Vürst Andrei leidis Barclay de Tolly, kelle juurde ta oli määratud, Drissa äärest. Kuna laagri ümbruskonnas ei olnud ühtegi suuremat küla või alevikku, siis oli kogu see suur hulk kindraleid ja õukondlasi, kes armee juures viibisid, majutatud kümne versta piires ümberkaudu asuvate külade parematesse majadesse siin- ja sealpool jõge. Barclay de Tolly oli keisrist neli versta eemal. Ta võttis Bolkonski vastu ükskõikselt ning jahedalt ja ütles oma saksa aktsendiga, et kannab tema ametisse määramiseks temast keisrile ette, seni aga palub teda jääda oma staabi juurde. Anatole Kuraginit, keda vürst Andrei oli lootnud armeest eest leida, ei olnud siin: ta oli Peterburis, ja see teade oli Bolkonskile meeltmööda. Huvi käimasoleva suure sõja keskpunkti vastu oli köitnud vürst Andrei meeled ja talle valmistas rõõmu vabaneda mõneks ajaks ärritusest, mida temas põhjustas mõte Kuraginile. Esimese nelja päevaga, mil teda kuskile ei nõutud, tegi vürst Andrei ringsõidu kogu selles kindlustatud laagris ja püüdis oma teadmiste abil ning asjatundjatega rääkides luua endale sellest selget pilti. Ent küsimus, kas see laager on soodus või mitte, jäi vürst Andreil lahendamata. Ta oli oma sõjaliste kogemuste najal juba jõudnud veendumusele, et sõjategevuses ei tähenda vägagi sügavamõtteliselt läbimõeldud plaanid mitte kui midagi (nagu ta oli näinud Austerlitzis), et kõik oleneb sellest, kuidas vastatakse vaenlase ootamatutele ja ettenähtamatutele sammudele, et kõik oleneb sellest, kuidas ja kes kogu asja juhib. Selleks, et seda viimast küsimust endale selgeks teha, püüdis vürst Andrei oma seisundit ja tutvusi kasutades süveneda sõjaväe juhtimise laadisse ning sellega ametis olevate isikute ja parteide iseloomusse, misjärel lõi endale kogu asjast järgmise arusaamise.
Kui keiser alles Vilnos oli, jagunes kogu armee kolmeks. Esimest armeed juhatas Barclay de Tolly, teist Bagration ja kolmandat Tormassov. Keiser viibis esimese armee juures, kuid ei olnud ülemjuhataja. Käskkirjades ei olnud öeldud, et keiser vägesid juhatab, vaid et ta jääb armee juurde. Pealegi ei olnud keisri juures ülemjuhataja staapi, vaid oli keiserliku peakorteri staap. Selle juurde kuulusid keiserliku staabi ülem kindralkortermeister vürst Volkonski, kindralid, tiibadjutandid, diplomaatilised ametnikud ja suur hulk välismaalasi, kuid armee staapi ei olnud. Peale selle olid keisri juures ilma ametita endine sõjaminister Araktšejev, auastmelt vanim kindral krahv Bennigsen, troonipärija suurvürst Konstantin Pavlovitš, kantsler krahv Rumjantsev, endine Preisi minister Stein, Rootsi kindral Armfelt, sõjakäigu plaani peamine koostaja Pfuel, Sardiinia emigrant kindraladjutant Paulucci, Wolzogen ja palju teisi. Kuigi need mehed viibisid armee juures ilma sõjaväeliste ametiteta, oli neil oma positsiooni tõttu siiski mõju ja sageli ei teadnud korpuseülem või isegi ülemjuhataja, kellena Bennigsen või suurvürst või Araktšejev või vürst Volkonski ühte või teist asja küsib või soovitab, ega teadnud, kas üks või teine nõuande kujul antud käsk tuleb nendelt meestelt või keisrilt ja kas seda peab täitma või ei pea. Kuid nii paistsid asjad väljastpoolt, kuna tegelikult oli keisri ja kõikide nende meeste siinviibimise mõte õukonna seisukohast võttes (aga keisri juuresolekul saavad kõigist õukondlased) kõigile selge. See mõte oli järgmine: keiser ei võtnud endale ülemjuhataja nimetust, kuid käsutas kõiki armeesid: mehed, kes teda ümbritsesid, olid tema abilised. Araktšejev oli truu ja teokas korravalvur ning valitseja ihukaitsja, Bennigsen oli Vilno kubermangu mõisnik, kes näiliselt ajas siin kubermangus les honneurs34, tegelikult oli aga hea kindral, kellelt võis küsida nõu ja kes oli alati varus Barclay asendamiseks. Suurvürst oli siin sellepärast, et niisugune oli tema tahtmine. Endine minister Stein oli siin sellepärast, et ta oli kasulik oma nõuannetega, ja sellepärast, et keiser Aleksander hindas kõrgelt tema isiklikke omadusi. Armfelt oli Napoleoni vihane vastane ning enesekindel kindral, mis Aleksandrile ikka mõju avaldas. Paulucci oli siin sellepärast, et ta oli julge ja söaka jutuga mees. Kindraladjutandid olid siin sellepärast, et nad olid igal pool, kus keisergi, ja lõpuks – mis peaasi – Pfuel oli siin sellepärast, et ta oli koostanud Napoleoni-vastase sõja plaani ja juhtis, olles pannud Aleksandri uskuma oma plaani otstarbekust, kogu seda sõda. Pfueli juurde kuulus Wolzogen, kes avaldas Pfueli mõtteid selgemal kujul kui Pfuel, järsk ja kõikepõlgavalt enesekindel kabinetiteoreetik ise.
