Loov tunnetus (EM). Hermann von Keyserling

sügavama maailmaga, mille väljenduseks oleks alles mõistus ise, vaid ainult inimesest lähtuva, tema läbi ellu kutsutud maailmaga. – Et Oriendi transtsendentsust puudutavad väited enamasti fantaasia valda kuuluvad, kui nad mitte hoopis fantasmagooria valda ei kuulu, seda saab vaevalt vaidlustada. Aga oleks väär neid väiteid üldse sõna-sõnalt võtta; Orient ise, nii vähe kui ta tunnetuse kriitikast teab, on sellest asjaolust ka instinktiivselt ja aimamisi hästi teadlik, muidu ta ei tunnistaks võrdselt õigeks vasturääkivaid teooriaid või dogmasid, ei peaks identseks vastandliku loomuga jumalaid. Kõigi nähtumuste puhul, mida metafüüsiline teadvus loob, pole tegemist lõplike tõikadega, vaid mõttepiltidega; rõhk langeb mõttele; tema, mitte nähtumus, on viimne instants, s.t. asja olemus. Oma “Reisipäeviku” alguses ma kirjutasin, et metafüüsik suhtub luuletajasse nagu too suhtub näitlejasse: “Komödiant esitab, mida luuletaja loob, metafüüsik antipitseerib mõttes iga võimaliku esituse ja loomingu.” Ju saadakse sellest lausest meie praeguse vaatluse põhjal paremini aru kui seni. Näitleja loomistöö “mõte”, λόγoς όπερματικòς, on endale võetud rollis, luuletaja loomistöö tema enda loomuses, metafüüsikule omakorda on viimane, koos loometöö saadustega, üksnes vahend millegi sügavama väljendamiseks. Ainuüksi seda sügavamat peab ta tegelikult silmas. Nii on metafüüsiku olemus endastmõistetavalt luuletaja, mitte õpetlase liinil, ainult et sügavamas, loovale algpõhjale lähemas punktis. Sellepärast, üteldes sedasama mis luuletaja, peab ta silmas muud. Ta peab silmas põhilist tõde. Ja siinkohal ärgu väidetagu vastu, et ka luuletaja esitab tõe kujutletu abil, et see on tema tegelik amet; seda ta teeb, kuid tähenduslik rõhk ei paikne tema puhul mõttel, vaid nähtumusel – aga mõtteühenduste korral on kõige tähtsam rõhuasetuse koht; see tähendab elukeset, ja kui juba füüsilises valdkonnas pole ükskõik, kas juhib aju või seljaaju, siis veelgi rohkem vaimses. Väga harva saab luuletaja ise aru sügavusest, mida ta väljendab, metafüüsik mõistab seda ja see tingib kvalitatiivse erinevuse teadvuse laadis. Metafüüsik on neist kahest sügavam; sest kui pildid on mõttepildid, siis seisneb nende olemise põhi mõttes, ja kes sellest midagi ei tea, peab olema pealiskaudne. Arusaamatusi oleks antud juhul vähem, kui selgemini mõistetaks, et inimene-olla ja teadlik-olla on tunnetuse seisukohalt korrelatiivsed mõisted, ning et ainult nende seisukohalt saab rääkida väärtusist. Väärtuse tõusu, kuivõrd see saab teoks arenguteel loomast jumalani, mõõdetakse teadvuse kasvava süvendumise ja avardumisega. Tuleme nüüd siit idamaise mõtlemise probleemi juurde tagasi. See mõtlemine on, kujutades endast seesmise tegelikkuse väljendust nähtumuses, mis välisest tegelikkusest ei hooli, mõttepildiline, ja nimelt on kõnealune mõte mõtleja sisimas. Nüüd kerkib otsustav küsimus: kui suurel määral saab säärase “mõtte” korral tegemist olla tegelikkusega?

