Loov tunnetus (EM). Hermann von Keyserling

mida lähemal paikneb silmaspeetav mõte pealispinnale, kuna iga raskestimõistetava komplikatsiooni põhjuseks pole mitte mõtte sügavus, vaid nähtumuse eripära. Sellele ei räägi vastu tõsiasi, et sügavaimat mõistavad täielikult üksnes vähesed, mistõttu sügavaimaid raamatuid peetakse kõige raskemaiks; nad on rasked, kuivõrd mõistmine iseenesest toime ei tule, kuid mitte raske väljendusviisi pärast; on endastmõistetav, et vaimselt andetu suudab metafüüsilist tõde, olgugi see vaistlikult arusaadav, taibata mõistuslikult niisama vähe, nagu pime suudab näha värve. Veel kord: raskeltmõistetavus ja pinnapealsus, mitte raskeltmõistetavus ja sügavus, kuuluvad reeglina kokku. Kristuse tarkus on vahetult arusaadav miljoneile, kes eales ei mõista ühtki esseisti. Too tarkus on ülikergesti mõistetav sellepärast, et ta ütleb välja sügavaima, väljendab meie olemuse spirituaalset tuuma. Lõpuks otsustab see, mis on oluline spirituaalsuse seisukohalt. See märgib igasuguse inimliku mõttemeloodia põhitooni. Viimaks inspireerivad religioon ja filosoofia igasugust kunsti. Iga eluline pealispind eeldab vastava sügavuse olemasolu, oldagu sellest kuitahes ebateadlik. Metafüüsilise eluta ei saaks kasvada ükski sõrmeküüs. Aja sügavaimat vaimu tundmata ei saa mõista ühtki moeväljendit. Niisiis peab põhimõtteliselt kõige kohta käima see, mis käib sügavaima kohta.

      Mõte asub tõepoolest teises dimensioonis kui nähtumuslikkuse varjatuim kiht. Kuid nüüd me jõuame tagasi probleemide juurde, mis käesoleva vaatluse sisse juhatasid: ta pole iseenesest ka ühegi “suundumuse” küljes kinni. Ta võib avalduda kõige erinevamate nähtumusjadade kaudu, olgu tegemist eri religioonide, eri filosoofia või eri kunstistiiliga. Kõige erinevamad mõtteja usukujundised on ajaloo käigus osutunud ühesuguse sügavuse sisaldajaiks väljendusviisi erinevusele vaatamata. Sest mõte asub olemuslikult sealpool kirjatähte, dimensioonis, millele materialistlike eelduste toel üldse ligi ei pääse. Seepärast tunduvad teosoofia õpetused, et veel kord tagasi tulla iseäranis õpetliku näite juurde, sügavatele loomustele pinnalistena just seal, kus nad tahavad teadust anda sügavaima kohta. Esiteks räägivad nad nähtumusist – nagu ütlesin mujal, vaimse välisest palgest – seal, kus kõne all on üksnes vaim; teiseks tuvastavad nad just sellepärast põhjuslikke seoseid ka seal, kus saab tegemist olla vaid mõtte seostega. Nii viivad nad omas sfääris tagasi staadiumile, mille religioon on pärast keskaega ületanud; staadiumile, mispuhul ajaloolised seosed samastati vaimsetega. Kuidas saaks küsimus põhjusest empiirilises tähenduses viia vaimuni? Mis kasu on ajaloolise järgnevuse teadmisest olemuse tunnetamisel? Pole enam kaugel aeg, mis lõplikult tunnistab, et teosoofia ehk “vaimuteadus” võimaldab vahest tundmatute loodusreligioonide tundmise, kuid mitte mingil juhul seda, mida spirituaalne ehk üldkujuline vaimuigatsus temalt loodab. Kuid tagasi üldise probleemi juurde! Ma ütlesin: mõte pole ühegi “suundumuse” küljes kinni. Kunsti valdkonnas ei saa ükski suundumus