Kunagi ei taba tema näol ei mure ega unistuse jälge, mis näitaks, et ta antud momendil iseendaga aru peab; kunagi ei näe ka seda, et ta mõnele enesest väljaspool olevale asjale uuriva pilgu suunaks, et seda edaspidi teadmiseks võtta.
Tuttav saab temaga uulitsal kokku. Ja küsib: “Kuhu nüüd?” Tema vastab, et läheb teenistusse, kauplusse või kellelegi külla. “Tulge parem minuga kaasa,” ütleb tuttav, kes läheb posti viima, või rätsepa juurde, või lihtsalt jalutama, – ja tema tulebki kohe kaasa, läheb rätsepa juurde, posti viima ja jalutab otse vastupidises suunas sellele, kuhu ta minema pidi.
Vaevalt keegi peale ta oma ema märkas ta ilmaletulekut, tema elu jooksul märkavad teda väga vähesed ja kindlasti ei märka keegi, kuidas ta siitilmast kaob; keegi ei küsi ta järele, keegi ei kahetse teda ja keegi ei tunne tema surmast rõõmu. Tal pole ei sõpru ega vaenlasi, ainult suur hulk tuttavaid. Võib-olla äratab ainult matuserong mõne möödamineja tähelepanu, nii et see esimest korda tema umbmäärast isikut ettenähtud pealangetamisega austab; mõni uudishimulik ruttab ehk isegi leinarongi etteotsa, et surnu nime küsida, kuid unustab selle järgmisel silmapilgul.
See Aleksejev, Vassiljev, Andrejev või ükskõik, kuidas teda nimetada, on tervenisti mingi puudulik, umbmäärane vihje nimetule rahvamassile, tema tume vastukaja, ähmane vastuhelk.
Isegi Zahhar, kes poes või väravas peetud koosolekutel ja avalikel arutlustel oma härra külalisi mitmel moel iseloomustas, oli alati hädas, kui järg jõudis, noh, ütleme – Aleksejevi kätte. Ta mõtles kaua, otsides tema välimusest, kõneviisist või iseloomust mingit kanti või nukki, millest kinni hakata, kuid lõpuks lõi ta käega ja ütles nii: “Sel põle ei saba ega sarvi, ei nägu ega tegu.”
“Oo!” ütles Oblomov tervituseks. “Teie, Aleksejev! Tere! Kust te tulete? Ärge tulge ligi, ärge tulge; ma teile kätt ei anna, teist õhkab külma.”
“Mis te räägite, pole ju külma! Ma ei kavatsenud küll täna siia tulla,” ütles Aleksejev, “aga Ovtšinin tuli vastu ja viis oma poole. Ma tulin nüüd teile järele, Ilja Iljitš.”
“Kuhu siis?”
“Ovtšinini poole, lähme! Seal on Matvei Andreitš Aljanov, Kazimir Albertõtš Phailo, Vassili Sevastjanõtš Kolõmjagin.”
“Milleks nad sinna kokku tulid ja mis nad minust tahavad?”
“Ovtšinin kutsub teid lõunale.”
“Hm! Lõunale…” kordas Oblomov häält tõstmata.
“Ja pärast lähme kõik Jekaterinhofi: nad käskisid öelda, et teie üüriksite kalessi.”
“Ja mis seal siis tegema hakatakse?”
“Seal? Seal on ju täna rahvapidu. Kas teie siis ei teagi: täna on esimene mai.”
“Istuge korraks, mõtleme natuke…” ütles Oblomov.
“Tõuske üles! Pange riidesse!”
“Oodake ometi: praegu on veel vara.”
“Kus ta vara on! Nad palusid kella kaheteistkümne ajal; lõunat sööme varem, nii kella kahe paiku, ja siis – rahvapeole. Lähme ruttu! Kas lasen teile riided tuua?”
“Mis riided? Ma pole veel silmigi pesnud.”
“Siis peske!”
Aleksejev hakkas toas edasi-tagasi kõndima, siis seisatas pildi ees, mida ta oli tuhat korda ennegi näinud, heitis pilgu aknast välja, võttis riiulilt nipsasjakese, pööras teda käes, vaatles igast küljest ja pani jälle tagasi, siis hakkas ta tasakesi vilistades uuesti kõndima – ikka selleks, et Oblomov saaks segamatult üles tõusta ja silmi pesta. Nõnda kulus oma kümme minutit.
