Kogu päeva kaalusime toiduaineid ja valisime retke jaoks riidevarustust välja. Jõudsime selle tööga hästi edasi.
Pärastlõunal pöördus laev jää põhjaservale tagasi. Tuul oli ikka veel tugev (umbes N 30 W) ja piki kogu jääserva ujusid lahtimurdunud tükid. Meie inimesed läksid, jääankrud kaasas, laevale vastu ja ma nägin, et laev jälle läände suundus. Kui ma merejääle läksin, levis kuuldus, et laev on madalikul. Ruttasin koos leitnant Evansiga neemele ja. veendusin, et kuuldus oli rohkem kui õige: laev paistis kõvasti kinni istuvat ja oli väga ohtlikus seisukorras. Näis, nagu oleks Pennell ümber neeme proovinud sõita, ja ma arvan, et laeval tuli liikuda õige kiiresti, sest vool kandis teda tugevasti lõuna poole. Pennell jutustas mulle hiljem, et ta proovinud tüürida jäämäe taha, ja enne kui laev madalikule jooksnud, sõitnud ta mõnda aega ahter ees.
Seda pilti nähes jäi mul süda seisma. Ma saatsin leitnant Evansi vaalapüügipaadiga sügavust loodima, lasksin uuesti jääankrud üles korjata, panin inimesed tööle ning pöördusin masendatult neemele tagasi, et jälgida asjade edasist käiku.
Tüütava visadusega piinasid mind nägemused, kuidas laev ei saa Uus-Meremaale tagasi pöörduda ja kuuskümmend inimest jääb siia ootama. Ainsaks lohutuseks selliste kujutluste puhul oli minu kindel otsus, et ettevalmistusi lõunaretkeks tuleb igal juhul jätkata. Parim võimalus praeguses olukorras näis olevat: last paatidesse ümber laadida ja sel teel laeva kergitada. Et aga laev oli jooksnud madalikule tõusu ajal, oli see õige vilets lootus.
Süngelt jälgisime kolme või neljakesi kaldalt laeval toimuvat askeldamist. Mehed nihutasid lasti ahtri poole. Hiljem jutustas mulle Pennell, et nad paigutasid üsna lühikese ajaga 10 tonni lasti ümber.
Esimene lootusekiir lõi loitma, kui hoolega vaadates märkasime, et laev väga aeglaselt pöördub. Siis nägime mehi ühelt pardalt teisele jooksmas ja meile oli selge, et laeva püüti madalikult lahti õõtsutada. Õõtsutamise tagajärjel hakkas laev esialgu nagu kiiremini pöörduma; kuid siis näis ta jälle põhja kinni jäävat. Seda aga ainult üürikeseks; masinad töötasid kogu aja tagasikäigul ja peagi võis märgata, et laev tasapisi liigub. Kuid selles, et laev on madalikult pääsemas, võisime kindlad olla alles siis, kui pardalt ja vaalapüügipaadist kostsid rõõmsad hüüded.
Siis hakkas laev, ahter ees, liikuma ja oligi lahti. Tundsime määratu suurt kergendust.
Sellal kui laev madalikult lahti pääses, vaikis tuul. Praegu on „Terra Nova” otsad juba jää põhjaservale kinnitatud. Loodan, et suurem osa meeskonnast saab nüüd puhata. Pean järjekordselt märkima, kui eeskujulikult mehed töötavad. On raske väljendada sõnades oma vaimustust selle osavalt sooritatud keeruka manöövri üle.
Pennelliga alates on kõik ohvitserid ja meeskonnaliikmed viimastel nädalatel suurepäraselt töötanud. On tore meenutada seda omakasupüüdmatut abi, mida nad meile osutasid.
Pennell käis täna õhtul maal ja jutustas mulle, mis laeval juhtus; ta hakkab mulle iga päevaga üha rohkem meeldima.
Campbell jõudis oma rühmaga tagasi hilja õhtul – ma ei ole veel kuulnud nende teekonna üksikasju.
Meares käis koos Oatesiga Liustikukeele juures ja nad tegid kindlaks, et jää on seal küllalt tugev. On vaja, et ta püsiks sellisena veel kolm päeva. Oleks halb õnn, kui ta varem lagunema hakkaks.
Pühapäev, 22. jaanuar. Vaikne päev; ei ole midagi märkimisväärset.
Laev seisab rahulikult lahes; ennelõunal puhunud kõle põhjatuul vaibus õhtuks kergeteks puhanguteks. On soe, onnis oli temperatuur täna õhtul 63° [+18 °C]. Kogu päeva askeldasime rõivastega, kõik õmblesid usinalt. Täna hommikul viisime idarühma ponid laevale.
Esmaspäev, 23. jaanuar. Siin saab rahu ainult üürikeseks ajaks. Kui ma täna hommikul kell 5 üles tõusin, oli ilm vaikne ning ilus, aga minu imestuseks oli lahes kalda ja jää vahele tekkinud lahvandus. Kogu jää ujus minema ühes tükis.
