Vaadeldavale ajajärgule ei tulnud idealism kasuks, kuna ta oli väär iseenesest. Idealistile tolles kindlapiirilises, ajaloo käigus kujunenud tähenduses on nimelt iseloomulik, et ta loomingu lähtepunkt ei seisne mitte tema enese olemises, vaid väljapoole paigutatud ideede maailmas; ta ei mõtle, ei loo, ei toimi mitte vahetult seest väljapoole, vaid objektivatsioonide tasandi kaudu, millele ta oma kujutlused projekteerib. Tema tegelik elu murdub selle vastu enam-vähem nõnda, nagu valguskiir murdub talle ette seatud kaldpinna vastu. Olgu inimene kui tahes andekas, ennast vahetult väljendada ta nõnda ei saa; ta elab, mõtleb ja tegutseb, lähtudes eeldatud mõistetest ja kujutlusist, mille loogika teenistuses ta on nagu kohtuametnik seaduseraamatu teenistuses; need võivad ju toimida rohkem või vähem eluliselt, proportsionaalselt inimese vitaalsusega, kes neid rakendab, kuid mitte kunagi ei asenda nad tegelikku elu. Igatahes osutub tema vaimuelu tuletatuks. Sellest saatusest ei pääsenud ka suurimad. Goethe langes raugaeas selle ohvriks seda enam, mida harvemini võimas seesmine allikas, mis temas elas, ettenägelikult püstitatud tõketest läbi murdis; see sai saatuslikuks Fichtele ja Hegelile; see jättis kõik tollased kujutavad kunstnikud surematusest ilma. Idealistide eeldus on seega vale ja nende mõtteviga tähendab elu jaoks suuremat ohtu, kui enamasti usutakse. – Mõni inimpõlv hiljem oli tõsiasi, olgugi mitte selle tähendus, ka kõigile selge. Puhkes mäss igasuguse idealismi vastu, ja selle tulemusena võitis niihästi kunsti kui elu valdkonnas lõpuks arusaam, et kogu väärtus peaks iseenesest sisalduma elu empiirilisis näitajais; puhtakujuliselt vaimseid väärtusi ei olevat. Kujutava kunsti valdkonnas aitas see arusaam võimule naturalismi ja impressionismi, luules puhta kirjelduse ja enesekujutuse, maailmavaate küsimusis enese väljaelamise teooria, immoralismi, egotismi. Oma viljade järgi ära tuntuna osutus see arusaam, kui suuri moraalseid kõhklusi ta ka ei äratanud, eelnenust soodsamaks. Tänu temale jõuab imelise õitsenguni maalikunst, romaan saavutab kirjandusliku žanrina täiuse, avastatakse psühholoogia kunsti ja teadusena, teoks saavad rohkelt eksiteid läbinud, kuid siiski rikkad elusaatused, lõpuks viib ta ennast ületades kõrgpunktini, Nietzsche filosoofiani. – Kuid teadlik kontakt vaimse kui sellisega puudus tollel ajajärgul täiesti; selles osas oli ta veelgi vaesem kui idealistlik, kuigi viimane oskas oma valgust vaadelda ainult reflekteerituna. Selline olukord, kui arusaamatuks ta ka jäi, vallandas mõne aja möödudes tühjusetunde, mis kord juba sündinuna sai pidevalt väge ja tähendust juurde. Kõikvõimalikel aladel jõudis üha sagedamini ülesastuvate üksikisikute teadvuseni, et loodusjõudude väljaelamine ei tähenda veel seda elu, mida nad tegelikult silmas pidasid. Selle aimduse põhjal tekkis siis igatsus millegi järele, mille mõiste nii naturalistlikul kui idealistlikul ajajärgul puudus ja pidigi puuduma, kuna vastavat ja teadlikult tajutud metafüüsilist eeldust ei olnud: igatsus eneseteostuse järele. See leidis väljenduse uues ekspressionistlikus liikumises, mis sealtpeale kõikidel elu ja kunsti aladel peatumatult paisub. Ekspressionistliku liikumise all ei mõista ma selle äärmuslikke sünnitisi, millega nimetus tavaliselt seostub, vaid üldist, impressionismile vastanduvat tendentsi: mitte loodusesse sisse või selles end välja elada, vaid süvenduda, et siis puhtal kujul, põhimõtteliselt igasugusest välisest tingitusest sõltumatuna seest väljapoole luua ja elada. Ekspressionism lähtub eeldusest, et on midagi, mis sügavuselt ületab niihästi looduse kui ka selle, mida mõistus suudab ideaalina taibata. Ferment, millena ta esineb, on tänapäeval juba terve maailma läbi hapendanud. Tänapäeval tunnistatakse päris üldiselt ükskõik kas mõistes, pimesi uskudes või moepärast, et inimeses, sealpool tema loomust ja ka tema ideaale, on sügavaim vaimne tegelikkus, mille kehastumine nähtumusena vastab ainsana kunsti ja elu väljendustahte viimsele püüdlusele. Nii konvergeerub uusim aeg oma sügavaimate esindajate näol püüdlustega, mis mõjutasid Euroopat viimati keskajal.