Peale mainitud isikute, venelaste ja välismaalaste (eriti välismaalaste, kes esitasid julgusega, mis iseloomustab inimesi nende tegutsemisel võõras keskkonnas, iga päev uusi, ootamatuid mõtteid), oli siin veel hulk teisejärgulisi mehi, kes olid armee juures sellepärast, et nende printsipiaalid siin olid.
Selles suures kihavas, hiilgavas ja uhkes maailmas eristas vürst Andrei kõigi mõtete ja häälte seas järgmisi selgemaid suundade ja parteide alajaotusi.
Esimese partei moodustasid Pfuel ja tema pooldajad, sõjateoreetikud, kes uskusid, et on olemas sõjateadus ja et selles teaduses on omad muutumatud seadused: flankeeriva liikumise, ümberhaaramise ja muud seadused. Pfuel ja tema pooldajad nõudsid taandumist sisemaale, taandumist täpsete taandumisseaduste järgi, mida näiline sõjateooria ette kirjutas, ja nägid igas kõrvalekaldumises sellest teooriast ainult barbaarsust, harimatust ja kuritahtlust. Sellesse parteisse kuulusid Saksa printsid, Wolzogen, Wintzingerode ja teised, peamiselt sakslased.
Teine partei oli esimese vastand. Nagu alati oli ühe äärmuse puhul ka teise äärmuse esindajaid. Selle partei mehed olid need, kes juba Vilnos olid nõudnud pealetungi Poolasse ja vabadust igasugustest ette valmis tehtud plaanidest. Peale selle, et teise partei esindajad esindasid julgeid tegusid, esindasid nad ühtlasi oma rahvust ja olid seega vaidlustes veel eriti ühekülgsed. Need olid venelased: Bagration, tõusuteed alustanud Jermolov ja teised. Sel ajal levis laialt Jermolovi nali, kuidas ta paluvat, et keiser talle armu osutaks ja ta sakslaseks ülendaks. Selle partei mehed meenutasid Suvorovit ja ütlesid, et pole tarvis ei mõtelda ega nõelu kaardi sisse torkida, vaid tuleb võidelda, vaenlast lüüa, et teda ei tohi lasta Venemaa pinnale ja sõjaväel ei tohi lasta norutada.
Kolmandasse parteisse, mida keiser usaldas kõige rohkem, kuulusid mõlema suuna vahel sehkendavad õukondlikud tehingutegijad. Selle partei mehed, kes enamasti polnud sõjaväelased ja kelle hulka kuulus ka Araktšejev, mõtlesid ja rääkisid nii, nagu räägivad harilikult need, kellel veendumusi ei ole, kuid kes tahavad näida veendunud inimestena. Nad rääkisid, et kahtlemata nõuab sõda, eriti niisuguse geeniusega nagu Buonaparte (jälle nimetati teda Buonaparteks), väga sügavalt läbikaalutud mõtteid ja põhjalikku teaduse tundmist ning et selles asjas on Pfuel geniaalne, aga et ühtlasi ei saa jätta möönmata, et teoreetikud on sageli ühekülgsed ja et sellepärast ei tohi neid päriselt usaldada, peab kuulama ka seda, mida ütlevad Pfueli vastased, ja ka seda, mida ütlevad praktilised, sõjaasjades kogenud mehed, ning võtma sellest kõigest keskmise. Selle partei mehed nõudsid visalt, et Drissa laager tuleb säilitada vastavalt Pfueli plaanile ning teiste armeede liikumissuundi muuta. Ehk küll niisuguse tegutsemisega ei saanud kätte ei ühte ega teist eesmärki, näis selle partei meestele, et nii on kõige parem.
Neljanda suuna moodustas see, mille kõige tähtsam esindaja oli troonipärija suurvürst, kes ei suutnud unustada oma Austerlitzi pettumust, kus tema oli, kiiver peas ja kolett seljas, ratsutanud nagu ülevaatusele minnes kaardiväe ees ja kavatsenud prantslased uljalt puruks lüüa, aga ootamatult eesliinile sattunud ja sealt üldises segaduses vaevu minema pääsenud. Selle partei meeste peal oli näha niihästi siiruse tugevus kui ka nõrkus. Nad kartsid Napoleoni, nägid temas jõudu ja enestes nõrkust ning ütlesid selle otse välja. Nad ütlesid: „Kõigest sellest ei tule midagi muud kui häbi ja hukatus! Me jätsime Vilno, jätsime Vitebski ja jätame ka Drissa. Ainus mõistlik asi, mis meil üle jääb, on sõlmida rahu, ja nii ruttu kui võimalik, enne kui meid Peterburist välja aetakse!”
Seda armee kõrgemates ringkondades laialt levinud vaadet toetasid niihästi Peterburi seltskond kui ka kantsler Rumjantsev, kes riiklikel põhjustel samuti rahu poolt oli.
Viiendad pooldasid Barclay de Tollyt, mitte niipalju inimesena kui sõjaministrina ja ülemjuhatajana. Need mehed ütlesid: „Olgu ta, mis ta on,” (alati alustati nii) „aga ta on aus ja tubli mees ja temast paremat ei ole. Andke talle võim kätte, sest ilma ühtse juhtimiseta ei saa edukalt sõdida, – ja ta näitab, milleks ta võimeline on, nii nagu ta näitas Soomes. Et meie armee on korras ja tugev ja taandus