Lainetus on tunduvalt tugevam, kuid võimatu on kindlaks määrata, kustpoolt ta tuleb; on ainult näha, kuidas laev ja jääsupp sinna-tänna kõiguvad, põrgates vastu jääpanka.
Täna avasime jääkambri ja leidsime, et liha on väga hästi säilinud – suurem osa on ikka veel külmunud.
Neljapäev, 15. detsember. 66°23´ lõunalaiust, 177°59´ läänepikkust. Asukoht N 2´, O 5½. Hommikul oli olukord muutuseta. Enne hommikueinet käisime suusatamas. Hoopis teine asi, kui veri hakkab pärast niisugust väikest suusamatka kiiremini liikuma!
Pärast hommikueinet jagasime kaldarühma meestele suusad välja. Nad kõik on väga innukalt asja juures ning Granil tuli nendega harjutada nii hommikul kui pärastlõunal.
Meares viis jääle mõned oma koerad ja ühe kelgu – kaks seitsmekoerarakendit. Koerad, kes eriti halvad välja nägid (mitu koera on läinud rasva), rakendati kelgu ette. Nad hakkasid kiiresti hingeldama. On raske mõista nende rasvumise põhjust, sest nad saavad ainult kaks ja pool koerakuivikut päevas. Ponide väljanägemine on üldiselt hea, eriti neil, kelle latrid asuvad tekil.
Rennick sai täna meresügavuseks 1844 sülda; pöördtermomeetritega mõõtsime veetemperatuuri otse põhjas ja 500 sülla sügavusel põhjast. Oma peatuse jooksul registreerime terve seeria häid andmeid veetemperatuuri kohta merepõhjast kuni veepinnani. Nelson kavatseb täna õhtul või homme teha veel mõned hoovuste suuna määramised.
On üsna ebameeldiv, et me triivime kogu aeg põhja poole, kuid kindlasti peame olema tänulikud, et me ei liigu ida poole.
Täna öösel tuul vaikis ja jää avanes, laeva ümber on üsna palju vett, kuid arvatavasti ei ulatu see kaugele. Jääsupp ja õhemad jääpangad on hakanud sulama; kõik see peaks kiirendama meie vabanemist, kuid viivitus paneb kannatuse proovile. Meie vaatlused on küllaldase selgusega näidanud, et jääpangad loode- ja läänetuulega koonduvad ning tuulevaikuses hajuvad. Küsimus on selles, kas ida- või kagutuul hajutab jääd rohkem kui tuulevaikus. Selles on meie lootus.
Tunnuseid vaba vee olemasolust meie ümbruses on praegu ilmselt rohkem kui varem.
Reede, 16. detsember. Täna hommikul puhkes kirdetuul. Hakkas sadama lund, hõredat ning peenikest rahet ja lõpuks vihma. Ilm läks sombuseks ja püsis sellisena kogu päeva.
Jääpank, millel me nii sageli suusatasime, purunes täna hommikupoolikul. Hiivasime jääankrud, tõstsime kliivri ning hakkasime liikuma. Tuul kõvenes, tõstsime ka fokkmasti purjed, ja aeglaselt, kuid kindlalt lükkas laev rasked jääpangad kõrvale. Lõuna paiku jõudsime pikka lahvandusse ning purjetasime seda mööda mõnusalt umbes pool tundi. Sattudes aga uuesti paakjäässe, leidsime, et seekord olid pangad palju kergemad ja me jõudsime jälle väga aeglaselt edasi. Kokku läbisime ligikaudu 3 miili.
Juba mõnda aega on näha suuri jäävälju, mis kujutavad endast nagu järvede ahelikku keset paakjääd. Tahaksin väga teada nende paksust. Üsna tõenäoliselt on nad tekkinud nende lahvanduste külmumisel, mida alles hiljuti võis näha talvises paakjääs, ja sellest tuleb järeldada, et nad peaksid muutuma päev-päevalt nõrgemaks. Kui oleks kindel, esiteks, et need suured jääväljad lõunasse ulatuvad, ja teiseks, et laev suudab neist läbi murda, oleks mõtet auru tõsta. Jõudsime ühe sellise jääservani – purjede all ei suutnud laev sellest läbi välja murda, kuid olen kindel, et masinate abil pääseksime edasi. Kas on see tüüpiline jääväli? Ja on neid veel rohkem ees?
Täna pärastlõunal kukkus üks ponidest maha. Oates arvab, et see sündis magades, kuid juhtum on siiski rahutust tekitav; ponid ei ole kuigi tugevad. Ja seepärast on praegune viivitus ebameeldiv, muidu aga ei ole meil õieti mingit põhjust eriti muretseda.
Laupäev, 17. detsember. 67°24´ lõunalaiust, 177°34´ läänepikkust. Triivime juba 48 tundi S 82 O 9,7´. Sadas tugevasti vihma ja baromeeter langes eile öösel kiiresti, ennustades tormi. Täna hommikul tugevnes läänetuul 6 pallini ja tuiskas lund. Keskpäevaks barograafi kurv tõusis, tuul nõrgenes veidi ning taevas selgines pikkamööda.
