Uskuda, elada: 59 kirja Kiivitile. Uku Masing

nüüd sest Voimanist üle, tehku ja tahtku ta, mis tahes, eks siis kuidagi hakkama saa. Üks peaaegu unetu öö on siiski läind sellega askeldades, aga nüüd olen päris rahul. Ja eila sadas terve päeva vihma ja täna tahab kõik tulla samuti. Ja ma ei taha kuidagi minna nende konverentsile, mul on ju sellega “herzlich wenig” tegemist. Aga enam ei pääse. Neli päeva!

      Aega aga läheb aina raisku, kuid olgu sadu kuradeid mu kallal, oma töö pean, pean saama valmis. Muidu ma enam end üldse ei usu ega usalda. Raske ta on ja raamatuid vähe ja muid asju oleks ometigi ka vaja vaadata. Aga kus sa jõuad. Rahu pole ju ka palju ja mõtted hulguvad ja otsivad, kelle nad võiksid neelda ära, ja kuradeid pole selleks. Mis puutub kristlikku ilmavaadet, eks ma siis katsu Sulle otsida midagi kui peaks olema vaja, aga 12-dal sõidan juba ära. Nii et ma pean selle kirja saatma ära vähemalt täna, olgu ta siis sellane kui tahes. Ma ei oska pikalt ja laialt kirjutada, olen nagu “teadlane” kuiv, lühikene ja ühetooniline. Õnnetus ta on, aga, mis inimene nendele ikka teha võib. Sõnu ei ole ju asja elusaks tegemiseks ja selle ütlemiseks, mis ma tahan ölda, sest küsimus on siin, et kas ma üldse tahan midagi öelda. – Aga siiski üks asi on mul veel meeles, prl. Muusekant sõidab oktoobris Strassburgi või Pariisi ja tahtis anda oma koha ühele tublimale inimesele. Kas ei taha Sina seda äkki teha. Ma nagu kahtlen küll aga… Muusekant on praegu siin – saab vähemalt vahelgi kuulata mõistlikumat juttu, aga rääkimisvõime on päevaotsaste vaikimistega kadumas. Või on see laiskus? Kes teab?

      Ja praegu on pää kuramuse tühi, kilke võib siin olla ja liblikaid, aga mitte mõistliku teadlase mõtteid, aga kust neid ikka võtta kui mõtted teaduse asemel kolavad mööda teadlasi. Peaks ju olema viimaks see niisama hää kui teinegi, aga teadlastest ei saa kirjutada teaduslikku tööd, vaid ainult biograafiaid või midagi sellast. Ja seda keegi ei arvesta.

      Asju on ju palju pääs laiali, aga ma ei viitsi neile hakata mõtlema, sest siis olen niiviisi pigis jällegi, et ei saa magada ööl ja seda ma sooviks ainult oma kõige suurematele vaenlastele ja muudele sellastele olenditele.

      Õpemaksu pärast sul vaevalt maksab muretseda, sellest Sa pääsed niikuinii – kui veel kolmanda kursuse ka saad juure. – Aga muga on lugu halvem, sest koduseid inimesi ei tahaks enam vaevata, ega õde pahandada. Aga ega muud teed vist ikka pole. Ja kui stipendiaadiks ei saa, mis siis? Ja siis ma küll muutun sellaseks näruks, keda ennem pole nähtud, sest tarkusega ei saa ometi kõhtu täis ega tuju hääks. Aga sündigu, mis sünnib. “On määratud ja sünnib” ütleks araablane.

      Ja seda ma ei tea, kuhu kaob aeg, vist küll ainult igavestesse närvitsemistesse, sest kunagi teda pole, ega pole ka näha, et oleks midagi sündind, et oleks midagi tehtud, kõik vaid tundub olevat sama kaugel kui ennegi ja sama totter ma just nagu alguses. Laulupeostki kuulasin ainult “Messiast” – olen aga selle eest paar korda käind kinos, aega raiskamas, Anvelti ja enda küsitavaks meelehääks.

      Aga ma usun, et sellest aitab seks korraks. Tuju pole kõige parem, sest nagu oleks kõik selleks et mind pahandada, võib olla, et ongi selleks, sest, kes teab sakste asju ja, kes teab Jumala asju. Aga üht lõbusat asja ma Sulle küll veel räägin, kui mul juhtub olema hää tuju, siis ma kirjutan üht – “abielunovelli”!!!!! Aga tead ju, et kole lõbus on lasta teistel inimestel ajada tarka juttu, aga ise seda närida ja mõtet puurida on üks raske vaev. Aga – al nome di Dio. Amen.