Laeval märgati seda kohe, hiivati jääankrud, saadeti kaldale sõudepaat ja laev läks merele triivi. Meie jätkasime oma ettevalmistusi. Varsti aga tõi Meares teate, et ka lõunapoolsest lahest läheb jää niisama kähku minema. See osutus liialduseks, kuid kaldast oli tõesti eraldunud määratu suur jääpank. Läksime koos Mearesiga kuni püsijääni välja. Õnneks hõlmas see umbes kahe miili ulatuses meie neeme kaljusid ja me leidsime tee, mida mööda ponid võisid jääle laskuda. Oli ilmne, et ponid said sealt alla ainult ilma koormata.
Nüüd läks kiireks. Tegime päeva jooksul ära suure töö. Saatsime laevale kõik toiduainete ja loomasööda veoks määratud kelgud ja varustuse. Loodan, et tunni aja pärast järgnevad koerad ponirakmete ja kõige muuga, mis on vajalik ladude rajamise rühmale, välja arvatud ponid.
Seniste kavade kohaselt peavad ponid minema üle neeme ja jõudma välja Lõunateele homme hommikul. Palvetan, et jää püsiks seal veel mõned tunnid. Ühes kohas läheb tee vabas vees ujuva jäämäe ja suure liustikueelse lahvanduse vahelt läbi, seal võib jää nõrk olla ja see kitsuke jääriba võib iga minut lahti murduda. Aeg on äärmiselt kasin.
Kui kõik on hästi, lähen homme hommikul pärast ponide teeleasumist laevale ja see viib mind Liustikukeelele.
V PEATÜKK
LADUDE RAJAMINE
Teisipäev, 24. jaanuar. Kogu öö kihas onnis töö – kell 9 hommikul saime minema. „Terra Novalt” saadetud sõudepaat tuli läänerühmale ja mulle järele samal ajal, kui ponid laagrist välja viidi. Meares ja Wilson liikusid teed valides ponide ees. Laeval viidi mind vaatama Lillie poolt püütud mereloomi. Oli tõesti, mida imetleda: terve hulk käsnloomi, isopoode ja pentapoode, suuri kümnejalgseid vähke, koralle jne. jne. Kuid piece de resistance oli mitut pangetäit ketaspead, mida seni oli püütud ainult seitse eksemplari. Lillie juubeldab ja arvab, et juba see saak üksi tasub ära terve ekspeditsiooni.
Ennelõunal sõitsime ümber saare ja loodisime mere sügavust Ligipääsmatust saarest põhja ja lääne pool. Põhjalood näitas 30 ja 40 meresülda. Pikksilmaga oli laevalt näha ponide rida merejääl Vaguvaalasaartest möödumas. Niipea kui veendusime, et nad jõudsalt edasi liiguvad, sõitsime Liustikukeele poole. Vaba vesi ulatus parajasti ümber Liustikukeele tipu ning laev peatus merejää ja liustiku vahelises ahtas nurgas. Laeva pakpoord oli vastu liustikku ja selle pealispinnaga ühekõrgune. Hakkasin ponidele vastu minema, kuna Campbell läks uurima laia lõhet merejääs. Lõunateel. Ponid saabusid Liustikukeelele ilma erilise vaevata, ületasid siis liustiku ja seoti kinni merejääl laeva lähedal. Campbell tuli tagasi ja teatas, et suur lõhe on 30 jalga lai: oli selge, et sellest möödapääsemiseks tuleb minna üle liustiku, ja ma palusin Campbelli tähistada tee, kus lõhesid ei oleks. Pärast teejoomist kandis Oates ette, et ponid on edasiliikumiseks valmis. Juhtisime neid mööda Campbelli poolt tähistatud teed, nende koormad olid juba jääle toimetatud. Kõik läks hästi, kuni ponid jääle jõudsid ja Oates nad üle vana, lund täistuisanud lõhe juhtis. Tema enda ja järgmine poni ületasid selle koha õnnelikult, kuid kolmas tegi pika hüppe ja vajus lõhe keskel kõhuni lumme. Poni hakkas rabelema ja vajus iga pingutusega ikka sügavamale ja sügavamale, nii et lõpuks paistsid lumelörtsist välja ainult tema pea ja esimesed jalad. Suure tegemisega sidusime neile köied ümber ja tõmbasime vaesekese ühisel jõul välja. Poni näis väga nõrk ning õnnetu ja värises tugevasti.
Ülejäänud ponid viisime kaugemalt lääne poolt ringi. Lõpuks saime nad kõik õnnelikult jääle, söötsime neid veidi ja saatsime siis nad koormatega edasi. Vahepeal tegid koerad meile tüli. Et nende koormad olid kerged ja jää tugev, tormasid nad mitte millestki hoolides edasi ja neid oli võimatu tagasi hoida. Oli ime, et me siiski kõik õnnelikult jääle pääsesime. Wilson ja mina juhtisime üht rakendit, leitnant Evans ja Meares teist. Hoidun avaldamast oma arvamust koerte kohta, sest ma kahtlen väga, et neist eriti palju kasu võiks olla. See-eest on meil ponidest palju abi. Nad veavad sellise erakordse püsivusega ja sammuvad kärmesti