On seega kaks põhimõtteliselt õigustatud viisi mõtlemist näha ja käsitada: ühelt poolt on mõtlemine tõesti vahend, et välismaailma valitseda, teiselt poolt vahetu eluvorm; oma kehtivuse piires viivad hommiku- ja õhtumaine mõtlemine mõlemad tõe poole. Üks võimaldab tunnetuse kõigest teaduslikus tähenduses, teine seevastu reeglina vaid metafüüsilise teadmise. Kui suurel määral on mõlemad oma eesmärgi seni saavutanud, ei kavatse ma siinkohal uurida. Et nad selle seni ka ainult mingil määral võiksid saavutanud olla, näib olevat välistatud printsipiaalsel põhjusel, et mõlemad mõtlemisviisid ilmselgelt ühe eluühenduse juurde kuuluvad, kuna neid mõlemaid rakendavad kaheldamatult samase loomuga olendid, mistõttu nad teineteist peaksid täiendama, ja säärane täiendamine on senise ajaloo piires tõestatav nii vähe, et mõlema poole kohta arvatakse; kõlbab ainult üks viis, teine olevat tõe võimaldajana välistatud. Olulised vead, mida mõlemad seni on teinud, avalduvad ilmselgelt. Kui väga Orient teaduslikku kriitikat vajab, seda tunnistab ta ammuilma ka ise; tema mõtlemine pole müüdiloomise seisundist kunagi välja pääsenud ja seepärast kasvab ta sellest välja väga vaevaliselt; sest kui kriitika juba tõestatava välismaailma piires jõuab üksnes raskustega tõeliste vahekordade kindlakstegemiseni, siis meelevaldseid ja teadvusesiseseid väljamõeldisi kajastavate vaimuväljenduste eristamine esitab täpsusele peaaegu täidetamatuid nõudmisi. Antud juhul ei saa väljastpoolt üldse mingeid abivahendeid; vaimuasjade vaagija ei saa orienteeruda mitte millelegi endast sõltumatule, kuna kõik, mida ta tunnetab, leiab aset tema hinges, vaimu valdkonnas. Seepärast on Ida teooriad peaaegu kõik valed, iseäranis tema mõistuspärased seletused; ja kuna mõistepärane arusaamine vaimsest tegelikkusest õnnestub siiski ainult mõtlemise vahendusel, siis tuleneb a priori, mis on nõndagi tõsiasi, et Ida pole oma sügavust meie mõttes kunagi mõistnud. Selles mõttes pole ta veel kunagi välja jõudnud luuletaja vaatepunktist, luuletaja, kes ilmutab rohkem, kui mõistab. Juba nende väheste põhjuste tõttu ei saa Ida tarkust mingil juhul pidada inimkonna tarkuse viimaseks sõnaks. Ümberpöördult puudub jälle meil, nüüdisaegseil läänemaalasil, kontakt seesmise tegelikkusega sel määral, et meie kriitika-alane üleolek, kui tegemist on metafüüsikaga, esineb sõgedusena. Sellest tuleneb siis nõue tulevikule, ning just sellele konkreetse aluse panemiseks olen ma ette võtnud erivaatluse Ida ja Lääne kohta: kui inimkond tahab saavutada kõrgema tunnetusjärgu, siis peab ta kõrgemale tõusma niihästi Idast kui Läänest. Meil pole eriliselt tarvis ei idastumist ega rahuldumist õhtumaaliku vaimuelu päritud suundumusega: tekkima peab midagi uut. Mõlemad vaatlusviisid kuuluvad ühe elulise ühenduse juurde, alles see annab mõlemale nende viimase mõtte. See viimane mõte peab muutuma tulevase mõtlemise eeltingimuseks.
