Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott

looduse enesekaitse; lõhe jääs – looduse hundiauk, julm lõks ettevaatamatule. Ükski jahimees ei peida oma püünist nii osavasti. Kergelt kurdus pinnaga lumesild ei reeda kuidagi varjatud ohtu. Lõhe asukoht selgub alles siis, kui inimene või loom juba abitult rabeleb, välja püüab ronida ja jalgadele selle servalt tuge otsib.

      Sügav vaikus, mida häirib üksnes liikuva kolonni mahe sumin.

      Reede, 3. veebruar, kell 8 e. l. 5. laager. Kell 10 õhtul äratasin laagri ja teele asusime kell 12.30. Algul oli lumepind üsna halb, kuid muutus vähehaaval paremaks. Tegime kaks lühikest puhkust ja kell 3.20 püstitasime ajutise laagri, et ise süüa ja ponidele toitu anda. Kell 5 asusime uuesti teele ja liikusime edasi kuni kella 3-ni. Kokku läbisime 9 miili. Tee oli lõpupoole nagu veidi parem, kuid just otse enne peatust vajus Bowers, kes sammus kõige ees, sügavale pehmesse lumme. Paljud, kes liikusid tema kannul, jagasid ta saatust, ja peagi sumasid ning rabelesid hanges kolm poni. Garrardi poni, kel on väga laiad kabjad, leidis läheduses kõvema koha ja siis läks ka minu poni sealtkaudu. Forde ja Keohane juhtisid oma hobused mööda suhteliselt kõva pinda kaugelt paremalt ringi. Sissevajunud ponid rakendati lahti ja juhiti samm-sammult edasi, kuni nad kõvemale pinnale jõudsid. Siis asusime laagrisse ja mahajäänud koormad toodi meile järele. Ja siis pühitsesid lumeräätsad oma järjekordset võitu. Ühe komplekti neist sai endale Bowersi suur poni. Algul astus ta nendega saamatult, kuid juba mõne minuti pärast harjus. Rakendasime ta saani ette ja ta tõi ära kaks koormat üle nendesamade pehmete kohtade, kus ta enne sisse vajus. Kui meil lumeräätsasid rohkem oleks, võiksime need kaheksast ponist seitsmele alla panna ja ma usun, et hiljem ka kaheksandale, Oatesi ponile. Kindlasti veavad lumeräätsadega varustatud ponid oma koormad pehmetest kohtadest üle ilma igasuguse raskuseta. On väga halb, et niisugused esemed, millest oleks meile nii suur abi, talvekorterisse maha unustati.

Muljeid

      Kahju on vaadata, kuidas hobused pehmetes kohtades rabelevad. Esimest korda vajudes nad ehmuvad ja see näib neid tagant ergutavat. Ja sellepärast siis katsuvad nad lumme kinni jäädes tavaliselt kiiresti edasi tormata. Kui pehmet lund ei ole eriti palju, jõuavad nad kõvemale pinnale välja pärast suuri pingutusi, norsates ja erutatult. Kui aga pehmet lund on rohkesti, sööstavad nad südilt edasi, kuni nõrkevad. Veidi puhanud, tormavad nad, mõlemad esijalad koos, jällegi edasi, teevad rea hüppeid ja tirivad kelku jõnksukaupa enese järel. See muidugi väsitab neid väga. Aeg-ajalt peavad nad seisma jääma, ja valus on siis vaadata, kuidas nad pingutusest hingeldavad ning lõõtsutavad, ise poole kehani lumme mattunud. Vahetevahel kukub mõni neist maha ja jääb vabisedes täiesti jõuetuna lamama. See on neile kindlasti hirmus pingutav, kuid nende jõud taastub imekiiresti. Rahulikkudel, laiskadel ponidel on neil juhtudel hulga kergem kui erkudel.