Jackile
„Ma olen politseinik,” ütles ta. „Lihtne ja tavaline politseinik. Mõõdukalt aus. Nii aus, kui seda võib inimeselt oodata maailmas, kus ausus pole moes.”1
I OSA
Metalli maitse ei sobinud suhu. Nagu siis kui pärast hambapesu mahla juua. Täielik arusaamatus. Kuigi praegu – tegelikult – see isegi sobis. Segamini kartusega. Paanikaga. Surmahirmuga.
Metsatukk. Mahmud põlvili rohul, käed kuklal, nagu mingi pagana Vietnami partisan sõjafilmis. Märg maa, niiskus tungis läbi teksade. Kell ehk üheksa. Veel oli valge.
Tema ümber viis venda. Kõik eluohtlikku tüüpi. Kutid, kes risti ette ei löö. Kes on oma gängile igavest truudust vandunud. Kes pistavad Mahmudi-taolisi pisisulisid hommikusöögiks. Iga päev.
Chara.
Jahe õhk keset suve. Siiski tundis ta oma naha higihaisu. Kuidas kurat see ometi juhtus? Tema ees pidid ju kõik teed lahti olema. Lõpuks ometi vanglast väljas – vaba nagu lind. Valmis Rootsil munadest haarama ja väänama. Ja siis järsku see. Nüüd võib olla game over. Päriselt. Alati-faking-lootus.
Revolver krigises vastu hambaid. Peas kajas. Silme ees välkus. Pildid elust. Mälestus vinguvatest sotsiaaltädidest, võltsmõistvatest, kapirassistlikest klassijuhatajatest. Per-Olov, tema õpetaja põhikoolis: „Mahmud, niimoodi meie Rootsis ei tee, saad sa aru?” Ja Mahmudi vastus – mõnes teises olukorras oleks ta seda meenutades muianud: „Käi persse, meie Albys teeme küll.” Veel kaadreid: kivinäoga mendid, kes kunagi aru ei saanud, mida svenssonite hälbega riigikasvatus temasuguste kuttidega teeb. Isa pisarais silmad ema matustel. Kõik need jutud kuttidega jõusaalis. Esimene kord, kui sai sisse panna. Rõdult täpselt koerajalutajate pihta sihitud veepommid. Näppamised linnas. Vangla söökla. Mahmud: ehtne miljonär eeslinna karpmajast, teel tippu, gangster deluxe. Nüüd: abitult teel allapoole. Ära.
Ta püüdis püstolitorust hoolimata palvet lugeda. „Ash-Hadu anlailaha illa-Allah.”
Tüüp, kes talle püstolit suhu surus, jõllitas teda.
„Ütlesid midagi või?”
Mahmud ei julgenud pead liigutada. Kõõritas üles. Ei saanud ju midagi öelda. Tüüp on eilne või? Nende pilgud kohtusid. Paistis, et mees ei saanud ikka pihta. Mahmud tundis ta ära. Daniel: teel kellekski, aga veel mitte päris suurte hulgas. Kaelas 18-karaadise kuldristiga kett – ehtne süüria stiil. Praegu võib ta ju ülemust mängida. Aga kui tema aju oleks kokaiinist, siis ei saaks selle müügiraha eest isegi šokolaaditahvlit.
Lõpuks: Daniel sai aru. Tõmbas püstoli välja. Kordas: „Tahtsid midagi või?”
„Ei. Las ma lähen. Ma maksan ära. Luban. Kuule, noh.”
„Lõuad. Arvad, et võid mu lohku tõmmata või? Ootad, kuni Gürhan rääkima hakkab.”
Toru jälle suhu. Mahmud püsis vait. Palvetamisele ei julgenud isegi mõelda. Ta ei olnud usklik, aga teadis, et peaks olema.
Mõte tagus peas: kas nüüd on perses?
Tundus, et mets keerleb ta ümber.
Ta püüdis mitte paanitseda.
Fakk.
Fakk, fakk, fakk.
Viisteist minutit hiljem. Daniel hakkas väsima. Keerutas end, paistis hajevil. Tukk krigises hullemini kui vana rongivagun. Nagu oleks lõugade vahel pesapallikurikas.
„Sina arvad muidugi, et võid teha, mis pähe tuleb, jah?”
Mahmud ei saanud vastata.
„Arvasid, et võid meie tagant sisse vehkida, mis?”
Mahmud proovis vastu vaielda. Hääl tuli sügavalt kurgu põhjast. Ei tea, kas Daniel sai aru.
Tüüp ütles: „Keegi ei vehi meie tagant. Nii on.”
Kaugemal olijad said vist aru, et räägitakse. Astusid lähemale. Neli meest. Gürhan, diilerite legendaarne, eluohtlik kuningas. Tätoveeringud kuklani välja: ACAB ja kanepileht. Ühel käsivarrel laialisirutatud tiibadega assüüria kotkas. Teisel käel mustas gooti kirjas: Born to be Hated. Sama nimega gängi asepresident. Lõuna-Stockholmi kõige kiiremini tõusev grupeering. Üks ohtlikumaid inimesi, keda Mahmud teadis. Kuulujuttudest ümbritsetud, plahvatusohtlik, hullumeelne. Mahmudi maailmas: mida hullumeelsem, seda enam võimu.
