Balašov ratsutas edasi, oletades Murat’ sõnade järgi, et õige varsti esitletakse teda Napoleonile endale. Kuid peatse kokkusaamise asemel Napoleoniga pidasid Davout’ jalaväekorpuse tunnimehed ta järgmise asula juures jälle kinni, nagu oli peetud eelväe ahelikuski, ja korpusekomandöri adjutant, kes oli välja kutsutud, saatis ta külasse marssal Davout’ juurde.
V
Davout oli keiser Napoleoni Araktšejev – mitte pelgur Araktšejev, kuid niisama kohusetruu, julm ja võimetu avaldama oma ustavust muul viisil kui julmusega.
Riigi organismis on niisugused mehed vajalikud nagu hundid looduse organismis, ja alati on nad ka olemas, ilmuvad ja püsivad alati – nii pentsik kui nende juuresolek ja lähedus valitsuse juhile ka paistabki olevat. Ainuüksi selle vajalikkusega ongi seletatav, kuidas sai julm, grenaderide vurrusid isiklikult väljakiskuv, oma närvinõrkuses hädaohtu mitte taluv, harimatu ja õukonda sobimatu Araktšejev üldse Aleksandri rüütellikult õilsa ning maheda iseloomu juures nii vägevas jõus püsida.
Balašov leidis marssal Davout’ ühe talu kuuris tünnil istumas ja kirjatööd tegemas (ta kontrollis arveid). Adjutant seisis tema kõrval. Oleks võinud leida parema ruumi, kuid marssal Davout oli neid mehi, kes end meelega just kõige süngematesse elutingimustesse asetavad, et neil oleks õigus sünge olla. Samal põhjusel on nad alati kibedas ja visas tegevuses. Mis siin veel inimese elu õnnelikumast küljest mõtelda, kui mina istun, nagu näete, siin räpases kuuris tünnil ja töötan, – paistis tema näost. Niisuguste meeste peamine lõbu ja vajadus on selles, et rõõmsa elu nägemisel heita sellele näkku oma sünge ja jonnakas tegevus. Seda lõbu lubas endale Davout, kui Balašov tema juurde juhatati. Kui Vene kindral sisse astus, süvenes tema veelgi enam oma töösse, ja heitnud üle prillide pilgu Balašovi näkku, mis oli ilusa hommiku ja Murat’ga vestlemise mõjul elavnenud, ei tõusnud ta püsti ega liigutanud end, tõmbas vaid kulmud veel rohkem kortsu ja muigas kurjalt.
Silmanud Balašovi näol ebameeldivat muljet, mille ta selle võttega oli jätnud, tõstis Davout pea ja küsis külmalt, mida ta tahab.
Oletades, et niisugune vastuvõtt võib tingitud olla ainult sellest, et Davout ei tea, et tema on keiser Aleksandri kindraladjutant ja koguni keisri esindajana Napoleoni juurde lähetatud, teatas Balašov ruttu oma auastme ja missiooni. Vastu Balašovi ootust läks Davout pärast tema teate ärakuulamist veelgi karedamaks ja jämedamaks.
„Kus see teie kiri siis on?” küsis ta. „Donnez-le moi, je l’enverrai à l’Empereur.”20
Balašov ütles, et tal on käsk kiri keisrile isiklikult üle anda.
„Teie keisri käske täidetakse teie sõjaväes,” ütles Davout, „aga siin peate tegema seda, mis teile öeldakse.”
Ja otsekui selleks, et anda Vene kindralile veelgi mõjusamalt tunda tema sõltuvust toorest jõust, saatis Davout adjutandi korrapidajat kutsuma.
Balašov võttis saadetise, milles oli keisri kiri, välja ning pani lauale (laud oli tehtud kahele tünnile sätitud uksest, mille küljes ripnesid lahti kistud hinged). Davout võttis ümbriku ja luges pealkirja.
„Teil on täielik õigus mulle lugupidamist osutada või mitte,” ütles Balašov. „Aga lubage tähendada, et mul on au kanda tema majesteedi kindraladjutandi auastet…”
Davout vaatas talle midagi ütlemata otsa, ja mingi ärevus ning kohmetus, mis paistsid Balašovi näost, valmistasid talle nähtavat lõbu.
„Teid koheldakse vääriliselt,” ütles ta, pani ümbriku taskusse ja läks kuurist välja.
Mõne silmapilgu pärast astus sisse marssali adjutant härra de Castré, kes juhatas Balašovi talle valmis seatud ruumi.
Lõunat sõi Balašov sel päeval koos marssaliga sealsamas kuuris, sellesama tünnidele asetatud laua pealt.
