Teisel pool laeva tülitses teine pingviinide rühm väikese rüsijäärahnu pärast, mis pakkus ainult väga ebakindlat toetuspunkti. Kummaline ronimine jäärahnul, et ainult kindlustada endale sellel koht, ülesjõudnud linnu allatõukamine, mille järel võitja, jõudnud oma auahnuse tipule, kaotas ise tasakaalu ja positsiooni, oli vähemalt niisama naljakas nagu episood suuränniga. Need väikesed olendid valmistavad meile palju lõbu.
Esmaspäev, 26. detsember. 69°9´ lõunalaiust, 138°23´ läänepikkust. Tegime 48 tunni jooksul S 35 O 10´. Täna õhtul on meie olukord õige vilets. Lootus, et idatuul jää avab, näib olevat luhtunud. Meid ümbritsevad määratu suured tugevad jääpangad ja me ronime nendevahelistes lahvandustes tigusammul edasi, seistes sageli hulga aega paigal. Raske on meeleolu üleval hoida. Põhjataevas on sinakaid varje, mida sinna heidab vesi, kuid lõunataevas on igal pool ühtlaselt valge. Ilm on pilves, tuul on ONO-st, tugevusega 3 kuni 5 palli. Aeg-ajalt sajab lund. Vaevalt võib olla sellest süngemat pilti, mida meie ümbrus praegu silmale pakub.
Eile öösel kois lamades tundus mulle, et kuulsin jääsupi vaikset krudinat. Täna hommikul oli esimene uudis, mis mulle teatati, et jääpangad on väiksemad. Ja siis näis meile, nagu oleks laev veidi õõtsunud. Võib-olla on see pikk ning madal ummiklaine, kuid meil ei ole sellest suurt abi. Täna õhtul on jääpangad meie ümber täpselt niisama suured kui varem, ja vähe on näha märke nende purunemisest või jää avanemisest.
Väga, väga rasked päevad.
Suutsime liikuda purjede all 2 või 3 miili edela suunas. See toimus järgmiselt: sõitsime veidi tagasi, lasksime tuule purjedesse ja surusime siis ennast läbi kitsaste lahvanduste; tõenäoliselt saame nii ainult õige pisut oma triivimist vähendada. Kõik see on väga masendav. Aga mulle teeb rõõmu, et igaüks on valmis ennast äärmuseni pingutama, ükskõik kui viletsaid tulemusi meie vaev ka annab.
Rennick sai täna meresügavuseks 1843 sülda.
Me ei suuda kuidagi seletada paakjää perioodilist avanemist ja sulgumist. Kas pole selle põhjuseks looded? Üldiselt näib siiski, et meie olukord sõltub väga kaugetest põhjustest. Kusagil eemal põhja või lõuna pool muutub tuule suund ja selle tagajärjel surve jääle kord suureneb, kord väheneb. Omakorda võimaldavad vaba vee alad, mis me põhja pool hiljuti läbisime, ruumi paakjää sissetungimiseks. Vangipõlve ebakindlus ärritab meid eriti seetõttu, et me ei tea selle põhjust ning oleme võimetud ennustama tuule suuna muutumise tagajärgi. Võib ainult umbkaudu taibata, et kaugel meie silmapiiri taga toimub asju, mis otseselt meie olukorda mõjutavad.
Teisipäev, 27. detsember. Arvutatud asukoht 69°12´ lõunalaiust, 178°18´ läänepikkust. Õhtuses vahis tegime umbes kaks kord jääst läbi trügides, kord triivides. Lõpuks jäime toppama. Öise vahi ajal piiras jää meid igast küljest, vahel koguni rõhudes laeva peale, ja me ei pääsenud jardigi edasi. Tuul kõvenes järjest ja paisus mõõdukaks tormiks, mis pöördus OSO-sse. Koristasime kõik purjed, peale alumiste topslite.
Hommikuse vahi ajal saime jälle edasi, jää avanes nagu tavaliselt – ilma igasuguse nähtava põhjuseta. Liikudes samal viisil nagu eile, jõudsime paari miili võrra läände. Jääpangad oleksid nagu väiksemad, kuid nähtavus on paksu udu tõttu halb. Selge on see, et meie liikumise suunas, ühe kuni kahe miili kaugusel üksteisest, on mitu lahvandust.
Sõidame kahe jääpanga vahele: jõudnud 200 kuni 300 jardi edasi, tõkestab meie teed mõni suur rahn. See võib tähendada peatust minutit kümme kuni pool tundi, seni kui laev rohkem allatuult pöördub ja triivi läheb. Kui tee on jälle kinni, kordub sama operatsioon. Mõnikord, kui selleks on ruumi, võtame hoogu, muljume tõkke puruks ja sõidame sellest pikkamisi läbi. Lainetust on selgesti tunda, ehkki ummiklaine on väga pikk ja väga madal. Lugesin tema perioodiks umbes üheksa sekundit. Kõik on arvamisel, et jää murdub ja avaneb. Ma ise ei ole küll märganud ühtki ilmset tõendit selle kohta, kuid Wilson nägi suurt jääpanka, mis hiljuti oli purunenud neljaks tükiks säärases kohas, kus laev ei võinud seda kuidagi põhjustada. Suurte jääpankade lagunemine on kahtlemata hea tundemärk.