Inimkond peab Idast ja Läänest kõrgemale tõusma. Mõlemaid kokku sulatada ei tule sellepärast, et lääne ja ida mõtlemine tähendab omal tasandil viimset astet, täpselt nagu metafüüsik ja eesmärgiinimene. Nad mõlemad on ühekülgsed, mis aga ei tähenda, et neid saaks kokku panna, vaid et elu terviklus avaldub kummalgi juhul ühekülgselt. Kvantitatiivselt hinnatuna saab iga inimtüüp olla ühtmoodi täielik või rahuldav. Kvalitatiivse vaatepunkti korral seesama ei kehti. Metafüüsilise teadvuse kandja on geniaalseimast karjeristist, selles ei kahtle keegi, väärtuselt tingimata üle. Ent mille järgi mõõta antud juhul kvaliteedierinevust? Selle järgi, kui mõttekalt on iga eritegevus lülitatud ühendusse. Iga inimene peab sööma; kes aga selle elu eesmärgiks ülendab, jääb vaimuinimesest maha, sest tähtsuspunkt on pandud valesti. Kasumitaotlus on tarvilik; kes aga võtab ainelist tulu elu mõttena, see ei saa elu mõttest aru ning tema eksiarvamus viib alaväärtusliku isiksusesünteesini. See väide pole teoreetilist laadi, vaid kogemusel põhinev tõde. Põhimõtteliselt pole teisiti ka õhtu- ja hommikumaise mõtlemisega, kuivõrd kumbki nendest peab ammendavalt realiseerima mõtlemise mõtte. Meie mõtleja-elu ei ole üldse mõttekas, kuna mõtlemine töötab vahendina eesmärgi saavutamiseks ka seal, kus see pole kohane; samas ühenduses pole ka idamaine mõtlemine üldse mõttekas, kuna ta ainuüksi mõttepildilikku väljendust tundes ei saa tõeliselt kunagi hakkama välismaailmaga, milleks ju mõtlemine samuti peab kasulik olema. Ent mõlemad vaatlusviisid on orgaanilises ühenduses. Tegemist on sama ja viimse, tunnetava inimese elusünteesiga, mis mõlemaid seesmiselt võimaldab; mõlema vahel on paratamatu seos niivõrd, kuivõrd kumbki rahuldab tegelikkuse üht külge ja kuivõrd mõlemal on vaja teadmist, et haarata maailma tema totaalsuses. Ülesanne Läänest ja Idast kõrgemale jõuda täpsustub nende asjaolude taustal ilmselt nõnda, et mõlema mõtlejaasendi kokkukuulumise viis tuleb kindlaks määrata ning see tunnetus järgnevalt teadlikuks lähtepunktiks võtta. Seda viisi saame siitpeale määratleda; selleks tarvitseb mul ainult arendada oma “Loodusfilosoofia prolegomena” kriitilisi tulemusi. Elu on meisse kätketud metafüüsiline printsiip, ta realiseerub nähtumusena väljendudes. Selle väljendusvahendid seevastu kuuluvad tervenisti, ilma erandita, ühetähenduslikult seaduslikus ühenduses looduse hulka. Selles tähenduses kuulub looduse hulka ka kogu läänemaine mõtlemine. See mõtlemine ei puuduta süvitsi kunagi metafüüsikat, kuna ta ammendab end tervenisti nähtumuste maailma askelduses, tugineb oma olemust mööda ainult sellele, suudab ainult sellele tugineda. Hommikumaine mõtlemine, vastupidi, väljendab mõttepildi kujul ainult metafüüsilist, mis on nähtumuse aluseks, suhestumata mingil moel empiirilise välismaailmaga. Sellest tuleneb mõlema mõtlemisviisi ühenduse laad, mida me kindlaks tahtsime määrata: lääne mõtlemine suhestub idamaisega nagu empiiriline elu suhestub metafüüsilisega. Ning järgnevalt näitab see tähelepanek kätte meetodipärase tee, et Ida ja Lääne ühekülgsustest välja pääseda; mõlemad mõtlemisviisid mitte ainult ei suhtu teineteisesse tõepoolest nii nagu empiiriline ja metafüüsiline elu – nii tuleb nad ka teadlikult teineteise suhtes seada. Meie õhtumaine vaimukeham, õigesti paigaldatud ja täielikuks kujundatud, oleks just paras keha tollele vaimsusele, mida iseenesest tunneb seni tüüpilisena ainult Orient. Või teisisõnu: Ida tõed on tõdedega, mida meie nimetame teaduslikeks, samasuguses suhestuses nagu mõtteühendused grammatiliste ühendustega; sest loodusseaduslikkuse maailma võib vabalt tegelikkuse grammatikaks nimetada. Nüüd me suudame seniseid Lääne ja Ida laadi puutuvaid tõdemusi mõista nende sügavaimas tähenduses. Kui Ida tarkus oli ja on ebatäpne, meie teadus aga täpselt piiritletava punktini pinnaline, siis seisneb põhjus selles, et Ida, ainuüksi mõtet silmas pidades, pole väljenduse seadustest üldse hoolinud, mistõttu ta olulise tõe esitab peaaegu alati tegeliku eksituse vormis, – et Lääs seevastu pole seni veel kunagi endale kuuluvat, omal tasandil õiget tunnetust tagasi viinud elulisele mõttele, tunnetuse tegelikule kandjale. Subjekt, sellele äratundmisele jõudis juba Kant, on objektiivse tunnetuse ületamatu eeltingimus, alles tänu temale saab tunnetus mõtte; kogu loodust kannab, kui vaimust lähtuvalt vaadata, tähenduslik ühendus. Mis meil puudub, on just selle tähendusliku ühenduse käsitamine tema grammatiliselt õige artikulatsiooni piires. See nii mõistetav, Kanti ületav metoodiline samm tuleb lõpuks teha. Saab ta aga tehtud, siis osutub vaimulaad, mis seni tüüpilisena iseloomustas Orienti ja mida Lääs seni nähtusena omaette üldse mõista ei suutnud, tegelikuks hingeks meie vaimulaadile; kui viimane sageli on paistnud hingetuna, siis pole sellel puudunud ka arusaadav põhjus. Teadusliku ajastu algusest peale on meie hing end välja elanud – kui paradoksaalselt see ka kõlaks – erilisel, kõrvalisel