Scotti viimne ekspeditsioon
I PEATÜKK
ÜLE TORMISE MERE
Novembrikuu esimesed kolm nädalat kadusid nii kiiresti, et mul oma päeviku jaoks aega polnud, ja nüüd pean ma kõik märkima mälu järgi.
Kuupäevad ei ole vist olulised, olgu ainult niipalju öeldud, et kogu selle aja töötasid nii ohvitserid kui ka meeskond väsimatult.
Pärast laeva kohalejõudmist lossiti kogu kaldarühma varustus, kaasa arvatud onnid, kelgud jne. Laev läks viieks päevaks dokki. Bowers vaatas hoolikalt üle kõik tagavarad, sorteeris nad ja säästis palju ruumi sel moel, et tühjendas terve rea kaste ja paigutas nende sisu laatsaretti. Meie hea sõber Mille otsis samal ajal lekkimise põhjust, uurides läbi kogu laeva vöörist kuni ahtrini. Leidsime lõhe välistäävis. Peale selle oli üks ühenduspoldi auk liiga suur. Mille sai lekist jagu, nagu ma seda temast olin oodanud, ja kui laev oli jälle ujuvil ning täies lastis, laskis ta palju vähem vett sisse. Laev lekib küll praegugi pisut, kuid ainult natuke rohkem, kui seda ühelt vanalt puulaevalt võiks oodata.
Veejooks, mida varem võis näha ja kuulda ahtris, on täielikult peatatud. Sissetungiva vee jõuab nüüd vabalt kõrvaldada käsipumpade abil, ilma masinateta. Selleks tuleb ainult pumbata kaks korda päevas viisteist kuni kakskümmend minutit. Kui lekki poleks kõrvaldatud ja laev oleks täislastis, nagu praegu, kuluks selleks kindlasti kolm kuni neli tundi iga päev.
Enne kui laev dokist väljus, vaatasid Bowers ja Wyatt koos mõne sadamatöölisega kuuris veel kord üle kaldarühma tagavarad. Kõik näis minevat libedalt. Võeti arvele mitmesugused kingitused ja Uus-Meremaal tehtud ostud, nagu või, juust, peekon, suitsusingid, liha- ja keelekonservid.
Samal ajal monteeriti sadamatöökodade juures avaral platsil meie kokkupandavaid onne. Et meil lõunas nende kokkupanekul mingeid viperusi ei tekiks, vaadati kõik veel kord üle, sorteeriti ja märgistati. Kõige sellega olid ametis meie tubli puusepp Davies, Forde, Abbott ja Keohane. Suur roheline telk aeti püsti ja valmistati sellele tarvilikud vaiad.
Kui laev dokist väljus, käis tekil vilgas töö. Ohvitserid ja meeskond koos sadamatöölistega lastisid laeva. Milleri mehed ehitasid latreid hobuste jaoks, takutasid ja tõrvasid tekki, tugevdasid tekiehitusi, kinnitasid polte ja tegid muid vähemaid parandustöid. Masinaruumis töötasid meie mehaanikud ja Andersoni mehed, teadlased pakkisid hoolikalt oma laboratooriume, kokk korrastas kambüüsi jne. Laeval ei olnud ühtegi nurka, kus poleks käinud töö.
Lastisime oma laadungi järgmiselt: peatrümmi paigutasime kogu kaldarühma varustuse ja onnide detailid; selle peale, peatekile, laadisime ülejäänud osa metsamaterjalist, mida vajati ehitamiseks, kelgud, rännakuvarustuse ning teaduslikeks vaatlusiks kasutatavad suuremad aparaadid ja masinad. Ehkki kõik see hästi tihedasti ära mahutati, vähenes inimestele ettenähtud ruum siiski tunduvalt. Kuid see toimus nende enda soovil. Nad teatasid Evansi kaudu, et neid ei tarvitsevat arvestada; nad olevat valmis elama nii kitsalt kui vähegi võimalik ja mõned kuupjalad vähem ruumi ei tähendavat neile midagi – niisugune oli nende suhtumine asjasse.
Nii jääb siis inimeste jaoks peatekile kasutada ruum, mis ulatub vööriluugist kuni vööritäävini.
Bakis asuvad latrid viieteistkümnele ponile – see on maksimaalne ruum, mida võime neile lubada. Selle ruumi kitsas ebakorrapärase kujuga eesosa täidetakse tihedalt loomasöödaga.
Otse baki vaheseina taga paikneb väike luuk, mis halva ilma korral on ainsaks võimaluseks messi pääsemiseks. Edasi järgneb fokkmast ja selle ning vööriluugi vahel kambüüs ja vints. Vööriluugist vasakul asuvad tugevad puust latrid neljale ponile.
Vööriluugi taga on jääkamber, kus on kolm tonni jääd ja kuhu meil õnnestus mahutada 162 lamba ja kolme veise kered ning mõned kastid piimaliha ja neerudega. Nülitud loomad on paigutatud ridamisi ja read eraldatud laudadega. Niisugune paigutus on äärmiselt otstarbekas ja ma loodan väga, et meile jätkub kogu talveks värsket lambaliha.
Mõlemal pool grootluuki, tihedalt vastu jääkambrit on ära mahutatud kaks meie kolmest mootorsaanist. Kolmas on põiki poolteki ees, seal, kus varemalt seisis üks vints.
