„Loodus teeb meile palju pahandust, kuid mul on hea meel, et see on meie ainus vaenlane ja et meie inimeste omavaheline läbisaamine on nii hea.”
Mõni päev tagasi oli Pontingil erakordselt ebameeldiv seiklus. Huvitavate ning kunstipäraste vaadete jahil, nagu seda on rünklikud jääpangad või värvide mäng veepinnal, oli tal kombeks minna madalikule kinnijäänud jäämägede juurde üksi oma väikese kelguga, millele olid paigutatud fotoaparaadid ja kaamera. Ühel hommikul, kui ta oma kelgu ette rakendatuna jälle seda teed astus, päikeseprillid hingeaurust udused, tundis ta järsku, et jää tema jalge all järele annab. Ponting kirjeldas hiljem oma elamust ja pidas seda halvimaks, mida ta seni on kogenud. See on täiesti usutav; ligidal ei olnud kedagi, kes oleks võinud teda aidata, kui ta läbi jää oleks vajunud. Instinktiivselt sööstis ta edasi, jää aga vajus igal sammul ja kelk lohises talle läbi vee järele. Õnneks ei olnud nõrka jääd kuigi palju ja paari minuti pärast jõudiski ta tugevale jääle välja. Alles siin pani ta tähele, et oli higist märg nagu vette kastetud!
Tagantjärele on nüüd selge, et olime liialt ettevaatamatud, kui usaldasime seda lagunevat jääd.
IV PEATÜKK
ASUME TALVEKORTERISSE
Pühapäev, 8. jaanuar. Õnnetu päev. Tegin rumalasti, et andsin täna hommikul loa kolmanda mootorsaani mahatõstmiseks. Selle kallale asutigi kõigepealt ja saan oli varsti jääl. Veidi hiljem teatas mulle Campbell, et ühel madrusel, kes umbes kahesaja jardi kaugusel laevast üle pehme jää sammus, vajus jalg sellest läbi. Ma ei pööranud juhturnile erilist tähelepanu, sest arvasin, et mees üksnes läbi pealmise jääkooriku vajus. Kella seitsme paiku läksin ühemehekoormaga kaldale ja jätsin Campbelli valima parimat teed saani ületoomiseks. Saatsin neile vastu Mearesi, kes viis koertekelgul kaasa vaadi petrooleumi. Umbes kakskümmend minutit hiljem tuli Meares tagasi teatega, et mootorsaan on jääst läbi vajunud. Õige varsti jõudsid pärale ka Campbell ja Day ning kinnitasid seda kurba sõnumit. Selgus, et kartusest saani pärast olevat Campbell selle külge kinnitanud köie ning kavatsenud meeste abil saani hooga üle ohtliku koha tõmmata. Äkki aga vajunud üks köit tirivatest meestest, Williamson, õlgadeni läbi jää. Ta tõmmatud otsekohe välja. Samal ajal hakanud jää saani all järele andma ja äkki ei olevat olnud enam ei jääd ega saani. Inimesed olevat köiest ikkagi kinni hoidnud, kuid see tõmbunud järjest pingumale ja lõikunud nende suunas ikka enam ja enam jäässe ning mehed olevat pidanud üksteise järel köiest lahti laskma. Poole minuti pärast polevat muud järel olnud kui suur auk. Oli muidugi õnn, et inimestega midagi ei juhtunud, kuid see on ikkagi kurb vahejuhtum ja suur kaotus. Üks kahest paremast mootorsaanist, millele nii palju aega ja vaeva oli kulunud, lamas nüüd merepõhjas. Alles eile sõitis teine samasugune mootorsaan väga raske koormaga sellest kohast üle ja ka mina tulin eile sealt ühe poni ja raske koormaga kaldale.
Meares viis Campbelli uuesti avariipaigale ning pöördus sealt tagasi teatega, et jää muutub õnnetuspaiga läheduses iga tunniga ohtlikumaks.
Oli selge, et tee laevale on tegelikult ära lõigatud, vähemalt raskete koormate jaoks. Bowers ja Meares läksid uuesti laeva juurde ja neil läks korda üle vedada mõned tuuleülikonnad ning muud pudi-padi. Siis aga ühendus katkes: kaldarühm töötas, kuid laevale jäänud meestel oli pooleldi puhkepäev.
Kell 6 õhtul läksin jää serva mööda põhja poole. Leidsin koha, kus laev sai ligineda ja randuda tugeva jää äärde, mis veel kelke kandis. Pöördusin tagasi, lähenesin laevale ja signaliseerisin Pennellile. Andsin talle suuna selle koha juurde manööverdamiseks ja korralduse võimalikult kiiresti sinna sõita, vajaduse korral ka masinaid appi võttes. Praegu aga on laev jäävangis ja ma usun, et Pennell loodab teda edasi varpida, kui jääsurve järele annab.
Enne kui me koos Mearesiga onni juurde tagasi tulime, tähistasime uue tee petrooleuminõudega. Siin me nüüd siis jälle ootame, millal saatus meie peale halastab. Vahepeal aga ehitame oma onni. Vooderdame selle nelja lauakihiga, millest kaks on peaaegu valmis. Mõne aja pärast lõpetame kaks ülejäänud kihti ning asetame kohale isolatsiooni.
