Balašov oleks tahtnud ja osanud igale Napoleoni lausele midagi vastata; ta tegi ikka ja jälle üht liigutust nagu inimene, kes tahab midagi ütelda, ent Napoleon katkestas teda kogu aeg. Rootslaste hullumeelsuse kohta tahtis Balašov ütelda, et Rootsi on saar, kui Venemaa tema poolt on; aga Napoleon kriiskas vihaselt, et summutada tema häält. Napoleon oli niisuguses ärritusseisundis, milles lihtsalt peab muudkui rääkima ja rääkima ja rääkima – ainult selleks, et näidata iseendale oma õigust. Balašovil läks raskeks: kui saadik oli ta hirmul oma väärikuse pärast ja oleks tahtnud vastu vaielda, aga inimesena oli ta hingeahistuses selle põhjendamatust vihast sündinud eneseunustuse ees, milles Napoleon nähtavasti viibis. Ta teadis, et kõik need sõnad, mis Napoleon praegu ütleb, ei tähenda midagi ja et tal endal on pärast, kui ta mõistusele tuleb, nende pärast häbi. Balašov seisis, silmad maas, vahtis Napoleoni liikuvaid jämedaid jalgu ning püüdis vältida tema pilku.
„Ja mis loevad mulle teie liitlased!” ütles Napoleon. „Minu liitlased on poolakad, neid on kaheksakümmend tuhat, nad võitlevad nagu lõvid. Ja edaspidi on neid kakssada tuhat.”
Ja ise, nagu näha, veelgi vihasem selle peale, et niisugust asja öeldes oli ta ütelnud selget valet ja et Balašov seisis ikka sellessamas oma saatusele alistunud poosis sõnatult tema ees, keeras ta kähku ringi, tuli Balašovile otse nina alla ja peaaegu karjus, tehes oma valgete kätega energilisi ning ägedaid žeste:
„Teadke, et kui te Preisimaa minu vastu ässitate, teadke, et siis pühin ma ta Euroopa kaardilt minema,” ütles ta, nägu kahvatu ja vihast moondunud, lüües oma väikese käega energiliselt endale vastu teist kätt. „Jah, ma kihutan teid Düüna taha, Dnepri taha, ja ma teen teile uuesti ette selle tõkke, mille suhtes Euroopa oli kuritegelik ja sõge, et ta selle purustada laskis. Jah, näete, mis te siis saate, näete, mis te siis võitsite, kui te minust lahku lõite,” ütles ta ja käis vaikides mitu korda edasi-tagasi üle toa, kusjuures ta paksud õlad rappusd. Ta pani tubakatoosi vestitaskusse, võttis selle sealt uuesti välja, tõstis mitmel korral nina alla ja jäi viimaks Balašovi vastas seisma. Ta oli natuke aega vait, vaatas Balašovile pilkavalt otse silma sisse ja ütles vaikselt: „Et cependant quel beau règne aurait pu avoir, votre maitre!”27
Balašov, kes tundis, et ta peab vastu vaidlema, ütles, et Venemaa vaatevinklist ei paista asi sugugi nii sünge olevat. Napoleon oli vait ja vahtis talle ikka veel pilkavalt otsa, kusjuures ta nähtavasti ei kuulanudki, mida Balašov ütles. Balašov ütles, et Venemaa ootab sõjast kõike head. Napoleon noogutas armulikult, just nagu kinnitaks: jaa, ma tean, teie kohus on niiviisi ütelda, aga te ise ei usu seda, sest mina veensin teid ümber!
Kui Balašov oli lõpetanud, võttis Napoleon jälle tubakatoosi, nuusutas sellest ja põrutas otsekui märguandeks kaks korda jalaga vastu põrandat. Uks läks lahti, aupaklikult lookas kammerhärra ulatas keisrile kübara ja kindad, teine taskurätiku. Neile pilku heitmata lausus Napoleon Balašovile:
„Kinnitage minu nimel keiser Aleksandrile,” – ja ta võttis kübara – „et ma olen temale endiselt ustav: ma tunnen teda põhjalikult ja hindan väga kõrgelt tema kõrgeid omadusi. Je ne vous retiens plus, général, vous recevrez ma lettre à l’Empereur.”28 Ja Napoleon sammus kärmesti ukse poole. Kõik, kes vastuvõtutoas olid, sööstsid ette, trepist alla.
