Arutame ikka veel plaani, kuidas maabuda Crozieri neemel, ja mida rohkem sellest juttu on, hakkab see lahendus meile üha enam meeldima. Nii näiteks on sealt võimalik saada õiget ettekujutust Jääbarjääri liikumisest ja survejääseljandike suhtelisest liikumisest. Kahtlemata oleks see kohutavalt suur õnn, kui meil läheks korda seal kogu oma kraamiga õnnelikult maabuda.
Kõik on väga lõbusad. Kogu päeva on kuulda naeru ja laulu. On tore viibida niisuguses lõbusas kambas. Täna möödub nädal sellest, kui me lahkusime Uus-Meremaalt.
Kesknädal, 7. detsember. 61°22´ lõunalaiust, 179°56´ läänepikkust. Oleme läbinud S 25 O 150´. Lõunapolaarjooneni 313´. Baromeeter langes kiiresti kogu öö, kuid tõusis täna hommikul vastu ootusi niisama järsult. Ühtlasi hakkas puhuma vali edelatuul, mis kandis meid kolme rumbi võrra kursist kõrvale. Meri oli endiselt vaikne; see näitab, et jää on lähedal. Täna keskpäeval oli õhu ja vee temperatuur 34° [+1,1 °C], mis kinnitab seda oletust. Tuul on nüüd tagant ja me oleme jälle kursil, tehes 7 kuni 8 sõlme.
Laeva ümber lendab palju ookeanilinde. Nägime esimesi fulmaare ja McCormicku änni. Eile õhtul nägime veepinnale tõusnud „liivakell”-delfiine. Samuti on kogu aeg näha tõmmu- ja mustkulm-albatrosse ning Kapimaa tormilinde. Külm teeb inimesed näljaseks ja hirmus on vaadata, kuidas kõik söödav kaob, kui meie kakskümmend neli noort meest oma nälga kustutavad.
Eile õhtul arutasin läände suunduva geoloogide rühma tööd ja tegin Pontingile selgeks, kuivõrd soovitav oleks tema osavõtt sellest. Ma kavatsesin koguni tema, kui vanima ja kogenenuma matkaja selle rühma etteotsa määrata. Rääkisin sellest esiteks temale, siis Griffith Taylorile. Ilmselt oli viimane sellest sügavasti pettunud. Arutasime kolmekesi seda küsimust ja Ponting ütles korrapealt ära, teatades, et ta on täiesti nõus Taylori määramisega rühma juhiks. Saavutasime rahuldava kokkuleppe ja see näitas Pontingit parimas valguses. Ta on tore kaaslane.
Tahaksin siinkohal tuua näite sellest vaimust, mis innustab meie inimesi. Pärast tormi selgus, et bakis, ruumis, kuhu on paigutatud ponid, oli põrandas suur auk ja latrite mustus voolas alla meeste koidele ja voodiriietele. Keegi ei öelnud sõnagi. Inimesed püüdsid hädast õliriiete ja presentide abil kuidagi üle saada, kuid ei kaevanud kordagi. Mess oli täiesti laokil. Kõik oli siin segamini paisatud. Tekk tilkus läbi igast kohast; päevavalgust ei olnud üldse; õhku pääses sisse üksnes väikese vööriluugi kaudu ja lambivalgus oli äärmiselt vilets. Mehed saavad tekil ühtelugu läbimärjaks ja neil puudub võimalus riiete kuivatamiseks. On lausa imestamisväärne, et nad kõike seda nurisemata taluvad.
Esimene jää. Täna pärast õhtusööki levis kuuldus, et on nähtud jääd. Leitnant Evans kinnitas Cheethami sõnu, kes kõneles, et iga kord, kui päike pilvede tagant välja tuleb, on kaugel läänes jäämäge näha.
Neljapäev, 8. detsember. 63°20´ lõunalaiust, 177°22´ läänepikkust. Oleme läbinud S 31 O 138´. Lõunapolaarjooneni 191´. Eile öösel esimese vahi ajal kõvenes tuul kergeks tormiks. Laev kaldus pisut – kuni kahe rumbi võrra – kursist kõrvale. Tuli koristada ülemised praampurjed ja grootpuri; hiljem pööras tuul aegapidi meile vastu. Hommikul kella 6 ajal pidime koristama kõik purjed ja laev rammis kogu tänase päeva tugevas vastutuules ning parajas laines. Täna pärastlõunal hoidusime kursist veidi ida poole ja saime sel moel tuult kliivrisse ja ahtripurje. Baromeeter on viimase 24 tunni jooksul pidevalt tõusnud, kuid praegu näib, et ta hakkab uuesti langema; juba on ta jõudnud esimese kümnendikuni 30-ndast tollist. Kogu möödunud öö oli valge (mis on alati väga tujutõstev), ainult see vastutuul paneb kannatuse kõvasti proovile, seda enam, et meil kulub sütt rohkem, kui ma olin arvestanud. Me oleme suutnud masinate 62 kuni 63 pöörde puhul läbi tulla umbes 9 tonni söega, kuid oleme sunnitud kulutama iga kolme päeva järel pool tonni joogivee valmistamiseks. Peale selle tarvitab kokk pool tonni sütt nädalas. Sellel reisil tuleb ilmselt võidelda söe kokkuhoiu eest.
