“Ossa püha jumalaema!” hakkas Zahhar oma toas kähisema ja kargas ahjult maha. “Millal küll jumal mind siit ilmast koristab!”
Ta astus tuppa ja vaatas tuhmil pilgul härrale otsa.
“Miks sa kirja üles ei otsinud?”
“Kust mina teda otsin? Ma ei teagi, misukest kirja te tahte. Ma ei mõista ju lugeda.”
“Otsima pead ikka!” ütles Oblomov.
“Teie ise lugesite eile õhta mingit kirja, ja pärast põle ma teda enam näind,” ütles Zahhar.
“Kus ta siis on?” kurjustas Oblomov. “Ära ma pole teda söönud. Ma mäletan väga hästi, et sina võtsid ta minu käest ja panid kuhugi. Ja nüüd vaata, kus ta on!”
Ta raputas vaipa: kiri kukkus selle voltide vahelt põrandale.
“Nõnda te ajate kõik minu süüks!..” – “Noh, noh, mine, mine juba!” – karjusid Zahhar ja Oblomov ühteaegu teineteise peale.
Zahhar läks ära ning Oblomov hakkas kirja lugema, mis oli just nagu taariga hallile paberile kirjutatud ja millel oli pruunist lakist pitser peal. Kahvatud kobakad tähed suundusid pidulikus rongkäigus, üksteisest aupaklikus kauguses, poolviltu paberi ülemisest nurgast alumise poole. Seda protsessiooni katkestas mõnes kohas suur kahvatu tindiplekk.
“Armuline härra,” luges Oblomov, “teie ausus, meie isa ja toitja Ilja Iljitš…”
Ta jättis mõned tervitused ja kõige hea soovimised vahele ning luges poole pealt edasi:
“Annan armulisele härrale teada, et sinu mõisas, meie kallis leivaisa, on kõik hääs korras. Juba viiet nädalit põle vihma: küllap me miskit moodu oleme jumala meelt pahandand, et vihma põle. Niisugust põuda ei määleta vanad ätid ka mitte; suivili kõrbeb, justkui oleks tuli üle käind. Talivilja häävitasid paiguti ussid, paiguti varased külmad; pidime muist suivilja alla kündma, aga ei tea, kas kasub kõrt või ei? Ehk halastab armuline jumal armulise härra pääle, enestest me ei hooli, kui kõngemegi. Jaanipäeva eeli kargas veel kolm meest ära: Laptev, Balotšov ja pärast läks veel sepa poeg Vaska. Ma saatsin naised meestele järele, aga need ei tulnud ka tagasi, kuulukse elavat Tšelkis, ja sinna sõitis mu vader, kes Verhljovost pärit: valitseja saatis ta sinna, et sinna pidada üks võeramaa sahk toodama ja seda sahka ta siis valitseja käsul vaatama läkski. Ma panin vaderile ärakarand mehed kah südame pääle; kaebasin ispravnikule ka; see ütles: “anna kirjalikult sisse, siis võetakse kõik abinõud tarvitusele, et mehed vastavalt oma elukohtadele tagasi toimetataks,” ja pääle selle ei öölnud enam midagi, ehk küll mina maani kummardasin ja pisarsilmi palusin, aga tema kärgatas kõigest kõrist, et: “kau minema! Sulle ööldi, et saab täidetud, anna aga kirjalikult sisse!” Aga kirjalikult ma põle sisse annud. Ja tööle palgata põle siin kedagi: kõik on Volga pääle läind, laevade pääle tööle, – nii rumalaks on see rahvas siin läind, isake, leivaisa Ilja Iljitš! Tänavu meil linariiet laadale viia ei ole: kuivatise ja pleekaia panin lukku ja Sõtšugi ööd-pääva juurde valvama: tema on kaine mees; ja et ta härraste asju ei käppaks, siis valvan ise ööd-pääva tema järele.
Teised joovad koledal kombel ja paluvad, et rendi pääle lastaks. Maksuvõlgadest on puudujääk: tänavu saame sissetulekut saata, meie isake ja heategija, tuhande või paari jägu vähäm kui läinud aastal, kui aga põud kõike ära ei häävita, siis saadame, millest armulisele härrale käesolevaga teatame.”
Järgnesid truudusekinnitused ja allkiri: “Ise oma käega nime alla teinud sinu külavanem, kõige alandlikum ori Prokofi Võtjaguškin.” Kirjaoskamatuse pärast seisis seal rist. “Sellesama külavanema sõnad pani kirja tema naisevend Djomka Krivoi.”
Oblomov vaatas kirja lõppu.
“Kuupäeva ja aastat ei ole,” ütles ta, “vist on kiri möödunud aastast saadik külavanema käes seisnud; siin on ju niihästi jaanipäev kui ka põud kõne all! Alles nüüd ärkas!”
