Tassisime Evansiga kahekesi ühe koorma üle rüsijääseljandiku. Barjäärile jääb veel viia vaid koorem, mis koosneb meie telgist ja muust laagrivarustusest. Kui me kord Ohutusse laagrisse jõuame, siis võime seal olla nii kaua kui soovime, enne kui teeme oma retkega algust. Alles siis, kui oleme kord teele asunud, tuleb meil kiirustada.
Taevas oli suurema osa päevast pilves ja selgis alles õhtuks. Tuult peaaegu ei ole. Temperatuur kõikus viimasel ajal 9°-st öösel kuni 24°-ni päeval [–12°-st kuni –4°-ni]. Ilm on kelguretkeks väga soodus.
Esmaspäev, 30. jaanuar. 3. laager. Ohutu laager. Asupaik: laius 77°55´; Armitage’i neem N 64 W 5; Sinise liustiku Kaameliküür – vasakult äärmine orientiir; Lossikalju N 40 W. Äratasin mehed hommikul kell 7.30, kuid asusime ponidega teele alles kell 11.30. Oli palju tegemist, mis osalt põhjustaski hilinemise. Edaspidi peame laagri koristamisega kiiremini toime tulema. Atkinsoni kand lõigati lahti ja ta peaks paari päeva pärast jalul olema.
Mina juhtisin lonkavat poni. Ta jalg ei ole paistetanud, kuid ma kardan, et tal on krooniline viga – on näha kooljaluu tundemärke ja kabi on lõhenenud.
Kui olime teel praegusse laagrisse ja möödusime mahalaaditud loomasöödast, oli meil üsna ärev hetk. Ponid vajusid väga sügavalt sisse, tõid oma koormad vaevu kohale ning läksid seejuures päris märjaks. Pehmet pinda oli kõigest 1½ miili, kuid see kurnas neid rohkem kui kogu ülejäänud tee. Jäime laagrisse ja pidasime pärast lõunat sõjanõu. Esitasin oma plaani: võtta kaasa inimeste ja loomade jaoks viie nädala toidutagavara ning liikuda edasi 12-13 päevateekonda, jätta seal maha kahe nädala varud ja pöörduda siis tagasi. Igal ponil tuleks sel juhul vedada veidi enam kui 600 naela ja igal koerterakendil 700 naela, kelke arvestamata. Ponid peaksid sellega hõlpsasti toime tulema, kui jääpind on nende jaoks küllalt hea, mis on aga üsna kahtlane. Koerte koormat tuleb arvatavasti pisut vähendada; midagi paremat ei saa me praeguses olukorras teha!
Täna pärastlõunal suusatasin veidi edasi, et selgitada jääolusid eespool. Kahe kuni kolme miili ulatuses ei läinud tee põrmugi paremaks. Bowers, Garrard ja veel kolm meest käisid „Nimrodi”-telki välja kaevamas. Nad leidsid sealt väliköögi, toiduaineid ja kiiruga katkestatud söömaaja jäänuseid. Üks telkidest oli poolenisti täis kõva jääd, mis oli pärast sula sinna tekkinud. Willesdeni telgipuldan oli ära mädanenud, välja arvatud ukseava katmiseks kasutatud riie. Telgi põranda katet ei õnnestunud meil jää küljest lahti kiskuda.
Sõdurile ei meeldi mõte tuua kõik ülejäänud varustus siia ponidega. Ma arvan, et veame koerterakenditega ära nii palju kui suudame, ja jätame ülejäänu hea õnne peale maha.
„Nimrodi”-telgi oli nähtavasti püstitanud mingisugune abisalk või laevameeskond. Kuna telk nii kaua on säilinud, siis ei ole eriti karta, et meie vara siin ühe talve jooksul hävineks. Homme kontrollime oma tagavarasid, ehitame lao ja pakime kelgud.
Teisipäev, 31. jaanuar. 3. laager. Teeleasumiseks on kõik ettevalmistused tehtud. Täna pärastlõunal panime Väsinud Willy nimelisele ponile katseks lumeräätsad alla. Tulemus oli maagiline. Nendes kohtades, kus ta varem armetult komberdas, astus ta nüüd nagu kõval maal. Oatesil ei ole lumeräätsadesse üldse usku ja ka mina olin seni arvamusel, et isegi kõige rahulikuma poniga tuleb nende kasutamist enne harjutada.
Kohe pärast räätsade proovimist otsustasin, et meil on tarvis neid juurde muretseda. Juba poole tunni pärast olid Meares ja Wilson tagasiteel talvekorterisse, mis oli meist nüüd rohkem kui kakskümmend miili eemal. On võimalik, et jää ei ole veel läinud, kuid ma kardan, see on väga vilets lootus. Praegu näib, et lumeräätsasid kasutades võiksime kaks korda kiiremini edasi jõuda.