Talvekorterisse asumine on suur töö ja teeb meid kärsituks, sest peale selle tuleb meil enne suve lõppu rajada veel mõned laod.
Täna õhtul puhus vinge põhjatuul ja ilm oli udune. Praegu aga on tuul vaibumas ja päike paistab jälle heledasti. Nii sooja päeva nagu täna ei ole seni veel olnud. Jõudnud tagasi uuelt maabumiskohalt, olin üleni higine, ja kui ma pärast lõunat päikese käes istusin, oli mul tunne, nagu viibiksin soojal suvepäeval Inglismaal.
See on minu esimene öö kaldal. Kirjutan neid ridu ühes uues, väga mugavas kuplikujulises telgis.
Esmaspäev, 9. jaanuar. Kuni kella 6.45 ei pistnud ma nina telgist välja ja esimene asi, mis ma nägin, oli laev. Varem teda meie laagrist näha ei olnud. Ta rühkis nüüd piki jää serva vaevaliselt edasi. Hiljem sain teada, et laev oli hakanud liikuma kell 6.15. Ta saabus kohale, mille eile ära olin märkinud, kell 8.15. Einetasin ja läksin pardale. Oma rõõmuks leidsin, et hea tugev jäätee ulatub otse laevani. Viivitamata heisati lipp, mis oli märgiks, et ponid välja toodaks, ja me alustasime töörohket päeva. Mootorsaanid sõitsid kogu päeva laeva ja ranna vahet. Kuid peamiseks transpordivahendiks olid ikkagi ponirakendid: tee on nii hea, et need väikesed loomad veavad 12 kuni 18 tsentnerit korraga. Koerad ja inimesed aitavad tublisti – ükski rühm ega ükski mees ei tule laevalt kaldale ilma koormata, mis kaalub keskmiselt 300 naela mehe kohta. Koerad, viiekesi rakendis, veavad 5 kuni 6 tsentnerit ja liiguvad muidugi palju kiiremini kui ponid või inimesed.
Sel kombel vedasime kaldale hulga mitmesugust varustust: algul ligemale kolm tonni sütt igapäevaseks tarvituseks, siis 2½ tonni karbiidi ja palju muud: maja jaoks korstna ja ventilaatorid, kogu bioloogide varustuse, mida oli ise juba suur kuhi, füüsikute varustuse ülejäänud osa, ravimite tagavarad ja mõned vanad kastid. Tegime puhta töö – laevale jäi ainult raske kraam, loomasööt ja kütus. Päeva lõpu poole hakkasime ka loomasööta vedama ja õhtuks oli seda kaldal juba 7 tonni. Selle töörohke päeva lõpul juhtus aga õnnetus. Üks tublimaid veokoeri hakkas pärast reisi läkastama, püüdes nähtavasti midagi välja köhida. Kahe minuti pärast oli ta juba surnud. Keegi ei näi tema surma põhjust teadvat. Et seda selgitada, lahkab Atkinson koera. Me ei tohi ühtki looma kaotada.
Ainult kolm poni puhkavad, kõik teised on töös. Oates on arvamisel, et need kolm on liiga närvilised sellisel libedal jääl vedamiseks. Ta tegi täna õhtul siiski kõige rahutuma poniga proovi ja see tõi raske koorma õnnelikult pärale.
Homme veame loodetavasti 12 või 13 poniga.
Griffith Taylori poni hakkas kolmel korral lõhkuma. Kaks korda juhtus see enam-vähem tema enese süü läbi ja kolmandal korral ühe madruse rumaluse pärast. Sellest hoolimata ei vaikinud Taylori ruhvikaaslased viimast juhust maha, vaid tegid selle arvel palju nalja. Seda lõbusam oli vaadata, kuidas ta toimetas kaldale oma viimast (eriti rasket) koormat, tõsisel näol ja kiirel sammul, suvatsemata lausuda ainustki sõna mitte ühelegi, kellest ta möödus.
Täna läheb meie töö eriti ladusasti. Evans hoolitseb, et tee oleks korras – ta teeb kindlaks ohtlikud kohad ning katab lõhed laudade ja lumega.
Bowers kontrollib iga kaldale saabuvat kasti ja jookseb aeg-ajalt laeva juurde, et määrata kindlaks, missuguses järjekorras varustust tuleks maale saata. Ta on päris kullatükk; ei ole ühtegi kasti, mida ta ei tunneks, ega ühtegi eset, mida ta igal ajal kätte juhatada ei suudaks.
Rennick ja Bruce töötavad vapralt laeva lossimisel.
Williamson ja Leese teevad kelkudele koormaid. Nad töötavad taiplikult ja kiiresti. Allohvitser Evans on varustuse kaldale toimetamise ning laagri sisustamise üldjuht. Forde, Keohane ja Abbott on puusepale alaliselt abiks, kuna Day, Lashly, Lillie ja teised aitavad teda vajaduse korral.
Wilson, Cherry-Garrard, Wright, Griffith Taylor, Debenham, Crean ja Browning juhivad