Kui me seekord suudame jääst läbi murda, siis viime vahest kõik ponid tervelt pärale, kuid ei ole ka midagi üllatavat, kui me mõne nendest kaotame.
Loomad on nüüd meie tähelepanu peamine objekt. Nende eest hoolitsemine on niisama tähtis kui söe kokkuhoidmine.
Täna hommikul ujus terve hulk pingviine toitu otsides laeva ümber ja selle all. See on esimene kord, kus nad laevale nii lähedale tulid. Ilmselt julgustas neid asjaolu, et laevakruvi ei töötanud.
Adelie’ pingviin, olgu ta maal või jääl, on ikka imekentsakas. Ükskõik, kas ta magab, kakleb või mängib, uudishimutseb, ehmub või vihastab, alati on ta naljakas. Vees aga on ta hoopis teine loom: kui ta sülla või paari sügavuses noolena siia ja sinna sööstab, delfiini osavusega õhku kargab või pankadevahelise vaba vee virvendaval pinnal liugleb, ikka äratab ta imetlust. Nähtavasti paistab tema liikumine kiirem, kui see tõeliselt on, aga tema painduvus, osavus ja liigutuste täielik kindlus on ühtlasi kaunis kui ka imetlemisväärt.
Vaadeldes paakjää elutut avarust, on vahel raske uskuda, missugune viljakas elu kihab otse selle all.
Vette lastud planktonivõrk täitub lühikese aja jooksul ränivetikatega. See näitab, et siin on ujuvtaimi palju enam kui parasvööndi ja troopikameredes. Enamasti on need ränivetikad kolmest või neljast üldtuntud liigist. Vetikad on toiduks lugematuile tuhandeile väikestele eufausiatele, kes ujuvad jääpankade ümber ning keda lained ümberkäändunud jäätükkidelt vette uhuvad.
Eufausiad on omakorda toiduks mitmesugustele suurtele ja väikestele loomadele, nagu krabihülged ehk valgehülged, pingviinid, antarktika ja jää-tormilinnud ning suur hulk kalu.
Kalu peab siin palju olema. Hiljuti püüdsime ümberkäändunud jääpangalt ühe kala ja kaks päeva tagasi nägid mõned madrused, kes ahtrireelingule nõjatusid, vähemalt poolt tosinat umbes jalapikkust kala jääpanga alla ujumas. Nendest kaladest toituvad hülged ja pingviinid ning loomulikult ka ännid ja tormilinnud.
Suuremaist imetajaist võib siin harva kohata pikka painduvat kohutavate hammastega merileopardi, kellel on kindlasti kõhus paar pingviini, aga võib-olla ka mõni noor krabihüljes. Mõõkvaalu (Orca gladiator) esineb paakjääs harva, seda enam aga ranniku lähedal. Mõõkvaal on piiritult ablas; ta kugistab või püüab kugistada alla igasuguseid väiksemaid loomi. Lõpuks on meil siin veel mitut liiki suuri rohusööjaid vaalalisi, alates tohutust sinivaalast (Balaenoptera Sibbaldi), kes on suurim kõigist kunagi elanud imetajaist, kuni vähemtuntud ja väiksema nokisvaalani ja teiste vaalalisteni, kellele ei ole veel nimetustki antud. Neid merehiiglasi on siin palju. On selge, et nad vajavad õige palju toitu, ja selleks peab nendes vetes olema tohutul arvul väiksemaid veeloomi. Rahulike jääpankade ja vaikse veepinna all käib lakkamatult igavene äge sõda võitluses olemasolu eest.
Hommikul ja pärastlõunal paistis särav päike. Kogu „järelvägi” lamas tekil ning päevitas. Õnnelik, muretu pere.
Kell 10 p. l. Kell 8 õhtul hakkasime liikuma ja seni on kõik hästi. Jääpangad osutusid võrdlemisi õhukesteks, 2 kuni 3 jala paksusteks, välja arvatud seal, kus nad surve tagajärjel on üksteise otsa aetud. Pankade vahel on sageli 6 tolli kuni 1 jala paksune jää ja tublisti vaba vett. Laev liigub jõudsasti edasi, teeme vähemalt kolm miili tunnis, ehkki sageli tuleb rüsijää tõttu peatuda. Taevas on pilves. NNO-st tulevad kihtpilved. Tuul, mis tõusis varsti pärast seda, kui liikuma hakkasime, on samuti NNO-st. Sellest võib meile kasu olla – purjedest on palju abi ja vahisoleval ohvitseril on kergem, sest päike ei paista talle otse vastu. Praegu, kus ma neid ridu kirjutan, näib, nagu oleks jää veidi tihedam kui seni. Loodan kõigest hingest, et ta jälle täiesti ei sulgu. Lõuna pool ei ole kahjuks mingeid vaba vee tunnuseid!
