Loov tunnetus (EM). Hermann von Keyserling

küllap reegelgi; põhimõtteliselt peab eelöeldu siiski paika, sest muidu ei oleks vaimne ühendus a priori. Aga seda ta on. Nagu füüsilise organismi ühendus on oma osadega võrreldes a priori, täpselt niisama eelneb teadlikkus ühendusest, kus see olemas, teadlikkusele oma erinevatest komponentidest; mis kokku kuulub, teatakse, ja nimelt instinktiivselt, nagu öeldakse, lähtudes välistest pidepunktidest, mis iseenesest ei tõestaks ealeski ühendust. Kõik sama liiki loomad, kõik sama tasandi inimesed mõistavad üksteist otsekohe. Meeldivalt vesteldakse ainult sellega, kes juba vihjete põhjal taipab, mida tahetakse öelda. Ja nii peabki olema, kui ühendus võimalikuks arvata, sest kui välismaailma ese ei saa muljet peale sundida – see oleneb vastuvõtvast meeleorganist, siis veelgi suuremal määral peab öeldu paika eseme vaimse töötluse puhul; kui mõistmine osutub üksikasjus võimalikuks, siis peab see põhimõtteliselt kõnealuste partnerite vahel juba olema, kui mitte tegelikkuses, siis vähemalt elulise võimalikkuse tasandil. Neist kaalutlusist järeldub tõsiasi, et vaimukandjad saavad suhelda väljendusvahendite läbi ja kaudu, tõsiasi, mille viimset kriitilist tõlgendust ma ei saa siin anda ja mida ma, alusepanekuna järgnevale, ei tarvitsegi anda, kuna ta iseenesest alles võimaldab kogu senise tunnetuskriitika. Meie sihtide jaoks piisab juba vanimast, platonlikust määratlusest. Platon õpetas: ei näe mitte silmad, vaid meie näeme silmade abil. Seesama käib veel suuremal määral iga vaimse suhtlemisvahendi kohta: mitte nad ise ei ütle meile, vaid nende läbi saab muu meile ilmseks. Ainult see asjaolu selgitab, mispärast erilise intuitsiooniga vaimud võivad suhtlemisvahendeist peaaegu loobuda, mispärast lapsed saavad sõnade mõttest aru enne sõnu endid. Mõisted on tegelikult organid. Nagu silmadeta poleks meie jaoks valgust, silm ent samas on valguse loodud3, kuigi valgus ise tähendab silmast midagi sootuks erinevat, niisamuti on ka mõistetega käsitletava mõtte suhtes. Seda võrdlust saab veelgi arendada ning see viib algse mõttekäigu juurde tagasi. Sama võrkkesta abil me näeme ja tunneme ära niihästi tuttavaid kui ka tundmatuid värve ja vorme; see osutub võimalikuks sellepärast ja ainult sellepärast, et silm kui selline pole nägija, vaid ainult ühenduse looja välismaailma ning selle visuaal-vaimse omaksvõtu vahel. Täpselt niisama oleme suutelised, olles iseenesest üksnes teatud mõtete peremehed, mõistma ja omaks võtma uusi mõtteid, samuti, osates kõigest oma keelt, selle vahendusel võõraid keeli mõistma. Nii täpsustub meie määratlus, mille andsime mõistmise kui algfenomeni kohta: tõsiasi, et igaüks ainult enda oma mõtleb, mõjutab tema laadi niisama vähe nagu sama vahekord nägemise puhul nähtava sotsiaalse kontinuiteedi ja ühtsuse vähemaks muudab või ära kaotab. Niipea kui suhtlemisorganid on olemas, algab mõistmine. Küsimus on ainult, kui sügavale mõistmine tungib. Teise inimese sõnadest saab ära tunda ainult oma või tema arvamuse. See ei sõltu kunagi suhtlemisvahendeist kui selliseist, vaid sellest, kes neid kasutab. Lühi- ja kaugnägelikkust esineb ka mõistmise valdkonnas. Igal juhul ei mõista me kunagi öeldut iseenesest, vaid arvamust, mida öeldu väljendab. See tähendab midagi sootuks erinevat, ka siis, kui arvamus väljendusega täielikult kattub, enamgi veel: väljendus iseenesest ei saa kunagi arvamus olla. Kui sellega on nõnda, siis ei tundu see imeline, kui võõrast mõistetakse nagu lähedast, eeldab ju esimene puhk pealegi suuremaid võimeid, kui mõistmine üldse on, siis peab see ka võõraimaga suheldes laabuma. Nii on asjad. Mõistmine on kõikjal mõeldav üksnes vaimukandjate vahel ning sedavõrd põhimõtteliselt igast väljendussamasusest sõltumatu. – Sel põhjusel on suhtlemine ka kõige võõrapärasemate rahvastega, samuti nende eripära määratlemine oma mõistekoordinaatide abil, kui vastavad võimed ei puudu, ilma pikemata võimalik. Täna ma tahaksin seda suhtlemisvõimalikkust võõraimaga aluseks võttes käsitleda hommiku- ja õhtumaise mõtlemise erinevust. Kuid mitte eesmärgina omaette; erinevuse mõtte täielik mõistmine peab kujunema hüppelauaks, et aidata meid kõrgema põhimõttelise arusaamiseni.

