On üks niisugune pärastlõunameeleolu, mis sunnib rohkem kui mingi arukas põhjus inimest enesega rahul olema ja kõiki oma sõpradeks pidama. Napoleon oli niisuguses meeleolus. Talle tundus, et tema ümber on inimesed, kes teda jumaldavad. Ta oli kindel, et ka Balašov on nüüd pärast tema lõunasööki ta sõber ning jumaldaja. Napoleon kõnetas teda, meeldiv ja pisut pilklik naeratus huulil.
„Nagu ma kuulsin, on see sama tuba, milles elas keiser Aleksander. Imelik, eks ole, kindral?” ütles ta, kusjuures talle ei tulnud nähtavasti pähegi, et need sõnad võiksid tema vestluskaaslasele ebameeldivad olla, sest need näitasid tema, Napoleoni üleolekut Aleksandrist.
Balašov ei saanud selle peale midagi vastata ja langetas sõnalausumata pea.
„Jaa, siin toas pidasid neli päeva tagasi nõu Wintzingerode ja Stein,” jätkas Napoleon sellesama pilkliku enesekindla naeratusega. „Asi, mida ma ei suuda mõista,” ütles ta, „on see, et keiser Aleksander kogus enda ümber kõik minu isiklikud vaenlased. Ma ei suuda seda… mõista. Kas ta ei mõtelnud siis, et mina võin sedasama teha?” küsis ta Balašovilt, ja see mõte tõukas ta, nagu näha, hommikuse vihahoo jälgedesse, mis alles värsked olid.
„Ja teadku ta, et seda ma teen!” ütles Napoleon, tõusis püsti ja lükkas tassi käega eemale. „Ma kihutan kõik ta omaksed Saksamaalt välja, kõik vürtemberglased ja baadenlased ja veimarlased… jah, ma kihutan nad välja. Valmistatagu aga Venemaal neile pelgupaik ette!”
Balašov langetas pea, kusjuures kogu ta olek näitas, et ta sooviks hüvasti jätta ja kuulab ainult sellepärast, et ta ei saa olla kuulamata, kui temaga räägitakse. Napoleon ei pannud seda tähele; ta ei kõnelnud Balašoviga mitte kui oma vaenlase saadikuga, vaid kui inimesega, kes on nüüd täiesti ustav temale ja peab rõõmustama oma endise isanda alandamise üle.
„Ja miks keiser Aleksander üldse vägede juhatamise enda peale võttis? Milleks seda? Sõda on minu amet, tema asi on aga valitseda ja mitte sõjaväge käsutada. Milleks võttis ta enda peale niisuguse vastutuse?”
Napoleon avas jälle tubakatoosi, käis toas mitu korda edasi-tagasi, tuli siis äkki ootamatult Balašovi juurde, kerge muie suunurgas, ja nagu teeks ta midagi, mis ei ole üksnes tähtis, vaid ka Balašovile meeldiv, tõstis kindlalt, kähku ja lihtsalt käe neljakümneaastase Vene kindrali pea juurde, võttis tal kõrvast kinni ja sakutas seda kergelt, naeratades vaid huultega.
Avoir l’oreille tirée par l’Empereur31 peeti Prantsuse õukonnas väga suureks auks ja armuks.
„Eh bien, vous ne dites rien, admirateur et courtisan de l’Empereur Alexandre?”32 lausus ta, nagu oleks naeruväärt olla tema juuresolekul kellegi teise kui tema, Napoleoni courtisan ning admirateur.
„Kas kindralile on hobused valmis?” küsis ta ja langetas vastuseks Balašovi kummardusele kergelt pea.
„Andke talle minu hobused, tal on pikk tee…”
Kiri, mille Balašov kaasa tõi, oli Napoleoni viimane kiri Aleksandrile. Kõik kõneluse üksikasjad räägiti Vene keisrile ära, ja sõda läks lahti.
VIII
Pärast seda kui vürst Andrei oli Moskvas Pierre’iga kokku saanud, sõitis ta Peterburi, asju ajama, nagu ta omastele ütles, õigupoolest aga selleks, et näha seal vürst Anatole Kuraginit, keda ta pidas vajalikuks näha. Peterburis, kus ta tema järele päris, Kuraginit enam ei olnud. Pierre oli oma naisevennale sõna saatnud, et vürst Andrei talle järele sõidab. Silmapilk oli Anatole Kuragin saanud sõjaministrilt teenistussemääramise ning sõitnud ära Moldova armeesse. Samal ajal nägi vürst Andrei Peterburis Kutuzovit, oma endist kindralit, kes temasse alati heatahtlikult oli suhtunud, ja Kutuzov tegi talle ettepaneku tulla koos temaga Moldova armeesse, kuhu vana kindral oli ülemjuhatajaks määratud. Vürst Andrei määrati peakorteri staabi koosseisu ja sõitis Türgimaale.