+Hugo Masing+

      8. kiri

P.O.S.B.

stud. theol. Jaan Kiivit

pk. 10

Nuia

22. VII. 30.

      Maailm on ikka sama, aga ma olen vaid enam hädas kui varemini, sest mul pole taipugi sellest, mis ma õieti siis tahan siit ja inimestelt. Ma tean küll, et ainult hääd tuju, aga tean, et see on saavutamatu muidugi. Vahel küsin endalt: kas ma pole “õnnetult armunud”, aga tundub siiski, et see sõna on elimineeritud pea täiesti mu sõnastikust ja ma ei saa teda miskikski tarvitada enam. Ja inimesel on ikka rumal elada kui ta oma ekstentsi värvidelle enam ei leia mingit nime. Igatahes on miski sellane tunne nagu isasel ämblikul, kelle emane paneb nahka karvade ja kontidega. Muidugi mu sõnad on veidi vist müsterioossed, aga asi ise veel enam ja see on närune. Ma ei saa endast enam kuidagi aru ja võib olla, et ei saa viimse päevani. Nean enda koolipoisilikkust ja ometi ei saa sellest lahti. Kurat võtku selline praht ja seedigu ta ära, ma ei suuda ega taha!

      Raiskasin terve nädala konverentsiga, kolm korda jutlustasin: Rakveres, Aegviidus ja Tapal sedasama asja ja tundsin end igavese põrundpääna. Kolm joonistust tegin, milledest pole asja, sest nad on mu enda “adekvaatsed” väljendused. Ja naised leidsid, et mu naiste pääd olevat Muusekandi nägu ja kui nüüd keegi selle peaks talle lobisema, siis olen veel hullemas pigis kui juba olen. Naeruväärne! Vihastasin naiste pääle mitmed korrad ja mõtlesin, mis stiili Pender korra läheb, sest ta tunneb maksimaalset huvi igasuguse poolseksuaalse prahi vastu nii, et talle rõõmu teeb sellest üsna avalikult kõnelda. Ja prl. Kurrikoff mängis mu kõrval diktaatori ja ma olin talle vahel hirmsasti vihane, sest kui naised käskima hakkavad, siis on ikka sellane narr olemine. Ja Tartu tagasisõidul kirusin naistele naisi ja nad kuulutasid mulle ette seda, mida kõik on teind, et ma saan naise, kes on ennem ämblik kui inimene, et mu hirmsasti igav olles naine kunagi kodu ei püsi, et ma pean kiigutama lapsi ja sarved saan kindlasti jne. Ikka kõik see tavalik – ja selle eest mul on jälle hirm nagu inimesetapmise eest. Ja sul on muidugi õigus, et naisi vihkavad faktiliselt ainult need, kelledele nad on samasugused objektid kui tükk šokolaadi, ma pole omaks õnnetuseks kellegi naistepõlgur. Ja mu “abielunovell” on sellepärast vägagi naistesõbralik, või vähemalt naisesõbralik, naiivne muidugi ja süneisaktalik, nii et nainegi kirub tavalikke naisi – tähendab, et on fantasma ja irreaalne, aga igatahes sellane, kellega ma läbi saaks, sest ta pole väikekodanlik nagu on kõik naised. Ma tean aga, et ka sellepärast ta on imaginaarne, sest ta on inimene. Ja inimest maailmas ei ole veel, vähemalt pole ma veel inimest näind, ikka on kuskil üks auk, kust vasikas pistab läbi oma pää ja kisendab “ammöö!” – Ma tean, et on nonsens otsida inimest, sest teda ikka pole kunagi leida aga mu otsingud, olgu nad nii tillukesed kui tahes on olnud ikka jonni täis, aga kas see siin aitab seda ma ei tea öelda! Ma arvan aga, et ei!

      Ja kõigi selle pärast tundub Su soov (kihlus jne.) irooniana, kuigi vast seda pole nii mõelnud. Mulle pole teps mitte rahu määratud maa pääl ja asjata oleks endalle rääkida auku pähe, et mul on. Abeli sarnaseks ei taha ka saada, sest lapsikumat paari pole ma omil elupäivil näind. Peaksid teadma mõlemad pooled, et maailm on hullumaja ja see eesel on, kes midagi siin võtab tõena pääle viletsuse ja häda, aga ep ole olemas sellast naist! Ja Abel päris mult korra juba järgi kui kallis on olemine kliinikus ja milline oleks kõige parem. Ptüi, ptüi! Ma ei annud mõista, et taipan, aga naeruväärne see on, veel naeruväärsem minna sama teed. Aga terve maailm on praktilisem kui mina, kasvatab lapsi Molokille, Molokille! Siin igatahes on korra punkt, kus altruism ja egoism puutuvad – lastele häda, mulle häda ja mis eesel see on, kes seda sunnib tegema? Naised küsisid mult, kas papielu olevat väärtuslikum kui Kõpu? Võib olla, siiski – kuigi vanad poisid on korralikud eeslid kõigiti! Aga võimatu öelda, mis on põhjuseks sellele. Kuid Valdmanni stiil ei meeldi mulle! Sest põhjused on jumalad ja ma ei taha olla polüteist, ei miski hinna eest. Aga tee monoteismile on kole ja raske, sest siis pole suuremat vahet enam Jumala ja vamptüüpi naise vahel. Mõlemad on õudsed ja tremenda, aga siiski fascinantia! Selles on kõige järeldus ja närusus, aga jääb vaid: in šâ’llâhu – kui Allah tahab, ei midagi muud!