Atkinson tunneb ennast täna paremini, kuid kaugeltki veel mitte päris hästi, nii et see viivitus on talle kasuks. Me ei saa teele asuda enne, kui koerad on tagasi, olgu siis räätsadega või ilma. Võib ju loota, et kaugemal Barjääri pind kõvemaks muutub, kuid mulle näib, et selles suhtes on vähe väljavaateid. Igal juhul on hea, et avastasime võimaluse räätsasid kasutada.
Esmakordselt oli öösel külm. Minimaalne temp. 2,4° [–18 °C]. Telgis on kaunis soe.
Kesknädal, 1. veebruar. 3. laager. Päev möödus võrdlemisi tegevusetult ja tõi mõningaid pettumusi. Keskpäeval jõudsid Meares ja Wilson tagasi ning teatasid, et sealpool Vaguvaalasaart jääd enam ei ole, mistõttu Evansi neemele ei pääse ja lumeräätsasid ei saa! Otsustasin homme ilma nendeta teele asuda. Hilja õhtul vaadati Atkinsoni jalg üle: see on halb ja enne paari päeva ta mingil juhul ei parane. Atkinsonil tuleb siia jääda. Otsustasin Creani tema juurde jätta. Õnneks on meil olemas lisatelk ja väliahi. Ei oska tõesti öelda, kuidas me ponide juhtimisega hakkama saame; aga olgu kuidas on, meil tuleb selles olukorras teha, mis võimalik. Vaene Atkinson on väga löödud.
Saatsin Grani meie viimaste kirjadega „Discovery”-onni juurde. Ta läks suuskadel ja oli ära peaaegu neli tundi. Mul tekkis tema pärast üsna tõsine mure, sest tuul tõusis ja hakkas tuiskama. Tagasiteel pidi ta peaaegu ära eksima. Olen rõõmus, et ta õnnelikult pärale jõudis.
Toiduaineid näib meil olevat rikkalikult ja kui asjad arenevad nii nagu seni, siis on kõik kõige paremas korras.
Neljapäev, 2. veebruar. 4. laager. Lõpuks asusime teele. Tõusime hommikul kell 7 ja lahkusime laagrist umbes kell 10.30. Atkinson ja Crean jäid maha, viimasele oli see eriti raske. Atkinsoni jalg valutab tugevasti ja ta on väga mures oma tervise pärast. Ma ei saa talle eriti kaasa tunda, sest ta oleks pidanud oma tõbe õigel ajal ravima hakkama. Crean kavatseb Barjääri äärelt loomasööta veel juurde tuua. Mul on temast väga kahju.
Kui me kõigi ponidega (Atkinsoni hobust juhtisin mina) teele asusime, nägin ma imestusega, et loomad ei vajunud sügavale sisse, ja minu rõõmsaks üllatuseks liikusime kohe kaunis kiiresti edasi. Kuid see kestis ainult veidi üle tunni, siis muutus jääpind jälle võrdlemisi halvaks. Ometi vedas enamik ponisid oma koormaid üsna jõudsasti ja me läbisime 5 miili. Linnukese poni aga on väga raske ja vajub sisse ka seal, kust teised kerge vaevaga läbi lähevad. Ta on agar loom ja püüab kaotatud aega tasa teha. Pärale jõudes oli ta üleni vahus. Ma tahtsin teda meie ainsa lumeräätsade paariga aidata, kuid selgus, et need olid maha jäänud. Jääpind on halvem, kui ma lootsin, ja mul tekkis mõte, et võib-olla on öösel ja hommikul tee kõvem, sest siis on temperatuur madalam. Minu ettepanek liikuda edaspidi öösiti leidis üldist heakskiitu. Ja kui ka teeolud endiseks jäävad, puhkavad ponid soojadel tundidel ometi paremini ja veavad öösel seetõttu jõudsamalt.
Niisiis puhkame praegu oma telkides ja ootame õhtut, et teele asuda. Gran on väga vastutulelik, ta läks omal soovil tagasi lumeräätsade järele. Tema heast suusatamisoskusest on meile kindlasti palju kasu.
Möödunud ööl, pärast seda kui tuul vaibus, langes temperatuur kuni m –6°-ni [–21 °C]. Täna on soe ning vaikne.
Magamiskoti ahvatlevad voldid.
Priimuse sisin ja väliköögi healõhnalised aurud, mis väljuvad telgi ventilaatorist.
Väike roheline telk ja lai valge tee.
Koera kiunumine ja meie ratsude hirnumine.
Tuiskava tuhklume pilved.
Lumekooriku rudisemine jalgade all.
Tuulest lumme aetud vaod.
Helesinine taevakaar suitsja pilve all.
Ponikapjade terav plagin ja järgneva kelgu jalaste sahin.
Ajajate monotoonne kõnekõmin, kes ergutavad hobuseid või tõrelevad nendega.
Koerakäppade sabin.
Telgiriide vaikne laksumine.
Selle kume undamine, kui lumetorm on täies jõus.
Tuisklumi, peen nagu püülijahu, tungib läbi igast praost ja poeb igasse nurka, isegi mütsi alla, ja torgib nagu liiv kraevahel.
Ähmane