Möödunud ööl häiris mind väga laeva õõtsumine. Laev tõusis ja vajus, korrapäratu laine paiskas teda järskude lühikeste tõugetega siia ja sinna. Igal tõukel lendasid mu mõtted meie vaeste ponide juurde. Täna pärastlõunal on nad võrdlemisi hea tervise juures, kuid on selge, et nad edaspidi nõrgemaks jäävad. Tahaksin nii väga, et laev enam ei õõtsuks ja et nad võiksid täiesti välja puhata. Vaesed kannatlikud olevused! Ei tea kui kaua nad küll võivad neid läbielatud hädasid meeles pidada. Loomad mäletavad tihti kohta ja olukorda, kus neil tuli viletsust kannatada või valu tunda. Kas neile meenuvad olukorrad, mis on seotud sügava hirmu või äkilise valuga, ja kas kauakestnud rasked läbielamused ei kustu aegapidi nende mälus? Kes võiks seda öelda? Oleks erakordselt suur heategu looduse poolt, kui nad unustaksid need nädalad, täis pikaldast, kuid vältimatut piina.
Koerad on jälle täies vormis. Neile on kõige vastumeelsem olla vahetpidamata märg. Just seetõttu oleksime selles tormis peaaegu kaotanud oma suurepärase juhtkoera Osmani. Ta leiti hommikul täiesti kurnatuna, ainult nõrgalt värisevana – peaaegu hinge heitmas. Osman maeti heintesse, kus ta lamas terve ööpäeva, keeldudes toitu võtmast. Ja jälle kogesime tema tõu erakordset vastupidavust. Järgmise ööpäeva möödudes oli ta väliselt niisama terve nagu enne.
Meie kohal tiirlevad antarktika tormilinnud. Täna pärastlõunal püüdsime ühe neist kinni.
Hiljem, kella seitsme paiku õhtul, märkas Evans kaugel pakpoordis kahte jäämäge; neid oli näha ainult mastitipust. Juba mitmendat korda nägime sinivaalasid (Balaenoptera Sibbaldi), mis olevat suurimad kõigist kunagi eksisteerinud imetajaist.
Reede, 9. detsember. 65°8´ lõunalaiust, 177°41´ läänepikkust. Oleme läbinud S 4 W 109´. Scotti saar S 22 W 147´. Hommikul kella 6 ajal teatati, et ees on jäämäed ja paakjää. Me arvasime esialgu, et viimane koosneb jäämägede tükkidest, kuid jõudes ühte paakjääribasse, kohtasime väikesi kulunud jääpanku, mille paksus polnud üle 2-3 jala. „Ma olin lootnud, et sellist jääd ei kohta me enne polaarjoont või vähemalt 66. laiuskraadi.” Otsustasime hoiduda rohkem lõuna ja lääne poole, niipalju kui seda võimaldas vaba vesi, mis meil ka õnnestus. Kell 4 päeval, mil ma neid ridu kirjutan, oleme ikka veel vabas vees ja liigume edasi kursist peaaegu kõrvale kaldumata. Läbisime viis või kuus õhukese jää riba. Ükski neist ei olnud üle 300 jardi lai.
Möödusime mitmest väga ilusast jäämäest. Enamasti olid nad lamedad, 60 kuni 80 jalga kõrged, ning mulle näib, et Antarktika selles osas leidub kõrgeid jäämägesid vähe.
Kaks jäämäge on väärt, et neid lähemalt kirjeldada. Üks neist, pakpoordis, millest me möödusime hästi ligidalt, et teda fotografeerida, oli umbes 80 jalga kõrge. Pealt oli ta tasane ja nähtavasti alles suhteliselt hiljuti liustiku küljest lahti murdunud.
Ülaltoodud pilt kujutab selle jäämäe iseärasusi ja näitab, kui soovitav on lähemalt uurida ka teiste jäämägede külgi. Selle jäämäe ülemine ja alumine osa on arvatavasti erineva päritoluga. Näis, nagu oleks mandrijääliustik aasta-aastalt kattunud lumekihtidega. Nende vahel võis täheldada huvitavat nähtust – „sinise jää sissetunginud kihte”, nagu ma neid juba olen kirjeldanud; tuleb arvata, et need kihid on tekkinud lumekorra pealispinna iga-aastasest sulamisest sooja päikese ja tuule mõjul ning selle taaskülmumisest.
See asi vajab uurimist.
Teine jäämägi oli kaetud lugematute vertikaalsete lõhedega. Lõhed jooksid siksakiliselt ja nõrgendasid jäämäe struktuuri, nii et nende tagajärjel tekkinud mitmekujulised jääkamakad muutsid jäämäe pealispinna väga ebatasaseks ja tema külgi armistasid tohutu suured vertikaalsed praod.
Võib arvata, et see jäämägi on tulnud ühest jäälibisemiste rajoonist, nagu seda on näiteks Kuningas Edwardi maa.
Täna nägime palju sinivaalasid (Balaenoptera Sibbaldi), kes purskavad välja kõrgeid tumedaid veejugasid. Meie ümber lendavad antarktika ja jää-tormilinnud. Hommikul nägime Kapimaa