Kes aga seda arenguprotsessi kõrgemast vaatetornist jälgib, see ei pääse tõdemusest, et oma eesmärgist on arenguprotsess veel väga kaugel ning et esialgu kulgeb ta eksiradu. Oma eelkäijast on ekspressionistlik tüüp küll mitmes suhtes üle, nagu seesama teistes suhetes pidas paika naturalistliku tüübi vastandamisel idealistlikule: liikumist rahuseisundile eelistades, olemist mõju järgi hinnates on ta oma teadlikkuses elu mõttele kaheldamatult lähemal; samuti on tema teadlikkuselävi reeglina sügavam, tema subjektiivne ja objektiivne vaatepiir avaram; ta tunneb end vahetult kõiksuse liikmena. Siiski toimub seal, kus pealiskaudseks muutunud elu tuleb ilmselt suuremast sügavusest lähtudes uuesti üles ehitada, eelkõige lammutamine; ülesehitustahe saab alguse alles selle tulemusel. Seepärast valitseb kunstis ja elus kõikjal, kus rutiini ja vana korralduse kestmine pettepilti ei loo, kaos, mis mitte ainult ei meenuta ürgseisundeid, vaid mis ka tõepoolest tähendab ürgsusesse tagasilangemist. Poliitikas peetakse tulevikku määravateks ideaale, mis vastavad ürginimese grupiteadvusele; kunst käändub tagasi neegerlikkuse, krüptograafialikkuse juurde, dadaismis saab ürgaja maagiline kõne uuesti kõla ja religiooni ning filosoofia valdkonnas elavad ülestõusmise läbi kõikvõimalikud saadused, mida möödaläinud aastakümned ja sajandid pidasid jäädavalt hääbunud ebausuks. See aeg, nagu ei ükski varasem, toob meelde esimesed Kristusele järgnenud sajandid. Nagu tollal vallandas riigi pankrot Lääne-Rooma impeeriumi osades seisundeid, mida kogeme tänapäeva Venemaal, nõnda kihab uusima aja Euroopa religioonirajajaist, maagidest ja lunastajaist täpselt nagu tollal Vahemereala. Vaevata leiab igaüks pimesi uskuvaid poolehoidjaid, kui ta ainult esineb piisavalt veendununa; kogu protestile vaatamata upitatakse ehtsad targad ja pühakud postamentidele, mida eluajal ei talu ükski surelik. Iga imedeuskumisepideemia muutub varsti endeemiliseks; loodusteadusliku ajajärgu eksaktsusest on üle jäänud veel ainult niipalju, et iga usuliikumine kannab teaduslikkuse maski. Spiritistide, teosoofide ja antroposoofide rõhuv enamus kuulub oma tüübilt tollesse ammugi iganenuna näivasse aega. – Ei saa aga salata, et ürgsusel on tõepoolest sügavam teadlikkus kui mistahes intellektualistlikul või naturalistlikul konstruktsioonil. Ühe puhul on tegemist peale ehitatuga, teise puhul algpõhjaga. Ürgrahvaste kunstile on omane looduse kogu sügavus. Kuid vaimu teadlikkus ei too seda esile, ja kui inimene peaks olema midagi enamat taimest ja loomast, siis osutub otsustavaks teadliku vaimsuse aste, sest kõiges muus ei ole nood halvemini varustatud, ja arenenud on nad palju paremini. Seepärast pole tagasiminek looduse juurde mingil juhul progressi liinil; ajuti võib see olla paratamatu, isegi soodne nagu mõne lastehaiguse puhul, kuivõrd see tingib noorenemise, vahest tähendab koguni paranemist – iseenesest tagasiminek edasi ei vii. Kui Rousseau tõmbas matusekella kultuurile, millesse ta oli sündinud, siis arvasid küllalt paljud, et igatsetud kõrgema lähteks kujuneb ta ise. Aga seda ei juhtunud; lammutamise aja möödudes ja uusehitusega algust tehes said edendamislustilised tuge varasema aja kõrgpunktidest, ja esimese suure, 18. sajandit ületava sammu mõttepildiks kujunes Goethe, eimillegieitaja, mitte Rousseau. Kogu ajaloo käik, igasugune püüdleva inimese instinktiivne väärtustamine tõendab, et kaos, saamata olla eesmärk, on parimal juhul vältimatu üleminekuseisund. Seetõttu on vaadeldava aja loomingus kõigel kaose poole püüdleval läbinisti ajutisuse iseloom. Selle tunneb ära juba tüüpide põhjal, mida nad esindavad. Ainult see, mis vastab mingi aja ülimatele võimalustele, kuulub kogemust mööda ülesliikumisse. Ekspressionistide kohta, üksikud erandid välja arvatud, see ei käi. Kuulatagu vaid nende õpetusi: ära valitud olevat ainuüksi nõrk inimene, kunst olevat kannatus, selle peasihiks isiksuse ületamine; nad jutlustavad absoluutset passivismi. Nende hulgas