Vürst Andrei pidas ebasündsaks Kuraginile kirjutada ja teda duellile kutsuda. Ilma uue duelli-ajendita arvas vürst Andrei omapoolse väljakutse olevat kompromiteeriva krahvitar Rostovale ja sellepärast otsis ta isiklikku kokkusaamist Kuraginiga, et leida uut ajendit kahevõitluseks. Ent armees ei juhtunud ta samuti Kuraginit nägema, sest too oli varsti pärast seda, kui vürst Andrei Türgi armeesse saabus, Venemaale tagasi pöördunud. Uuel maal ja uutes tingimustes oli vürst Andreil kergem elada. Pärast mõrsja truudusemurdmist, mis mõjus talle seda valusamini, mida suurema hoolega ta selle mõju kõigi eest varjas, oli tal ränk elada nendessamades tingimustes, milles ta oli õnnelik olnud, ja vabadus ning iseseisvus, mida ta varem nii kalliks oli pidanud, olid talle veelgi rängemad. Vähe sellest, et ta ei mõlgutanud enam neid mõtteid, mis talle Austerlitzi lahinguväljal taevasse vaadates esmakordselt pähe olid tulnud, mida ta oli armastanud Pierre’iga arutada ning mis olid täitnud tema üksildust Bogutšarovos ja hiljem Šveitsis ning Roomas; ta koguni kartis meenutadagi neid mõtteid, mis olid talle avanud ääretud ja heledad vaatepiirid. Nüüd köitsid teda ainult kõige lähemad, praktilised huvid, mis ei olnud seotud endistega ja millest ta seda suurema õhinaga kinni haaras, mida sügavamale olid maetud endised. Nagu oleks too lõputu kaugenev taevavõlv, mis oli enne ta pea kohal olnud, muutunud äkki madalaks, kindlapiiriliseks, teda rõhuvaks võlviks, milles kõik oli selge, kuid milles ei olnud midagi igavest ja salapärast.
Kõigist kujuteldavaist tegevusaladest oli sõjaväeteenistus talle kõige lihtsam ja tuttavam. Kutuzovi staabi juures korrapidaja kindrali kohuseid täites töötas ta seal visalt ning usinasti ja pani Kutuzovit oma tööinnu ja korralikkusega imestama. Kui vürst Andrei Kuraginit Türgist eest ei leidnud, ei pidanud ta vajalikuks tema kannul jälle Venemaale kihutada; ent kõige selle juures teadis ta, et läheb aega mis läheb, aga ta ei saa, hoolimata sellest põlgusest, mida ta Kuragini vastu tundis, hoolimata kõigist tõendustest, millega ta end veenis, et tal ei maksa alanduda kokkupõrkeni tolle mehega, – ta teadis, et Kuraginit nähes ei saa ta jätta teda välja kutsumata, just nagu näljane inimene ei saa jätta toidu kallale sööstmata. Ja teadmine, et solvangu eest pole veel kätte makstud, et viha on välja valamata ja rõhub südant, mürgitas seda kunstlikku rahu, mille vürst Andrei endale hoolt nõudva, tegevusrohke ja pisut auahne ning kuulsusjanuse askeldamisega Türgis oli loonud.
1812. aastal, kui teade sõjast Napoleoniga jõudis Bukaresti (kus Kutuzov elas kaks kuud, veetes päevad ja ööd oma valahhitari juures), palus vürst Andrei Kutuzovilt enda üleviimist Läänearmeesse. Kutuzov, keda Bolkonski oli oma töökusega ära tüüdanud, kuna see mõjus tema jõudeolekus nagu etteheide, laskis ta hea meelega minema, saates ta ülesandega Barclay de Tolly juurde.
Enne kui sõita armeesse, mis mais asus Drissa laagris, keeras vürst Andrei sisse Lõssõje Gorõsse, mis jäi just tema tee äärde, kolme versta kaugusele Smolenski maanteest. Viimase kolme aasta sees oli vürst Andrei elus olnud nii palju murranguid, ta oli nii palju mõtisklenud, läbi elanud ja nii palju näinud (ta oli läbi sõitnud nii Lääne kui ka Ida), et Lõssõje Gorõsse saabumisel hämmastas teda kummaliselt ja ootamatult see, kuidas siin kulgeb elu täpselt niisamuti, pisemate üksikasjadeni just täpselt niisamuti nagu varem. Ta sõitis Lõssõje Gorõ puiesteele ja kiviväravast sisse just nagu nõiutud, uinuvasse lossi. Seesama soliidsus, seesama puhtus, seesama jäikus valitses siin majas, sama mööbel, samad seinad, samad helid, sama lõhn ja samad arglikud näod, ainult pisut vanemaks jäänud. Vürstitar Marja oli ikka seesama arglik, inetu, vananev neiu, kelle elu parimad aastad olid möödunud hirmu all ja alalistes hingepiinades, kasutult ja rõõmutult. Bourienne oli ikka seesama iga eluhetke rõõmuga kasutav ja enda suhtes kõige helgemaid lootusi hellitav endaga rahulolev edev tütarlaps. Ta oli nüüd ainult enesekindlam kui enne, nii paistis vürst Andreile. Šveitsist toodud kasvataja Dessalles kandis vene lõikega kuube, purssis teenijatega kanget vene keelt, kuid oli ikka seesama piiratult tark, haritud, vooruslik ja pedantne kasvataja. Vana vürst oli kehaliselt vaid niipalju muutunud, et ta suunurgast võis nüüd näha ühe hamba puudumist; vaimu poolest oli ta ikka