“Mis te mõtlete?” küsis Aleksejev äkki.
“Mis on?”
“Ikka alles lamate?”
“Kas peab siis üles tõusma?”
“No muidugi! Meid oodatakse. Te tahtsite ju kaasa tulla.”
“Kuhu? Mina pole kuhugi tahtnud tulla…”
“Ilja Iljitš, just praegu ütlesite, et lähme Ovtšinini juurde lõunale ja pärast Jekaterinhofi…”
“Selle rõske ilmaga peaksin mina sõitma? Ja mis mul seal nägemata on? Näe, keerab veel vihmale, ilm on sombune,” ütles Oblomov laisalt.
“Taevas pole pilveraasugi, vihm on teie ettekujutus. Sombune on sellepärast, et teil on aknad teab mis ajast pesemata. Nad on mustad, lihtsalt mustad! Jumala õhkagi sealt läbi ei näe, pealegi on üks kardinapool ees.”
“Eks minge katsuge sellest Zahhari kuuldes viiksatada, kohe soovitab ta naistekarja kohale kutsuda ja ajab terveks päevaks kodunt välja!”
Oblomov vajus mõttesse, Aleksejev aga toksis sõrmeotstega vastu lauda, mille ääres ta istus, lastes pilgul hajameelselt mööda seinu ja lage uita.
“Mis me siis teeme? Kas lähme? Kas panete riidesse või jäätegi nii?” küsis ta mõne aja pärast.
“Mis siis on?”
“Aga Jekaterinhof!..”
“Mis teil seal Jekaterinhofis põleb?” ütles Oblomov pahaselt. “Kas teil siin ei kõlba istuda? On siin külm või paha õhk, et te kogu aeg aknast välja vahite?”
“Ei, teie juures on mul alati hea, ma olen väga rahul,” ütles Aleksejev.
“Kui siin on hea olla, milleks siis kuhugi mujale kippuda? Jääge parem terveks päevaks siia, sööge siin lõunat, aga õhtul – no jumal kaasa!.. Ah jaa, ma unustasin: mina ei saagi kodunt ära minna! Tarantjev tuleb ju minu poole lõunale: täna on laupäev…”
“Kui lugu on nõnda… hea küll siis… nagu te…” ütles Aleksejev.
“Ega ma teile oma asjadest pole veel rääkinud?” küsis Oblomov nüüd elavalt.
“Missugustest? Ei tea,” vastas Aleksejev ja vahtis talle laial pilgul otsa.
“Milleks ma muidu siin nii kaua laman! Laman ja mõtlen kogu aeg, kuidas hädast välja rabelda.”
“Mis siis on?” küsis Aleksejev, püüdes kohkunud nägu teha.
“Kaks õnnetust! Ei tea kohe, mis teha.”
“Mis need siis on?”
“Korterist aetakse välja; kujutage ette – peab ära kolima: lammutamine, sekeldamine… hirmus on selle peale mõelda! Ma olen kaheksa aastat siin elanud. Ja nüüd teeb peremees mulle niisuguse tüki, ütleb, et: kolige aga välja ja ruttu!”
“Ah ruttu ka veel! Ju tal siis vaja on, kui ta kiirustab. Kolimine on kole küll; kolimisega on alati palju tüli,” ütles Aleksejev. “Asjad kaovad ära või lähevad katki… väga tüütu! Ja teil on nii kena korter… mis te maksate?”
“Kust ma teise niisuguse saan,” kurtis Oblomov, “ja veel ülepeakaela! See on kuiv ja soe korter, maja on rahulik: ainult üks kord on vargad käinud! Lagi pole küll suurem asi: krohv on pragunenud, aga kaela siiski ei kuku.”
“Mis sa kostad!” ütles Aleksejev pead kõngutades.
“Mismoodi seda asja sättida, et ei peaks kolima,” arutas Oblomov endamisi.
“Kas teil üürileping on?” küsis Aleksejev ja vaatas toa maast laeni üle.
“Jah, aga lepingu aeg on täis; ma olen nüüd kuukaupa üüri maksnud… ei mäleta küll, mis ajast peale.”
“Mis te nüüd siis ise arvate?” küsis Aleksejev pärast üürikest vaikimist. “Kolite välja või jääte siia?”
“Ei oska midagi