“Sa ise pole minu nõu väärt! Sa arvad, et ma jumalamuidu hakkan sulle nõu andma? Küsi temalt,” lisas ta Aleksejevile osutades, “või tema sugulaselt!”
“Noh, aitab juba, räägi!” ütles Oblomov.
“Tead, mis: hommepäev, ole lahke, kolid uude korterisse…”
“Haa! Ah seda sa mõtlesidki välja! Seda tean ma ju isegi…”
“Oota nüüd, ära sega vahele!” hüüdis Tarantjev. “Homme kolid minu vaderi majja, Viiburi poolele…”
“Mis nali see veel olgu? Viiburi poolele? Räägitakse, et talvel luusivad seal hundid.”
“Juhtub tõesti, et tulevad saartelt, aga mis sul sellest?”
“Seal on igav, lage, keegi ei ela seal.”
“Lorijutt! Seal elab minu vader: tal on oma maja suure köögiviljaaiaga. Ta on kuldaväärt naisterahvas, kahe lapsega lesk; ja temaga ühes elab veel poissmehest vend: temal pole niisugune pea nagu sellel seal nurgas,” näitas ta näpuga Aleksejevit, “see mees trumpab meid mõlemaid üle.”
“Mis see kõik minusse puutub?” ütles Oblomov kärsitult. “Ma ei koli sinna.”
“Küll ma vaatan, kas sa kolid või ei! Kui sa juba kord nõu küsid, siis tee seda, mis sulle öeldakse!”
“Ei koli,” ütles Oblomov kindlalt.
“Noh, siis keri kuradile!” vastas Tarantjev, vajutas kübara silmile ja läks ukse poole. “Oled sa ka naljakas!” ütles ta tagasi pöördudes. “Mille poolest siin mõnusam on?”
“No miks ei ole? Kõik on ligidal,” vastas Oblomov. “Siin on kauplused, teatrid ja tuttavad… linnasüda, kõik on koos…”
“Jääh?” ütles Tarantjev vahele. “Aga ütle, millal sa viimati oma hoovist välja said? Millal sa viimati teatris käisid? Või missuguste tuttavate pool sa külas käid? Mis kuradi pärast sulle seda linnasüdant tarvis on, kui tohib küsida?”
“Mispärast? Mitme asja pärast!”
“Näed, sa ise ka ei tea! Aga seal, mõtle nüüd järele: elad minu vaderi, selle kuldaväärt naisterahva juures, rahus ja vaikuses; keegi sind ei puutu; ei ole müra ega kära, majas kord ja puhtus! Aga näe, siin: elad nagu sissesõiduhoovis, ja ise tahad veel olla härra, mõisnik! Seal on puhtus, vaikus; on isegi inimene, kellega paar sõna juttu ajada, kui igav hakkab. Peale minu ei tule sulle keegi külla. Kaks lapsukest – mängid nendega, kui süda lustib! Mis sa veel tahad? Ja kokkuhoid, suur kokkuhoid! Mis sa siin maksad?”
“Poolteist tuhat.”
“Seal aga ainult tuhat peaaegu terve maja eest! Ja kui kenad valged toad! Vader tahtis endale juba ammu vaikset, korralikku üürilist, nüüd ma saadan sinu sinna…”
Oblomov raputas hajameelselt pead.
“Ära lorise, küll sa lähed!” ütles Tarantjev. “Mõtle ise: väljaminekud jäävad sul poole vähemaks; juba korteri pealt üksi võidad viissada. Toit on sul poole parem ja puhtam; köögitüdruk ja Zahhar ei saa enam varastada…”
Eestoast kostis mõminat.
“Ja kord on parem,” jätkas Tarantjev, “praegu läheb su lauas süda sandiks! Tahad pipart võtta – ei ole, äädikas on jäänud ostmata, noad puhastamata; pesu kaob ära, nagu sa ise räägid; igal pool on tolm – lihtsalt jäle! Seal aga peab naisterahvas maja: pole sul endal ega su lollakal Zahharil…”
Mõmin eestoas läks valjemaks.