Ilm on täna õhtul kaunis selge, puhub nõrk edelatuul. Näib, et sellel laiuskraadil algavad tugevad läänetormid just säärase väikese atmosfäärilise häirega, nagu me täna läbi elasime. Ma usun, et nägin täna esimest korda vihma teisel pool lõunapolaarjoont. Oleks huvitav teada, kuivõrd niisugune vihm soodustab jää sulamist.
Tänase päeva oleme peaaegu paigal olnud, kuid jäämäed, mis selle nädala jooksul olid saanud meie vanadeks sõpradeks, hakkasid liikuma. Üks neist lähenes meile ja tegi peaaegu terve ringi ümber laeva. Ilmselt ei ole nende liikumises mingit reeglipärasust. Kuid kõik nad peavad viimase 48 tunni jooksul koos meiega olema pisut itta liikunud. Teine huvitav sündmus täna õhtul oli see, et laevast ja kergest jääst, millesse laev on kinni külmunud, ujus aeglaselt mööda terve rodu vanu ning raskeid jääpanku.
Lõunataevas on märke, mis näivad tõendavat, et seal on vaba vett. Tahaksin väga edasi minna, kuid ometi tundub, et on mõistlikum veidi oodata. Ja ma otsustaksin kindlasti seda teha, kui ainult ei oleks muret ponide pärast.
Kõik on väga heas meeleolus. Kogu päeva on kuulda naeru. Nelson lõpetas veetemperatuuri mõõtmise ja põhjaproovide võtmise. Viimase mõõtmise tegi ta 1800 meetri sügavuses.
On imelik, miks kõige alumise veekihi temperatuur oli 20. detsembril kaks kümnendikku kraadi kõrgem ning võrdne temperatuuriga samas sügavuses 15. detsembril.
Pühapäev, 18. detsember. Öösel tuul vaikis ja jää avanes. Pankade vahel on nüüd rohkem vaba vett, kuid siiski mitte palju rohkem.
Meie tähelepanekud paakjää avanemise kohta näitavad, et pankade vahele tekib vaba vett õige vähe, kuid siiski jääb sellest mulje, nagu eelistaksid jääpangad eraldi seista ja mitte tõugelda ning üksteise vastu puruneda. Nad riivavad üksteist kergelt – kus nad üldse kokku puutuvad – ja see hõlbustab laeval endale teed rajada, sest pankadel, mille vastu laev põrkab, on rohkem ruumi liikuda.
Kui kujutleda, et paakjääala on piiratud vaba veega, siis on selge, et selle välja ümbermõõdu väiksemgi suurenemine või jääpankade tühinegi liikumine väljapoole suurendab tunduvalt pankadevahelisi vaba vee alasid ja laeva edasiliikumise võimalusi. Paakjää avanemisest teatati kell 3 öösel ja kohe anti käsk auru tõsta. Liisk on langenud ja me peame nüüd asuma otsustavale rünnakule lõunasse, avamere suunas.
Loodest tuleb võrdlemisi tugev ummiklaine; see peaks meid edasi aitama.
Õhtu. Jällegi on meie olukorras toimunud ebatavalised muutused. Algul näis, et kõik läheb halvasti – kulus peaaegu pool tundi, enne kui saime liikuma, ja tublisti üle tunni, enne kui jõudsime ühe niisuguse suure jääväljani, mida eespool kirjeldasin. Siis aga märkasin kohkudes, et see jääväli käib laevale üle jõu. Alles kõva rüselemise järel jõudsime lõheni, mis läbis jäävälja. Seda mööda me siis liikusime, ühtelugu peatudes ja tagasikäiku andes.
Siis aga pidime lõunasse pöörduma, et hoiduda kõrvale teisest suurest ja täiesti purunemata jääväljast. Alles siis kui olime sellest möödunud, läks lugu paremaks. Alates kella kuuest õhtul saime enam-vähem kurssi hoida, üksnes harva mõne paksema jääpanga ees toppama jäädes. Enamasti oli aga jää võrdlemisi noor ja kergesti murduv. Kella seitsmeks muutusid noore jää ribad veelgi nõrgemaks ja kell 8 õhtul jõudsime pikka lahvandusse. Üürikest aega olime arvamisel, et meie hädadel on nüüd lõpp ja rõõm oli üldine. Kuid paraku ootas meid lahvanduse lõpul jälle raske lahejää. Olen veendunud, et lahvanduste tekkimise põhjuseks on lahejää segunemine paakjääga, ja jälle olen ma sunnitud arvama, et paakjää, mida me praegu läbime, on pärit Kuningas Edwardi maalt. Liigume edela suunas nii hästi kui suudame.
Kui väsitav mäng see on! Kunagi ei tea ette, mis juhtub poole, või isegi veerand tunni pärast. Näib, nagu läheks kõik suurepäraselt,