      Kõigepealt olgu teada: ülesanne, mille ma siinkohal endale võtan, kätkeb endas kahtlemata tunduvat meelevaldsust. Võib-olla on mingi kindlalt määratletav, kõiges olulises samalaadne Õhtumaa – kõik asiaadid väidavad nõnda, taandades Lääne määratu võimsuse kõikide eurooplaste samalaadsusele, sellal kui maailmasõja kogemus on meile näidanud, kui võimatu on õiglaselt hinnata lähedases suguluses olevate või üksteise naabruses elavate rahvaste mentaliteeti – ühtset Hommikumaad ei ole päris kindlasti; mitte kunagi ei õnnestu islami, india ja hiina olemusele ühist ja näitlikku nimetajat leida. Islami maailm on meie omaga lähedalt sugulane4. Saades nagu meiegi oma vaimse alglätte juutluselt, tähendades algselt ei muud kui puristlikku edendusliikumist bütsantslik-kristliku ning sellega lähisuguluses ja – naabruses oleva asiaatliku maailma piires, on ta sellest peale arenenud suunas, mis meie omast vaid vähe hälbib, nii et ka mõlema liikumise teineteisest kõige kaugematele lõppetappidele ei tee vastastikune suhtlemine raskusi.

      Indialastega õnnestub see teatud punktini kergesti sellel, kes on vaimult sakslane, hingelt venelane ja kelle spirituaalsuse on vorminud katolitsism – sealpool toda punkti algab ala, millest isegi selline erand-eurooplane oma harjumuslike käsitusvahenditega jagu ei saa. Nüüd aga hiina mõtteviis! Haritud hiinlaste normipärane mõtlemine lähtub teadvusseisundist, mida meie teadlikult ei tunne. Olles harjunud seda, mis nad arvavad, mitte kunagi meie kombel eksplitseerima, vaid otsekui algebralikke suhestusvahendeid kasutades väljendama mitte ainult kirjutamisel, vaid ka mõtlemisel – käsitusvahendid, mis mõtteid haaravad nii-öelda sünni- seisundis, on neil mitte ainult väline kombinatsioonivõime, vaid ka seesmine võime vaimse protsessiga alateadvuses hakkama saada, mistõttu meie üksikasjalised suhtlemisvahendid tunduvad neile liigsed. Too mõtte kehastumiste hargnevuse instinktiivne ja vahetu koosnägemine, mis meie juures iseloomustab haruldast erandvaimu, tähendab endastmõistetavat suutlikkust iga haritud, kirjutamis- ja lugemisoskuse kõrgemate astmeteni jõudnud hiinlase puhul, sest ilma selleta ei saa nonde kunstidega Hiinas üldse tegelda. Vahetu suhtlemine hiinlastega meie harjumuslikest väljendusvahendeist lähtudes on niisiis mõeldamatu juba sellepärast, et hiina mõtlemine liigub teisel teadvustasandil. – Teiselt poolt, kui visandatud erinevusest mööda vaadata, ilmub ida ja lääne mõtlemine taas samamõttelisena, nagu inimlik mõtlemine üldse; ennekõike on see teatud, kõikidele inimestele omane elu väljendusviis, kõikjal samaks bioloogiliseks tõlgenduseks suuteline. Võib näha: on väga raske teemas eeldatud erinevust lõpuni läbi viia. See õnnestub ainult ühes seoses, filosoofilise tunnetuse seoses; on vaid üks pidepunkt ja mitte rohkem, mida aluseks võttes saab hommiku- ja õhtumaist mõtlemist terviklike üksustena teineteisele vastandada. Selle ainsa rakenduspunkti pärast olengi teema valinud, ja hea peab ta olema ainult selleks, et meid iseendist kõrgemale juhtida. Nagu kõigile teada, suhtub iga idamaalane, ka selline, kes kõige rohkem on oma kasu peal väljas, välisesse elusse põhimõtteliselt suurema ükskõiksusega kui meie; nii näiteks ei kanna ta oma seesmist lõputusetungi kunagi ekspansioonitahtena nähtumuste maailma. Niipalju võib väita iga Idamaa põlisasuka kohta, küllap on see ka klimaatiliselt tingitud. Sama olu annab ühise erijoone ka kogu Ida filosoofilisele mõtlemisele. Sellal kui õhtumaine mõtlemine isegi äärmuslikul juhul esineb vahendina eesmärgi jaoks, esineb hommikumaine reeglina üldise eluvormina. Sellest siis tuleneb mõlemapoolsete mõtteliste lõpp-produktide printsipiaalne võrreldamatus, mis ei väljendu mitte üksnes relatiivses, vaid ka absoluutses tõlkimatuses. Aga see võrreldamatus annab omakorda olemise kahele vaimsele koordinaadile, mis osutavad uue, sügavama suhestuskeskuse võimalikkusele.

      Vaatleme kõigepealt võrreldamatuse tegelikku tähendust veidi lähemalt, kaaludes täpsemini mõlemapoolseid eeliseid ja puudusi. Hommikumaa arvamused, kuivõrd nad meie omadega kokku ei lange, üldiselt ei tahagi objekti mõistetavaks muuta, vaid välismaailmast sõltumatut mõtet vahetult väljendada. Meile seevastu, missuguste probleemidega me ka ei tegeleks, on tähtis objekti mõistmine. Seepärast ei saa kattuda isegi mitte mõlemapoolsed põhimõisted. Mida tähendab näiteks tõde siin- ja sealpool? Mõiste praegune läänelik tähendus ei saa ehtsale idamaalasele vahetult selgeks ning see polegi võimalik, sest tema suhtumist mööda saab empiiriline vale esineda kõige tõesema mõtteväljendusena. Ei ole kahtlust, et seda, mida tegelikult silmas peetakse, saab mõistjale teataval juhul välise ebatõe abil niisama hästi ja isegi paremini selgeks teha kui asja tuuma tabava seletuse abil. Naised ja diplomaadid teavad seda ka Läänes ning toimivad sellele vastavalt. Aga nende