“Ja mustust põle ka mina välja mõeld.”
“Öösiti jooksevad su toas hiired, ma kuulen.”
“Ka hiiri põle mina välja mõeld. Ja sihukesi loomi nagu hiired, kassid, lutikad – neid on igal pool palju.”
“Kuidas siis teistel koisid ega lutikaid ei ole?”
Zahhari näol avaldus uskmatus või õigemini täiesti kindel teadmine, et lugu on teisiti.
“Mul on kõike palju,” ütles ta kangekaelselt, “ei jõua ju iga lutika järele vaadata, ja prausse järele ronima ka ei pääse.”
Ise ta aga mõtles nähtavasti: “Ja mis magamine see ilma lutikateta on?”
“Pühi põrandat, tee nurgad puhtaks, siis neid ei tule,” õpetas Oblomov.
“Täna koristad ära, homme korjub jällegi,” arvas Zahhar.
“Ei korju,” ütles härra vahele, “ei tohi lasta”.
“Korjub küll, ma tean,” kinnitas teener.
“Kuigi korjub, pühid jälle ära.”
“No kuulge! Iga päev kõik nurgad üle võtta?” küsis Zahhar. “Mis elu see siis on? Siis võiks parem jumala ingel hinge järele tulla!”
“Kuidas teistel kõik puhas on?” küsis Oblomov omakorda. “Vaata vastas, klaverihäälestajal: nii kena vaadata, ja ometi on seal ainult üks tüdruk…”
“Aga kust sakslased prügi võtavad,” vaidles Zahhar vastu. “Vaadake, kuidas nemad elavad! Terve pere närib nädal aega ühte konti. Kuub läheb isa seljast poja selga ja säält jälle isa selga tagasi. Naisel ja tütardel on lühikesed undrukud, katsuvad teised oma jalgu peita nagu emahaned… Kust neil see prügi tuleb? Neil ei ole seda moodu, nagu näituseks meil, et kapis vedeleb aastate kaupa hunnikus vanu, ärakantud rõivaid või et kapinurk korjuks talve jooksul leivakoorukesi täis… Neil põle koorukesi raisata: tehakse suhkariks ja süüakse õlle juurde.”
Niisugune kitsi elu pani Zahhari koguni läbi hammaste sülitama.
“Ei aita see jutt midagi,” ütles Ilja Iljitš, “pead paremini koristama.”
“Teinekord koristakski, aga teie ei lase,” ütles Zahhar.
“Ikka sama laul! Või mina segan!”
“Muidugi segate; istute kogu aeg kodu: ei saa ju teie juuresolekul koristada! Minge päevaks otsaks ära, küll ma siis koristan.”
“Vaata, mis tema ei taha – ajab kodunt välja! Mine parem oma tuppa!”
“Ei, tõesti!” käis Zahhar peale. “Läheksite kas või täna välja, me teeksime Anisjaga kõik korda. Ega kahekesi ei tulegi toime: peaks mõne naise appi võtma, saaks kõik üle pestud.”
“Uuh! On aga mõte – naisi veel vaja! Mine nüüd!” ütles Ilja Iljitš.
Juba ta kahetseski, et ta oli Zahhariga seda juttu alustanud. Ikka läks tal meelest, et kui seda delikaatset teemat puudutada, on kohe tülinat ja saginat karta.
Ta oleks küll tahtnud, et kord oleks majas, aga nõnda, et see oleks toimunud nii-öelda iseenesest, tähelepandamatult; kuid Zahhar kukkus kohe protsessima, niipea kui tolmupühkimisest või põrandapesemisest juttu tehti. Sel puhul hakkas ta tõendama, et kogu majas tuleb tohutu möll ette võtta, sest ta teadis väga hästi, et juba see mõte üksi ajab härrale hirmu peale.
Zahhar läks ära ja Oblomov jäi mõtteid mõlgutama. Mõne minuti pärast lõi kell jälle pooltundi.
“Mis see siis on?” ütles Ilja Iljitš päris kohkunult. “Kell saab juba üksteist, ja mina olen ikka veel voodis, ja silmad alles pesemata? Zahhar, Zahhar!”
“Jumal küll! Noh?” kostis eestoast ja kohe selle järel käis tuntud põntsatus.