      Vaadelgem kõigepealt valdkonda, mis näib jäävat tegelikkusest kõige kaugemale, mütoloogiat. Juba ammu hakkas uurijaile silma kõigi rahvaste ja kõigi aegade müütide samalaadsus. Algul püüti seda põhjendada väliselt, looduse arengu põhietappide samasusega; tänapäeval on teaduslikult tõestatud samalaadsuse seesmine põhjus: müüdid on alateadlike hingeliste protsesside mõttepildid ja nimelt sügavaimad, vanimad, kõikidele inimestele ühised, aastatuhandete vältel korduvad; seepärast on nad pärituse läbi kinnistatud, oma kujus kindlaks määratud, seda nii väga, et mõnikord tuleb ette: nõdrameelne neeger jaburdab kreeka müütide vormis5. Seepärast mõjuvad nood vanad mõttepildiread igaühele, kes nendesse süveneb, ka ühtmoodi veenvalt, sest igaühes äratavad nad olemasoleva, ükskõik mismoodi tuntud kujutluse kirjalik väljendus selle vaimus esile kutsub. Järgnevalt toimivad sümbolid teatud psühholoogiliste ja metafüüsiliste ühenduste tõeliste organitena, täpselt nagu silm on organ valguse jaoks, sest ainult kindlaksmääratud mõttepildi kujul, mille niiolemine seega meelevaldsuse produkti ei tähenda, me saavutame teadliku kontakti talle vastava seesmise tegelikkusega. Selles on põhjus, miks kõik enesetäiustamissüsteemid rakendavad oma eesmärkide saavutamiseks vanimaid sümboleid; need sobivad orgaaniliselt nendega korrespondeeruva mõtte realiseerimiseks. Nende asjaolude taustal märgivad isegi kõige imepärasemad müüdid seesmise tegelikkuse väljendust. Kui sügaval see parajasti asub, on teine küsimus; küllap asub ta pealispinnale lähemal kui normaalne mõttemaailm, nagu seda võib väita suurema osa unenägude puhul, millel on seos ainult füsioloogiaga. Kuid igal juhul on tegemist reaalsusega. Välja mõelda ju ei saa, ehk olgu siis hingepõhja toel, ja veenvalt ei mõju ükski väljamõeldis, kui see hingepõhjas vahetut ja mõistvat vastukaja ei leia. Sellest äratundmisest jääb teha üksainus samm, et jõuda omaette, pildilikust kehastumisest sõltumatu mõtte-tegelikkuse tunnistamiseni. Moodne analüütiline psühholoogia on selle sammu tegelikult, olgugi esialgu ebateadlikult, juba teinud. Sellest peale, kui Freud esimesena äratundmisele jõudis, et unenägusid, tegematajätmisi, teotsemisi ja haigusi ei tule kunagi vaadelda viimsete instantsidena, vaid et neid tuleb mõista selle põhjal, mida nad tähendavad, on tema rajatud teadus selleni jõudnud, et kogu elu tõelisus suhestatakse tagasivaatavalt mõtteühendustega, nii et tänapäeval huvitutakse inimese vaimsest sihist, mõistmaks tema empiirilisi asju; viimaseid võetakse kõikjal üksnes sümboleina. Need asjaolud ei luba kahelda, et on viimseinstantsiline vaimne tegelikkus, mis ennast looduses ainult väljendab, ükskõik kuidas teda üksikasjus ka tõlgendada; kaheldamatult toetub idamaine mõtlemise käsitlus sel määral reaalsusele. Seda reaalsust omakorda tuleb võtta in abstracto, meie mõistuse seisukohalt, ainult tähendusena, ainult mõttena. Iga mõttepilt on iseenesest aineline, ükskõik missugusele mateeria tasandile ta peaks kuuluma; sest häälikud, mõisted ja ideed on kujundeina nähtumuslikud täpselt samas tähenduses nagu kindlapiirilised kehad. Aga mõtet ennast ei saa viia ühegi nähtumus-kategooria alla; tema ainsana on tõeliselt vaimne, kuivõrd suudame seda mõista. See peab paika, kui räägime, kuidas arvamuse tähendus erineb tema nähtuvast kehastumisest, kuidas unenäo, müüdi, kunstiteose mõte erineb oma asisusest (Tatbestand). Vaimses valdkonnas on see mõte tõendatavasti väljenduse looja. Järelikult on idamaine arusaam iseseisvast vaimumaailmast põhimõtteliselt ja tõeliselt õigustatud.

      Seda, mis ma siin ütlen, ei saa kindlasti veel tõestatuks pidada. Kuid käesoleva raamatu plaan nõuab, et ma panen tema juhtmotiivid juba ette helisema. Seepärast ärgu otsigu lugeja juba siit mõttearendusi ja põhjendusi, mis saavad tulla alles hiljem, vaid järgigu esialgu minu esituse üldist rütmi. Tal ei tule seda kahetseda. – Puhatakujuliselt vaimne ja seejuures reaalne maailm on tõepoolest olemas. On autonoomne vaimuelu, mis ei tööta mitte ainult välismaailma abstraktsioonidega, nagu oletas 19. sajandi teadus, vaid mis ka pidevalt oma sõltumatut tegelikkust nähtumuses väljendab. Nagu leiutaja lähtub nähtamatust plaanist, mis siis aegamisi materialiseerub, nii on “mõte” kõikjal vaimuelu sisimaks aluseks. “Iseenesest” on ta täiesti mõistetamatu, ta realiseerub ennast väljendades, väljendus hõlmab kogu tema empiirilise tegelikkuse. Aga viimast mõistetakse ainult siis, kui teda võetakse just väljendusvahendina, kui end temast nagu kirjatähtedest läbi loetakse. Vaimunähtusi omandades me loeme end tõepoolest kõigist nähtumusist läbi, mitte ainult raamatut uurides, kõnet kuulates, vaid ka muusikalist, luulelist, kujutava kunsti teost, jah, isegi tehnilist leiutist hindavalt omaks võttes. Kõikjal osutub mõte nähtumuse tegelikuks loojaks. Üksnes temal tugineb igasugune mõistmine, nii et meil nüüd teisest vaatepunktist lähenedes on kinnitus sellele, mida me alguses tõdesime; nimelt sellele, et silmaspeetu ja öeldu ei saa põhimõtteliselt üks ja seesama olla ning et vaimul on võimalik teise vaimuga vahetusse suhtlusse astuda. Ja nüüd me jõuame oma praeguste eesmärkide seisukohalt tähtsaimani: mõttekas vaimutegelikkus ei ilmne mitte ainult teadlikus vaimuloomingus, niisiis selle sfääris, mida võiks nimetada kultuurikujundiseks, vaid igasuguses elus. Mitte ainult suur hingemaalija, Rembrandt näiteks, ei kasuta näojooni vahendina, et väljendada sügavamat – elav liha ise vaimsustub pidevalt täpses vastavuses kandja seesmise kasvuga; ka füüsilised eluavaldused pole seega olemas mitte lihtsalt nagu surnud kehad – nad tähendavad midagi sealpool iseend, või siis nad suudavad seda teha. Kuna see tähendamine on puhtakujuliselt vaimne, ei mingil viisil mateeriana mõistetav tegelikkus, siis peab sellest järelduma, et mida rohkem vaimu saab väljenduse nähtumuses, seda suuremaks kasvab tähenduse kaal. Et see vaimuloomingu puhul tõele vastab, tundub ilmselge: tõeliselt tähelepanu vääriv raamat on peaaegu puhas vaim, ainel pole selles suuremat osa