põhimõtteliselt vaimsuse monopoli taotleda. Mõtte teostamine ekspressionismi teedel ei õnnestu põhimõtteliselt paremini kui naturalismi ja idealismi teedel. Seda mittetoimetulekut ei saa ajaloolise tõsiasjana üldse vaidlustada. Aga nüüd me suudame seda teostamist ka mõista. Kõigi kunsti senivaadeldud erisuundumuste korral, kuivõrd nad vaimuni viia tahavad või selle parima väljenduse monopoli taotlevad, on tegemist sellega, et mõte aetakse segi nähtumuslikkuse teatud kihiga. Tegemist on sellesama veaga, mis saab saatuslikuks teosoofiale. Idealist peab olemust haaratavaks mõistuse või aru kujundistes, naturalist looduse kujundistes, ekspressionist hingeelu varjatud loomusepõhjas. Põhimõtteliselt sama segiajamine – siin ma ei saa seda üksikasjaliselt esitada – on pärssinud ka õhtumaise filosoofia arenguteed kreeklastest tänapäevani; sedapuhku aeti tunnetuse vahendid segi substantsiga. Kuid üksikutel suurustel on õnnestunud olemust väljendada kõigi suundumuste raames; selles suhtes tuleb õgvendada probleemi sihilikult lihtsustavaid väiteid, mis sisalduvad ajaloolises skitsis, millega ma käesolevad vaatlused sisse juhatasin. Võetuna abstraktselt ja avaraimas (mitte viimati vaadeldud kitsamas) tähenduses on ekspressionistlik vaimusuund küll vaimukohaseim, kuna kunst ja elu kui sellised on kõikides oludes “ekspressionism”, see tähendab püüd teostada ennast seestpoolt väljapoole, ja kuna teadlikult valitud suund, mis sellele mõttele vastab, selle realiseerimist loomulikult kergendab, sellal kui puhtakujulise jäljendamise (naturalismi) või kaudse väljenduse (idealismi) keel selle raskemaks muudab. Sellest ajaloolise arengusuuna võimalikkus, mida me nentisime alguses. Seepärast oli iga suurima kunsti sügavaim põhi ekspressionistlik ka seal, kus ta väliselt tundus teistsugusena. Leonardo “Õhtusöök” näiteks esineb millegi täiesti ainulisena sellepärast, et maali väliselt naturalistlik-idealistlikule ülesehitusele annab Kristuse kuju, mis on elulises ühenduses lõputust sümboliseeriva maastikulise tagapõhjaga, sügavuse dimensiooni, mis välisusest osutab vahetult sügavaimasse hingepõhja. Seesama käib ka Raffaeli “Sixtuse madonna” ja Rembrandti mõjusaimate raugapiltide kohta. Sellegipoolest tuleb Leonardo tehnika osas jäljendavaks ja mõistusepäraselt konstrueeritavaks kunstnikuks rubritseerida, Raffael aga idealistiks ja Rembrandt, sarnaselt kõikide hollandlastega, naturalistiks, sest nende kõigi sihilikuks püüdluseks polnud mitte vaimuteostus, vaid iga kord miski muu, nii et kõrgem sai neile osaks armu poolest. Samas mõttes tuleb kreeka kunst arvata niihästi idealistlikuks kui naturalistlikuks, kuigi ainult ta rooma pärija puhul osutub õigeks, mis käib 19. sajandi klassitsistliku kunsti kohta. Ka siin realiseerus vaim ekspressionistlikus mõttes, ainult et teises keeles. Nii on ka nüüdisaegsete impressionistide hulgas olnud selliseid, kes oma “muljete” kaudu avaldavad tõeliselt sügavat; samas tähenduses esineb ka mitte ainult natuurikaugeimat, vaid ka ekstravagantset, ekstsentriliselt spirituaalset kunsti, millel on sama väljendus mis hiina kunstil.