Kell 12 öösel nägin kahte merileopardi kiiluvees mänglemas.
Neljapäev, 29. detsember. Halb nähtavus. Viimaks ometi on toimunud pööre, mida ma nii kannatamatult ootasin. Liigume masina jõul, väikeste, ilmselt lainetest purukspekstud jääpankade vahel, mille servad on üksteise vastu hõõrdumisest ümaraks kulunud. Olukord muutus täiesti ootamatult. Öö jooksul jõudsime tublisti edasi. Paar korda peatusime ja paar korda meil vedas – sattusime vabasse vette. Ühes lahvanduses sõitsime peatumatult terve tunni ja jõudsime tubli 6 miili edasi.
Täna hommikul liikusime läbi suure lausjäävälja, mille paksus oli 6 tollist kuni 1 jalani. Kohati oli näha lahvandusi ja rühmiti paiknevaid paksemaid jääpanku. Praegu, ennelõunal, on samasugune jää, vahet on ainult niipalju, et õhuke jääkate on purunenud võrdlemisi korrapärasteks tükkideks, läbimõõdult alla 30 jardi. See on seninähtuist kõige ilmsem tunnus, et avameri on lähedal.
Tuul puhub endiselt põhjast ja aitab meid edasi; taevas on pilves ning sajab peent lumelörtsi. Päike tegi paaril korral katset läbi pilvede tungida, kuid asjata.
Eile õhtul nägime huvitavat loodusnähtust. Laev kattus üleni õhukese jääkorraga, kogu taglas kuni viimase nöörijupini. Seda põhjustas kerge vihm, mis hiljem jäätus. Vaatepilt oli ilus ja huvitav.
Meie sõit läbi paakjää pakkus zooloogi seisukohalt võrdlemisi vähe huvitavat, sest haruldasemaid loomaliike ja erakordse sulestikuga linde kohtasime harva. Me sõitsime mööda kümneist krabihüljestest, kuid ei kohanud ühtegi Rossi hüljest ning meil ei läinud korda tappa ainustki merileopardi. Täna on näha väga vähe pingviine. Kardan, et meil ei õnnestu teha mingeid vaatlusi oma asukoha kindlaksmääramiseks.
Reede, 30. detsember. 32°17´ lõunalaiust, 177°9´ idapikkust. Oleme 48 tunni jooksul liikunud S 19 W 190´; Grozieri neem S 21 W, kaugus 334´. Lõppude lõpuks jõudsime paakjääst välja. Nüüd võib kergemini hingata ning loota, et täidame oma programmi tähtsama osa, kuid söega tuleb ettevaatlikumalt ümber käia.
Eile pärastlõunal ilm pimenes ja hakkas lund sadama. Baromeeter langes väga järsult ning ONO-tuul tugevnes kuni 6 pallini. Õhtul lumesadu tihenes ning baromeeter langes veelgi. Maailma mõnes teises osas oleks see kindlasti tähendanud tormi saabumist, kuid siin teame oma kogemustest, et baromeetri langusel pole tuulega otsest seost.
Pärastlõunal ja õhtul kohtasime vaba vett üha sagedamini ning jõudsime kaunis kiiresti edasi. Õhtuse vahi lõpul tõkestasid meie teed ainult juhuslikud jääribad. Tuul pöördus põhja ja baromeeter jäi püsima. Öise vahi ajal lumesadu lakkas ning varsti pärast seda – kell üks öösel – juhtis Bowers laeva läbi viimase jääriba.
Täna hommikul kella kuueks olime lõplikult avameres, taevas oli sombune ning kaetud üksikute udulaikudega. Tüürpoordi jäi väike jäämägi, millel istus ühel pool antarktika ja teisel pool jää-tormilindude salk. Nad ilmselt ootasid, et lained neile jääpankade servale toitu heidavad – paakjääs suudavad ainult vähesed linnud end ära elatada. Seal on küll palju toitu, kuid seda ei ole nii kerge kätte saada. Mõni aeg saatis meid parv antarktika tormilinde, kes lendasid edasi-tagasi ümber laeva, kuna põhjapoolsemad merelinnud järgnevad laevadele tavaliselt kiiluvees.
On tore tunne vabaneda jäävangistusest ja teada, et mõne päeva pärast oleme Crozieri neeme juures, kuid kurb on meenutada, kui palju sütt röövisid meilt viimased kaks nädalat.
Kell 2 p. l. Hommikupoolikul tuul vaibus. Purjed võeti raade alla, ja kell 11 me peatusime, et loodida meresügavust. Põhjalood näitas 1111 sülda. Näib, et asume šelfi serval. Nelson võttis mõned veeproovid ja mõõtis veetemperatuuri.
Päikesekiired tungivad läbi sombuse taeva ja soojendavad õhku. Lumetormi ajal jääga kattunud vandid hakkasid kesta ajama. Jää langeb klirinal