Olen paakjääst kirjutanud ilmatu palju. Normaalsetes tingimustes oleksin ma võinud piirduda mõne sõnaga. Kuid vaevalt see Teid üllatab, kuna Te minu kirjeldusest näete, milliseks takistuseks ta meile praegu on.
Öise tormi ajal mõtlesin meie olukorra üle ja leidsin, et see oleks võinud olla hulga halvem, kui ta on. Tuul ulub taglases, meie aga seisame täiesti rahulikult jääpankade vahel ega ole meil vaja tunda muret ei laeva, purjede, jäämägede ega jääsurve pärast. Võime täiesti rahulikult alla minna ja suurima südamerahuga magada. Mulle meenusid ponid, kuid lõppude lõpuks on hobuseid alati veetud väikestel laevadel ning küllalt sageli on nad teinud õige pikki reise. Idarühmale on iga meie peatus kasulik. Mida hiljem nad Kuningas Edwardi maale jõuavad, seda parem. Ladude rajamine on läänerühma ülesanne ja selleks antavat aega tuleb vähendada. Kui meil ka alles jaanuaris peaks õnnestuma maabuda, jõuame siiski veel hulga tööd ära teha. Tuleb tunnistada, et meie asjad oleksid võinud palju halvemad olla, ja kui ainult oleks kindel, et vabaneme paakjääst hiljemalt nädala pärast, ei oleks rahutuseks õieti mingit põhjust.
Kardan, et jääkambris ei ole kõik korras. Lambalihale on tekkinud hallitus ja loomaliha hakkab riknema. On tunda kahtlast lõhna. Käskisin kambri alati avatuna hoida, kui temperatuur langeb alla 28° [–2 °C]. Ma arvasin, et liha külmutamisega saame asjast üle, kuid tuleb välja, et jääkamber vajab hoopis õhutamist. Kui täna õhtul temperatuur langeb, siis võtame arvatavasti loomaliha jääkambrist välja ja ehitame sinna õhu puhastamiseks vindseili. Kui ka see ei aita, tuleb veel rohkem liha taglasele riputada.
Hiljem, kell 6 p. l. Tuul pöördus kagust OSO-sse ja laine jääb väiksemaks. See näib tõendavat, et vaba vesi on kagus, mitte aga OSO-s, ja et meie kurss on enam-vähem õige. Taevas selgib, kuid tuul puhub siiski veel hooti, tugevusega 4 kuni 7 palli. Jääpangad külmusid veidi kokku ja me ei ole keskpäevast saadik sugugi edasi liikunud.
Kell 9 p. l. Üks poni kukkus täna maha. Temaga on seda ka varem juhtunud. Võib-olla ei tähenda see midagi erilist, kuid hea enne see ei ole.
Rohkem ei ole mul praegu midagi kirja panna ning ma lõpetan oma päeviku selle vihiku ajal ja olukorras, mida ei saa pidada kuigi rõõmustavaks.
„Maale kaugele siit
kutsud sangarid ju,
kes vaprad kui me isad,
me nimed neile lisad
all selle tähe kiirt,
mis Põhjas tundmatu.”
„Virginia-reisile”
„Kuid olgu töö tegijad kes tahes, rääkigem tööst endast; see tähendab kuningriigi ja riigiseisuste tõelisest suurusest ja nende jõukusevarudest.”
Kesknädal, 28. detsember 1910. Asukoht keskpäeval 69°17´ lõunalaiust, 179°42´ läänepikkust. 26-ndast alates oleme liikunud S 74 W 31´. Grozieri neem S 22 W, kaugus 530´. Torm andis järele. Keskmise vahi ajal hajusid pilved ja praegu paistab hele, rõõmus ning soe päike (temp. 28° [–2 °C]). Samal ajal langes tuule kiirus 2-3 pallini. Öise vahi ajal tegime 1,5 miili ja sellele lisaks nüüd peaaegu veel ühe miili. Sattusime tunduvalt väiksemate jääpankade keskele ja jää avanes silmanähtavalt. Käisin mastikorvis ja veendusin, et meie olukord on tunduvalt paranenud. Ümberringi on jääpangad, kuid suur osa neist on üsna õhukesed ja ka paksem jää puruneb kergesti. Jääolusid on võimalik kindlaks teha ainult umbes 3 miili kaugusele – kaugemale mastikorvist ei näe. Kuid nii kaugele pääseme kindlasti suurema vaevata. Kaugemal lõunataevas oleks nagu näha vaba vee märke. Tormi