Ta jäi mõttesse.
“Jah,” arutles ta. “Mis te ise arvate? Ta pakub “tuhande või paari jägu vähäm”. Kui palju siis veel järele jääb? Kui palju ma üldse mineval aastal sain?” küsis ta Aleksejevile otsa vaadates. “Kas ma teile tol korral ei öelnud?”
Aleksejev tõstis silmad lakke ja mõtles.
“Peab Stolzilt küsima, kui ta tuleb,” arutles Oblomov edasi, “vististi seitse-kaheksa tuhat… paha, kui üles ei kirjuta! Ja nüüd sunnib ta mind kuuega leppima! Ma suren ju nälga! Mis sellest ka süüa saab?”
“Kas on mõtet nii kangesti muretseda?” ütles Aleksejev. “Ei maksa kunagi meelt heita. Aeg kõik asjad arutab!”
“Te kuulsite ju, mis ta kirjutab? Selle asemel, et natuke raha saata, et mu meelt kergendada, teeb ta nagu pilkeks mulle veel muret juurde! Ja nõnda iga aasta! See ajab mind lihtsalt endast välja! “Tuhande või paari jägu vähäm”!”
“Jah, see on suur vahe küll!” ütles Aleksejev. “Kaks tuhat pole naljaasi! Räägitakse, et Aleksei Loginõtš pidada sel aastal ka ainult kaksteist tuhat saama – senise seitsmeteistkümne asemel.”
“See on ikkagi kaksteist, ja mitte kuus,” ütles Oblomov vahele. “See külavanem ajab oma kirjaga mu tuju täiesti mokka. Kui lähebki tõesti kõik nõnda – põud ja ikaldus, mis sellest siis enneaegu kurta?”
“Jah… seda küll…” nõustus Aleksejev; “seda poleks pidanud tegema, aga mis delikaatsust võib talumehelt oodata? Ega see ei saa millestki aru.”
“Jah, mis teie minu asemel teeksite?” küsis Oblomov Aleksejevile ootavalt otsa vaadates ja õrna lootust hellitades, et ehk mõtleb teine midagi välja, mis teda rahustaks.
“Peab mõtlema, Ilja Iljitš, nii paugupealt ei oska vastata,” ütles Aleksejev.
“Kui kirjutaks kubernerile?” arutas Ilja Iljitš mõtlikult.
“Kes on teil kuberneriks?” küsis Aleksejev.
Ilja Iljitš ei vastanud ja vajus mõttesse. Ka Aleksejev ei pärinud enam ja murdis millegi üle pead.
Kirja peos kokku kägardades võttis Oblomov pea käte vahele, kuna ta küünarnukid põlvedele toetas; nõnda istus ta tükk aega, piinatuna rahutute mõtete rüsinast.
“Kui Stolz ometi rutemini tuleks!” ütles ta. “Ta kirjutas, et varsti tuleb, aga ise kolab pagan teab kus ringi! Tema ajaks asjad joonde.”
Jälle vajus ta norgu. Mõlemad vaikisid hulk aega. Viimaks ärkas Oblomov esimesena mõtetest.
“Selge, mis siin tuleb teha!” ütles ta otsustavalt ning oli peaaegu valmis voodist üles tõusma. “Ja seda hästi ruttu, mis siin enam venitada… Esiteks…” Samal silmapilgul kostis esikust nii äge uksekella helin, et Oblomov ja Aleksejev võpatasid, Zahhar aga sedamaid ahju pealt maha kargas.
III
“On ta kodus?” küsis keegi esikus valjusti ja jõhkral toonil.
“Kus ta’s sel ajal peaks olema?” vastas Zahhar veel jõhkramal toonil.
Sisse astus umbes neljakümneaastane kogukate meeste tõu esindaja: pikk, turja ja kere poolest toekas, näojooned jämedad, pea suur, kael tugev ja lühike, huuled paksud, silmad suured ja pungis. Juba pealiskaudnegi pilk sellele inimesele sünnitas mulje millestki toorest ja räpasest. Oli ilmne, et ta ei ajanud rõivastuses peenust taga. Iga kord ei õnnestunud teda ka puhtaks aetud lõuaga näha. Kuid talle endale oli see nähtavasti ükskõik: ta ei häbenenud oma ülikonda ja kandis seda omamoodi küünilise väärikusega.
See oli Mihhei Andrejevitš Tarantjev, Oblomoviga ühe kandi mees.
Tarantjev suhtus kõigesse pahura põlglikkusega, oli vaenulik kõige ümbritseva vastu, valmis kõike ja kõiki kiruma, nagu oleks ta mees, kellele on ülekohtuselt liiga tehtud, või nagu poleks ta mõne väärtomaduse