VII
Pärast kõike seda, mis Napoleon talle oli ütelnud, pärast neid vihapurskeid ja viimaseid, jahedalt lausutud sõnu: „Je ne vous retiens plus, général, vous recevrez ma lettre”, oli Balašov kindel, et Napoleon mitte ainult ei soovi teda enam näha, vaid teeb kõik, et ta teda enam ei näeks, teda, solvatud saadikut, ja ‒ mis peaasi ‒ keisri sündmatu ägeduse tunnistajat. Aga oma imestuseks sai Balašov samal päeval Durocilt kutse keisri lõunalauda.
Lõunal olid Bessières, Caulaincourt ja Berthier.
Napoleon võttis Balašovi vastu lõbusa ja lahke näoga. Vähe sellest, et temast ei paistnud mingit häbenemist või etteheidet iseendale oma hommikuse ägedushoo pärast, hoopis vastupidi: ta püüdis julgustada Balašovi. Oli näha, et Napoleoni jaoks ei eksisteeri tema tõekspidamistes juba ammu enam üldse mingit eksimisvõimalust ja et tema arusaamise järgi on kõik, mida ta teeb, hea – mitte sellepärast, et see kokku langeks kujutelmadega sellest, mis on hea ja mis on halb, vaid sellepärast, et seda teeb tema.
Keiser oli väga lõbusas tujus pärast oma ratsasõitu läbi Vilno, kus rahvahulgad teda vaimustusega olid vastu võtnud ja saatnud. Kõikides tänavates, kust ta oli läbi ratsutanud, olid akendel väljas vaibad, lipud ja tema monogrammid ning poola daamid lehvitasid talle tervituseks rätikuid.
Lõunalauas, olles Balašovi enda kõrvale istuma pannud, ei kohelnud ta teda mitte ainult lahkesti, vaid nii, nagu oleks ta arvanud ka Balašovi oma õukondlaste hulka – nende inimeste hulka, kes elavad kaasa tema plaanidele ja peavad rõõmustama tema edu üle. Muu jutu hulgas võttis ta kõne alla ka Moskva ja küsitles Balašovi Venemaa pealinna üle – mitte nii, nagu teadmishimuline reisimees küsitleb uue koha üle, kuhu ta kavatseb minna, vaid just nagu oleks ta veendunud, et Balašov kui venelane peab tema teadmishimust meelitatud olema.
„Kui palju elanikke, kui palju maju Moskvas on? Kas vastab tõele, et Moscou’d nimetatakse Moscou la sainte29? Mitu kirikut Moscou’s on?” päris ta.
Kuulnud vastuseks, et seal on üle kahesaja kiriku, küsis ta:
„Milleks niisugune ilmatu hulk kirikuid?”
„Venelased on väga jumalakartlikud,” vastas Balašov.
„Muide, kloostrite ja kirikute rohkus on alati olnud üks rahva mahajäämuse tunnus,” ütles Napoleon ja vaatas sellele arvamusele hinnangut oodates Caulaincourt’i poole.
Balašov julges aupaklikult olla teisel arvamusel kui Prantsuse keiser.
„Igal maal on omad kombed,” lausus ta.
„Aga Euroopas ei ole enam kuskil midagi niisugust,” ütles Napoleon.
„Ma palun teie majesteedilt vabandust,” ütles Balašov, „peale Venemaa on veel Hispaania, kus on samuti palju kirikuid ja kloostreid.”
Seda Balašovi vastust, mis vihjas prantslaste hiljutisele lüüasaamisele Hispaanias, hinnati hiljem, nagu Balašov ise on tunnistanud, keiser Aleksandri õukonnas väga kõrgelt, ainult siin, Napoleoni lõunalauas, hinnati seda praegu väga madalalt ja see jäi märkamatuks.
Härrade marssalite ükskõiksetest ning nõututest nägudest paistis, et nad ei saa aru, kus on siin see iva, millele vihjas Balašovi toon. Kui seda peakski olema, siis meie ei mõista seda või see ei ole sugugi vaimukas, ütlesid marssalite näod. Seda vastust hinnati nii madalalt, et Napoleon ei märganud seda lihtsalt üldse ja küsis Balašovilt naiivse näoga, missuguste linnade kaudu läheb siit otsetee Moskvasse. Balašov, kes oli kogu lõunasöögi aja valvel, vastas, et comme tout chemin mène à Rome, tout chemin mène à Moscou,30 et teid on palju ja et nendest eri teedest läheb üks läbi Poltaava ja et Karl XII oli valinud selle, – nii