Samas, poolteki ees asub ka petrooleumiladu. Teine samasugune ladu on grootluugi ja grootmasti vahel ja see on pealt kaetud loomasöödapallidega. Peale selle on mõlemad tekipealsed laadungivahelised läbikäigud täis nõusid petrooleumi, parafiini ja piiritusega.
Punkreisse ja peatrümmi mahtus 405 tonni sütt, 25 tonni paigutasime esitrümmi vabasse osasse ja pisut üle 30 tonni ülatekile. Need söekotid ja kõik muud juba eespool nimetatud esemed moodustavad üsna raske tekilaadungi ja me oleme selle üle loomulikult vägagi mures. Kuid kõik, mis oli võimalik teha laadungi sorimiseks, sai tehtud.
Tekil valitsevale segadusele panevad punkti meie 33 koera, kes on kinnitatud kettidega jääkambri ja grootluugi tugede ja poltide külge, mootorsaanide vahele.
Kogu selle laadungiga istub laev siiski kahe tolli võrra vabapardamärgist kõrgemal. Tankid on täidetud pressitud hobusemoonaga, välja arvatud üks, milles on 12 tonni magedat vett. Loodame, et sellest jätkub seniks, kuni jääni jõuame.
Loomasööt. Tellisin esialgu Melbourne’ist 30 tonni pressitud kaerapõhku, kuid Oates veenis meid pikapeale siiski, et sellest kogusest kaugeltki ei piisa, ja meie hobuste söödavaru tõusis 45 tonnile. Peale selle oli meil veel 3 kuni 4 tonni jooksvaks tarviduseks. Lisatoit koosnes 5 tonnist heintest, 5 kuni 6 tonnist õlikookidest, 4 kuni 5 tonnist kliidest ja väikesest kogusest kaerasõmerikust. Teravilja ei võtnud me üldse kaasa.
Toppisime igale poole, kuhu vähegi saime, koerakuivikuid; kokku on neid 5 tonni. Meares on selle vastu, et toita koeri hülgelihaga, kuid minu arvates tuleb meil talvel seda siiski teha.
Peatusime Kinseyde majas „Te Han” Cliftonis. Maja asub kalju serval, 400 jala kõrgusel merepinnast. Sealt avaneb vaade kaugele Christchurchi tasandikele ja neid piiravale pikale põhjarannikule; otse all on näha parr, mille varjus on sadam, ja kahe väikese jõekese, Avoni ja Waimakariri looklevad lehtersuudmed. Taamal üle tasandike kerkivad mäed, mis pakuvad aiva muutuvat pilti ja veel kaugemal, mere põhjapoolse kääru taga, võib selge ilmaga näha Kaikourase kauneid lumega kaetud tippe. See on kütkestav vaatepilt. Imetledes seda mõnest varjulisest aianurgast, mis lausa kirendab punastest ja kullavärvilistest lilledest, tärkab hinges sõnulseletamatu rahuldustunne. Öösel magasime selles aias vaikse ning selge taevalaotuse all. Päeval käisin ma Christchurchis oma büroos, seejärel kas laeval või saarel ja pöördusin siis koju tagasi mägiteed kaudu üle Port Hillsi. Meenutan meeleldi neid jalutuskäike, mis võimaldasid mulle nii mõnegi vajaliku nõupidamise Kinseyga. Tal oli äärmiselt huvitatud ekspeditsioonist. Selline huvi läbi ja läbi ärimeheliku Kinsey poolt on mullegi eeliseks, mida ma ei viivitanud ära kasutamast. Ta jääb minu äraolekul agendiks Christchurchi. Ma andsin talle üldvolituse ja arvan, et jätsin talle kõik vajalikud andmed. Ta oli meie vastu erakordselt lahke.
Laupäev, 26. november. Määrasime oma väljasõidu kella kolmeks pärastlõunal, ja kolm minutit enne kolme lahkus „Terra Nova” sadamakai äärest. Oli kogunenud palju rahvast. K. ja mina koos sõpradega (Kinsey, Ainsley, Arthur ja George Rhodes, sir George Clifford jt.) einestasime Uus-Meremaa laevaseltsi laeval „Ruapehu”. Läksime K. – ga „Terra Novale” ja sõitsime sellel kuni maaninani, möödudes „Cambrianist”, ainukesest siinsest sõjalaevast. Tagasi sõitsime sadamapuksiiril. Kaks samasugust puksiiri ja lugematu arv paate olid tulnud laeva saatma. Ponting filmis vahetpidamata. Läksime mäekinke pidi Sumnerisse. Nägime „Terra Novat”. Ta paistis kagus väikese täpina.
Esmaspäev, 28. november. Jõudsime hommikul kell 8 väljuvale Port Chalmersi ekspressile. Kinsey tuli meid saatma. Wilsonit kohtasime rongis. Rhodes ühines meiega Timarus. Sain telegrammi teatega, et „Terra Nova” oli öösel Port Chalmersi jõudnud. Saabusime sinna kell 4.30 pärast lõunat. Leidsin kõik korras olevat.
Teisipäev, 29. november. Kohtusin linnas Fenwickiga „Central Newsi” asjus. Tänasin Glendenningit toreda kingituse eest (130 halli kampsunit). Käisin raekojas ja tegin linnapeale visiidi. Laeval on kõik kõige paremas korras.
Lahkusime sadamast kell 2.30 päeval säravas päikesepaistes; rõõmus vaatepilt. Meid oli