelseks alguseks sellele taktikalisele revolutsioonile. Kuid Jan Žižka sõjavankrid läksid sammu veel kaugemale, nad näitasid teed omalaadse meeskonnadrilli suunas. Edaspidi ei olnud lahingud enam üksikute rüütlite anarhilised enda valitud piigirünnakud. Pigem hakkasid sõdurid sõltuma üksteisest, täites igaüks kindlaks määratud rolli. Lahinguvälja meeskonnatöö sünergiast sündis vajadus kindlakujulise käsuliini järele. Need arengud kuulutasid ette 16. , 17. ja 18. sajandi elukutseliste armeede loomist.

      Žižka eristub ka sellega, et ta on võib-olla üks esimesi, kes kasutas suurtükke jalaväe manöövri toetamiseks.64 Kuni sinnamaani oli suurtükke kasutatud ainult piiramistel. Metallurgia ja püssirohu primitiivsus määras suurtele ja kohmakatele relvadele paikse rolli. Kuid Žižka ja tema alluvad nägid ette suurtükkide (ja ka väiksemate arkebuuside) kasutamise ründavate rüütlite vastu. Kuigi hävitustöö tulemused on vaieldavad, oli psühholoogiline mõju nii ründavatele meestele kui hobustele märkimisväärne. Ilmselt parim näide varaste suurtükkide kasutamise kohta jalaväemanöövri toetuseks on Kutná Hora lahing. Žižka suunas seal tule vaenlase kaitseliini ühele nõrgale kohale. Seejärel voogasid ta väed läbi tekkinud tühemiku ja pääsesid läbi vastase kaitseliini murdes põgenema.

      Kasutades neid ja teisi uuenduslikke taktikalisi meetodeid, suutis Jan Žižka võita muljetavaldava hulga lahinguid. Tema saavutused, nagu ka teiste ajaloost kuulsate väepealike omad, näitavad sõjalise tehnoloogia ja taktika tõhusust vaenlase jõudude talituslikuks nihutamiseks. Kuna manööverteooria nõuab kindlameelselt vaenlase tugevate külgede vältimist, peab väepealik, kes kavatseb võidelda nende ideede kohaselt, mõtlema, kuidas vaenlase tugevaid külgi nihutada, selle asemel et sellele vastu astuda. Järgmises peatükis arendan edasi ideed, mille kohaselt nihutamine (nii asendiline kui ka talituslik) on ühendrelvaliikide teooria alus ja eesmärk. Nihutamine oli manööversõja teise alustalana mineviku suurte väepealike üheks püsivaks teekaaslaseks.

Vastase lagundamine

      Ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid. Aga Iisraeli ja Juuda mehed tõusid ning tõstsid sõjakisa ja nad ajasid vilisteid taga…

I Saamueli raamat 17:51-52

      Vastase lagundamine on tegutsemisviis, kus rünnatakse vastase raskuskeset. Olen määratlenud seda terminit varasemalt (vaata malemängu kuninga-teooriat 1. peatükis), kuid kordan siinkohal: vaenlase raskuskeskmeks on tema kriitiline haavatavus. See on see osa vaenlasest, mille kahjutustamine või hävitamine halvab tema jõu. Lagundamise eesmärgiks on seega vältida otsese rünnakuga vaenlase kogu füüsilise massi hävitamise vajadust, eelistades tuvastada tema Achilleuse kand ja seda rünnates muuta ta tegutsemiskõlbmatuks.