Järgmisel päeval lahkus Davout juba varahommikul, enne seda aga kutsus ta Balašovi enda juurde ja ütles mõjukalt, et ta palub teda siia jääda ja ühes vooriga edasi liikuda, kui niisugune käsk antakse, ning mitte kellegagi rääkida peale härra de Castré.
Pärast neli päeva kestnud üksindust, tusameelt, alistatuse ja tühisuse tunnet, mis andis eriti tunda pärast seda võimu keskkonda, milles ta alles hiljuti oli viibinud, pärast mitut päevateed ühes marssali vooriga ja kogu ümbruse hõivanud Prantsuse vägedega toodi Balašov Vilnosse, mis nüüd oli prantslaste käes, läbi sellesama linnavärava, kust ta neli päeva tagasi oli välja sõitnud.
Järgmisel päeval saabus Balašovi juurde keisri kammerhärra monsieur de Turenne ja tegi talle teatavaks keiser Napoleoni tahte anda talle audientsi.
Neli päeva tagasi olid sellesama maja juures, mille ette Balašov nüüd sõidutati, seisnud Preobraženski polgu tunnimehed, nüüd aga seisid siin kaks Prantsuse grenaderi, seljas rinna eest lahtised sinised mundrikuued ja peas karvased mütsid, husaaridest ning ulaanidest koosnev konvoi ja hiilgav saatjaskond adjutantidest, paažidest ning kindralitest, kes ootasid Napoleoni väljumist trepi ees seisva ratsahobuse ja keisri mameluki Rustani ümber. Napoleon võttis Balašovi Vilnos vastu samas majas, kust Aleksander oli ta teele saatnud.
VI
Ehkki Balašov oli õukonna toredusega harjunud, hämmastasid Napoleoni õukonna luksus ja hiilgus teda ometi.
Krahv Turenne juhatas ta suurde vastuvõtutuppa, kus ootas palju kindraleid, kammerhärrasid ja poola magnaate, kellest paljusid oli Balašov näinud Vene keisri õukonnas. Duroc ütles, et Napoleon võtab Vene kindrali enne oma lõbusõitu vastu.
Pärast mõne minuti kestnud ootamist astus valvekorras olev kammerhärra suurde vastuvõtutuppa, kummardas Balašovile viisakalt ja palus tal endale järgneda.
Balašov astus väiksesse vastuvõtutuppa, kust üks uks viis kabinetti, sinnasamasse kabinetti, kust Vene keiser oli teda teele saatnud. Balašov seisis ja ootas paar silmapilku. Ukse tagant kostis kärmeid samme. Mõlemad uksepooled läksid äkki kiiresti lahti – ja kõik jäi vaikseks; siis kostsid kabinetist teised, kindlad ja energilised sammud: see oli Napoleon. Ta oli just lõpetanud riietumise ratsasõiduks. Tal oli seljas sinine, eest lahtine, ümmargusele kõhule ulatuva valge vesti peale tõmmatud mundrikuub ning jalas valged, lühikeste paksude reite ümber liibuvad põdranahast püksid ning kõrged ratsasaapad. Ta lühikesed juuksed olid nähtavasti alles nüüdsama kammitud, ent üks salk langes laia otsaesise keskele. Tema valge pehme kael tõusis mundrikuue tumedast kaelusest teravasti esile; temast levis Kölni vee lõhna. Noorel ja täidlasel, esiletungiva lõuaga näol oli armulik ja suursugune keiserlik lahkus.
Ta tuli kabinetist välja, igas sammus kiire võpatus, pea pisut kuklas. Tema tüse ja lühike, laiade paksude õlgade ning tahtmatult pungis kõhu ja rinnaga kogu jättis selle esindusliku ja rühika mulje, mis iseloomustab head elu elavaid neljakümneaastasi mehi. Peale selle oli silmaga näha, et ta on täna väga heas meeleolus.
Ta noogutas vastuseks Balašovi sügavale ning aupaklikule kummardusele ja alustas, kui oli tema juurde astunud, kohe juttu nagu inimene, kellele iga minut oma aega on kallis ja kes ei alandu oma juttu ette valmistama, vaid on kindel, et räägib alati hästi ja just seda, mis tarvis.
„Tervist, kindral!” ütles ta. „Ma sain kätte keiser Aleksandri kirja, mille te tõite, ja olen väga rõõmus teid nähes.” Ta vaatas suuril silmil Balašovile näkku ja pööras pilgu kohe otse ette, temast mööda.
Oli selge, et Balašovi isik ei huvita teda põrmugi. Oli näha, et teda huvitab ainult see, mis toimub tema hinges. Kõik, mis oli väljaspool teda, oli tema jaoks tähtsusetu, sest kõik maailmas olenes ainult tema tahtest, nagu talle