“Kas pesuvesi on valmis?” küsis Oblomov.
“Ammu!” vastas Zahhar. “Miks te üles ei tõuse?”
“Miks sa siis ei ütle, et valmis on? Ma oleksin ammu üles tõusnud. Mine nüüd, ma tulen sulle kohe järele. Mul on tegemist, ma pean natuke kirjutama.”
Zahhar läks ära, kuid tuli varsti tagasi, käes täiskirjutatud ja mäkerdatud kaustik ning mitu paberilipakat.
“Kui te kirjutama hakkate, siis võiks ka arved läbi vaadata: raha tuleb ära maksta.”
“Mis arved? Mis raha?” küsis Ilja Iljitš pahaselt.
“Lihunikule, köögiviljapoodi, pesunaisele ja leivapagarile: kõik küsivad raha.”
“Muud ei olegi kui üks rahamure!” torises Ilja Iljitš. “Miks sa natukesehaaval arveid ei too, ikka kõik korraga?”
“Te ajate mind ju iga kord minema: et homme ja homme…”
“Kas siis nüüd ei või homseks jätta?”
“Ei, norivad juba kangesti: enam võlgu ei anna. Täna ju esimene kuupäev.”
“Oh!” ütles Oblomov tusaselt. “Uus mure! Noh, mis sa seisad? Pane lauale! Ma tõusen kohe, pesen ja vaatan siis,” ütles Ilja Iljitš. “Nii et pesuvesi on valmis?”
“Jah on,” vastas Zahhar.
“Noh, nüüd…”
Oblomov hakkas ägisedes end üles ajama, et voodist välja tulla.
“Ma unustasin enne öelda,” alustas Zahhar uut juttu, “et siis, kui te alles puhkasite, saatis majavalitseja kojamehe ütlema, et me peame siit tingimata välja kolima… neil on korterit tarvis.”
“Noh, mis siis ikka! Kui on tarvis, eks siis kolime muidugi ära. Mis sa käid mulle sellega peale? Kolmat korda juba räägid sellest!”
“Mulle käiakse ka.”
“Ütle neile, et küll me kolime!”
“Nemad ütlevad, et me olla juba kuu aja eest luband, aga ikke põle kolind, ähvardavad politseile teatada.”
“Teatagu!” ütles Oblomov kindlalt. “Me kolime niikuinii, kui ilmad soojemaks lähevad, ütleme, kolme nädala pärast.”
“Kolme nädali pärast – kus seda saab! Valitseja ütleb, et kahe nädali pärast tulevad töölised: lammutavad kõik maha… Käsk on, et homme või ülehomme…”
“Nononoo! Või nii kähku! Vaata aga, mis tema ei taha! Võib-olla käsite silmapilk kolida? Sina ära tuleta mulle parem seda korteriasja meeldegi! Ma keelasin juba kord, aga sa hakkad jälle! Katsu sa!”
“Mis ma pean siis tegema?” küsis Zahhar.
“Mis sa pead tegema? Ah mõtled nõnda minuga valmis saada?” vastas Ilja Iljitš. “Ta küsib minu käest! Mis on minul sellega asja? Jäta mind rahule, ja muidu tee, mis tahad; aga säti asjad nii, et ei peaks kolima! Sa ei või nüüd sedagi oma härra heaks teha!”
“Kuidas ma pean neid sättima, isake Ilja Iljitš?” kähises Zahhar mahedalt. “Ega see põle minu maja: kuidas saab võõrast majast mitte välja minna, kui aetakse? Oleks see minu maja, siis muidugi, kõige suurema lahkusega…”
“Kas sa ei saa siis nendega kuidagi kokku leppida? Noh, et me oleme siin tükk aega elanud, maksame korralikult üüri.”
“Olen juba rääkind,” ütles Zahhar.
“Ja mis nemad ütlevad?”
“Nemad… Ajavad muudkui oma õigust: minge välja, meie tahme korteri ümber ehitada. Tahvad doktori korterist ja sellest siin kokku ühe suure teha, peremehe poja pulmadeks.”
“Jumal hoidku küll!” ütles Oblomov pahaselt. “Et leidub ka mõni eesel, kes tahab naist võtta!”
Ta keeras end selili.
“Ehk