“Sellel vanal krantsil,” jätkas Tarantjev, “pole vaja millegi peale mõelda: kõik on käepärast ja valmis. Mis siin veel arutada? Kolid sinna, ja asi vask…”
“Kuidas ma siis nüüd korraga, asja ees, teist taga, Viiburi poolele kolin…”
“Seal sa nüüd oled!” ütles Tarantjev näolt higi pühkides. “Praegu on suvi: seal elad sa nagu suvilas. Mis sa suvel siin Gorohhovaja uulitsal kükitad?.. Seal on Bezborodko rohuaed, Ohta otse külje all, Neeva paari sammu kaugusel, oma köögiviljaaed – ei ole tolmu ega palavust! Siin pole üldse midagi mõelda: nüüd kohe, veel enne lõunat, lippan vaderi poolt läbi – anna mulle voorimehe raha – ja homme võid kolida…”
“Mis inimene sa küll oled!” ütles Oblomov. “Mõtled äkki pagan teab mida välja: Viiburi poolele… Seda võib igaüks välja mõelda. Aga sa katsu midagi niisugust leiutada, et ma ei peakski kolima! Ma elan siin juba kaheksa aastat, ei tahaks küll korterit vahetada…”
“See on otsustatud: sa kolid ära… Ma sõidan otse vaderi juurde, kohta lähen mõni teine kord kuulama…”
Ta tahtis juba minna.
“Pea kinni! Pea kinni! Kuhu sa lähed?” peatas teda Oblomov. “Mul on teine asi veel, ja see on tähtsam. Vaata, missuguse kirja ma külavanemalt sain, ja aita mõelda, mis teha!”
“Näed nüüd, missugune sa oled!” vastas Tarantjev. “Mitte midagi ei oska sa ise teha. Kõik tehku mina, ikka mina! No kuhu sa kõlbad? Sa oled paljas põhk, ja mitte inimene!”
“Kus kiri on? Zahhar, Zahhar! Jälle pistis ta selle kuhugi,” ütles Oblomov.
“Külavanema kiri on siin,” ütles Aleksejev talle käkrus paberit ulatades.
“Ah näe, siin!” kordas Oblomov ja hakkas ette lugema.
“Mis sina arvad? Mis ma pean tegema?” küsis Oblomov, kui kiri oli ette loetud. “Põud, maksuvõlad…”
“Kadunud, täitsa kadunud mees!” kordas Tarantjev.
“Miks kadunud?”
“Miks ei ole siis kadunud?”
“Noh, kui kadunud, siis ütle, mis teha?”
“Aga mis ma selle eest saan?”
“Ma ütlesin ju: vahuveini. Mis sa veel tahad?”
“Vahuvein on korteri otsimise eest; ma teen sulle head, aga sina ei hooli sellest, vaidled vastu, oled tänamatu! Otsi siis ise endale korter! Ja ega asi pole siis ainult korteris! Peaasi, missugune rahu sul seal on: just nagu oma lihase õe juures. Kaks last, poissmehest vend, mina käin sind iga päev vaatamas…”
“Noh, hea küll, hea küll,” ütles Oblomov vahele. “Aga ütle nüüd mulle, mis ma pean külavanemaga tegema!”
“Ei, anna lõunaks porterit ka, siis ütlen.”
“Ah nüüd juba porter! Kas sa vähe…”
“Noh, siis jumalaga,” ütles Tarantjev uuesti kübarat pähe pannes.
“Oh, jumal küll! Külavanem kirjutab, et sissetulekut saab “tuhande või paari jägu vähäm”, ja tema nõuab veel porterit juurde! Noh, hea küll, osta porterit ka!”
“Anna veel raha!” ütles Tarantjev.
“Sul jääb ju kümnest rublast järele.”
“Aga voorimeheraha Viiburi poolele?” küsis Tarantjev.
Oblomov võttis laekast hõberubla ja pistis talle pahaselt pihku.
“Sinu külavanem on kelm, ütlen ma sulle,” teatas Tarantjev raha taskusse libistades. “Ja sina usud teda ammuli sui. Näed, kuidas ta kõõrutab: põud, ikaldus, sissetulemata maksud, ärakaranud mehed. Valetab, puhas vale! Mina kuulsin, et meie kandis, Šumilovi mõisas, olla mineva aasta lõikusega kõik võlad ära tasutud, aga sinu mõisas on äkki põud ja ikaldus! Šumilovi mõisa ja sinu oma vahet on kõigest viiskümmend versta: miks seal vili ära ei kõrbenud? Ja siis veel need väljamõeldud maksuvõlad! Mis ta siis ise tegi? Miks ta jättis asja lohakile? Kuidas need maksud maksmata jäid? Kas meie kandis pole tööd või ei lähe kaup turul? Oh, on aga röövel! Küll mina teda õpetaksin! Mehed jooksid sellepärast laiali, et ta võib-olla kiskus ka nende