Ülejäänud kolme polnud Mahmud varem näinud, aga neil oli sama tätoveering mis Gürhanil. Born to be Hated.
Gürhan viipas Danielile: tõmba tukk välja. Asepresident võttis püstoli oma kätte, suunas Mahmudile: poole meetri pealt. „Kuula nüüd. Asi on lihtne. Sebid meile raha ja lõpetad jama ära. Poleks sa nussinud niimoodi, poleks meil seda siin vaja. Capish?”
Mahmudi suu kuivas. Ta proovis vastata. Jõllitas Gürhanit. „Ma maksan ära. Sorry, et ma jama kokku keerasin. Minu viga.” Kuulis, kuidas hääl värises.
Gürhani vastus: räme laks käeseljaga. Peas kajas nagu lask. Aga ei olnud lask – tuhat korda parem kui lask. Siiski: kui Gürhan endast välja läheb, siis on päriselt perses.
Tüübi turjalihased venitasid sakilise kanepilehe nahale laiali. Nende pilgud kohtusid. Jäid pidama. Sulgusid. Gürhan: hiigelsuur – Mahmudist suurem. Ja Mahmud pole ka ometi pilbas. Gürhan: kurikuulus agressiivne bandiit, vägivalla prohvet, gangsteratleet. Gürhan: kulmud armilisemad kui mõnel Mike Tysonil. Mahmud mõtles: kui silmad tõesti hinge peegeldavad, siis Gürhanil nimetatu puudub.
Ta poleks üldse pidanud midagi ütlema. Oleks pidanud maha vaatama. Asepresidendi ees kummardama.
Gürhan lõugas: „Sa kuradi puts. Kõigepealt paned terve värgi fuuki ja kukud kinni. Siis konfiskeerivad pollarid värgi ära. Me nägime ju kohtuotsust, aru ei saa või? Me teame, et konfiskeeritud kogusest oli üle kümne tuhande ampulli puudu. See tähendab, et sa fuukisid meie tagant. Ja nüüd siis, pool aastat hiljem, hakkad sina jamama, kui meie seda pappi tagasi tahame, mille sa meile võlgu oled. Mängid nüüd kõva poissi või, sest istusid kinni? Raisk, sa panid kolm tuhat pakki Winstrolit piisdu. Meie tagant ei tõmmata. Sulle pole kohale jõudnud või?”
Mahmud paanikas. Ei teadnud, mida vastata.
Vaikse häälega: „Vabandust. Kuule, palun. Anna andeks. Ma maksan ära.”
Gürhan ahvis teda järele. „Vabandust. Vabandust. Ära ole nii pedelik. Arvad, et see aitab? Miks sa hakkasid üldse jamama?”
Gürhan haaras revolvrist mõlema käega. Tõmbas torust. Padrunid kukkusid ükshaaval vasakusse pihku. Mahmud tundis, kuidas pinge kadus. Nad oleksid võinud teda rappida. Veriseks taguda. Aga ilma relvata – siis nad vist ikka ei taha temast igaveseks lahti saada.
Üks tüüpidest pöördus Gürhani poole. Ütles midagi lühidalt türgi keeles. Mahmud ei saanud aru – kas tüüp jagab sel viisil käske või näitab austust üles?
Gürhan noogutas. Suunas tuki jälle Mahmudi poole. „Okei, nüüd on asi nii. Trumlis on üks kuul. Ma olen sinu vastu kena. Tavaliselt oleks ma su kohe maha tõmmand. Või mis? Sinusuguseid tölle pole meil vaja. Siukseid, kes hakkavad kohe tõmblema, kui asi kuses on. Sa oled meile kuradi moodi võlgu. Aga mul on täna õhtul hea tuju. Ma keerutan trumlit ja kui veab, on saatus sinu poolt. Siis võid jalga lasta.”
Gürhan tõstis trumli tumeneva taeva poole. Paistis selgelt: viis tühja auku, kuuendas kuul. Ta keerutas trumlit. Nagu ruletiratta kõrin.
Naeratas laialt. Sihtis Mahmudi meelekohta. Nipsatus, kui kuke vinna tõmbas. Mahmud sulges silmad. Hakkas jälle palvet lugema. Siis tuli paanika. Jälle välkus silme ees. Süda kloppis nii, et kõrvad pidid lukku minema.
„Saab siis näha, kas sul on õnne.”
Klõpsatus.
Midagi ei juhtunud.
MIDAGI EI JUHTUNUD.
Ta avas silmad. Gürhan irvitas. Daniel naeris. Teised kutid lausa hirnusid. Mahmud jälgis nende pilke. Vaatas alla.
Põlved olid niiskest rohust