Ja üks halb asi on, – ma ei saanud sulle neid Xenophontiaka’d tellida, Martinson andis nõu teda mitte teha enne jõulu ja mõnd tillukest asja ma ei tahtnud. Aga ülikooli raamatukogus on ju sellaseid asju maailm ja säält ikka midagi leidub. Ja symmeixeian6, kas see koguni ei või olla noomen kui tal n maha võtta. Usun, et sa eksami ära teed, kuigi selles ennem kahtled. Mu jüngrid – neid oli eksamil neli: Paigaline, Võsu, Puusemp, Jürgenson – said läbi kolmega – ma ei oodanudki neilt enam, prl. Kutsariga võtsime läbi just tolle päätüki, mida ta eksamil küsis ja nii sai see 4+ või 4– (mitte enam ei mäleta). Greekakeeles on Uhke läbi saand, Randeri kohta mul pole andmeid. Aga ma arvan, et ta ka läbi sai. Abel kukkus ladina patristikaga läbi ja see oli enam kui loomulik, sest tal polnud aimu ei grammatikast ei sõnadest ja ta tõlge oli saksakeelse ümberjutustus. Aga see on nendesinaste endi asi.
Ega ma vist palju enam ei teagi. Tööd on hirmsasti palju ees ja inimesed lobisevad üsna nina all. Tuba on külm. – Ei teagi kindlasti kuidas omi asju siin sisse seada, et ma nõutava kvantumi saaksin läbi. Vahel teeb päris muret, eriti 150 psalmi, sest kuidas saada nende “Gliederung” pähe?
Olgu siis sellega. Salutem et gratiam tibi!
4. kiri
Usun kindlasti et sa imestad saades niisuguse näoga kirja ja võib olla, et sul on ka põhjust imestada. Lugu on nimelt nõnda, et ostsime Anveltiga kahe “mehe” pääle KIRJUTUSMASINA ja nüüd ma katsun, kas must ka kuidagi asja saab. Oleks päris lõbus töö muidu kui vaja ei oleks just õppida psalme, dogmadelugu ja muid sellaseid ilusaid ja neitsilikke asju, mis nii on rumalusi täis, et on päris hale ja häbi, nii iseendast kui ka neist asjust. Inimesed on nii tarku asju välja arvanud ja ometi ei ole neid see päästnud ei surma ega ka naiste käest (need on ju sihukesed paralleelsed asjad). Ja mina vaene patune pean nüüd nende arvamisi pähe tuupima ja ei tohi selle juures mitte mõelda, kas neil on midagi öeldud või mitte: quis non habet ecclesiam matrem non potuit habere DEUM patrem. Ja see lugu võib ju nõnda olla aga ma ei ole seda mõelnud ise ja, mis aitab mulle kui ma kellegi teise inimese arvamise tunnistan oma arvamiseks – minu arvamine ta ju ometi ei ole, … ja sellega on lugu lauldud.
Ja mis Xenophoni ja sellesse ilusasse jumalikku GREEKAKEELDE puutub, siis on eksam KAHEKSATEISTKÜMNENDAL JAANUARIL ja teist tähtaega ei ole mitte ette nähtud, ei ole mitte prädestineeritud. Ja ülikooli raamatukogust Xenophoni ma ei ole vaatamas veel käinud, täna mõtlen minna ja olen kindel, et ma selle saan, kui ka see oleks vanem kui Noa-aegne – lõpuks ei tee ju see suuremat viga, sest vanal ajal osati greekakeelt paremini kui nüüd – usun, saata teda sulle kohe koju pole vist mõtet – mõni päev enne eksami sa kindlasti tuled ja siis jääb lugemiseks ka veel aega küllalt. Tegemist on nii palju, et ei tea kuhu panna oma jalad ja silmad, enne jõulu jäi ka hulk raamatuid revideerimata ja nüüd peab veel aega raiskama sellega ja kiruma enda ennejõulust laiskust ja rumalust – aga ühtki viga ei saa enam parandada. Ei ka seda viga mitte, et inimesele on loodud süda – aga, mis aitab see vaga õhkamine, et parem oleks kui teda mitte poleks, ta on ja jääb ja vana saadan on õnnelik ja rõõmus, et tal konks on inimese sissevedamiseks ja inimene peab olema rahul nagu laps kui talle peksa antakse ja tänulik olema, et Jumal ei ole teda loonud puutombuks või kaikaks oma südame poolest. Ma olen vahel nii vihane, et ma kuradi kui ma ta kätte saaksin kisuksin lõhki ja teeksin talle veel enam kurja. Sest mõtle ometi – mees on kaua aega vaeva näinud, et saada sellaseks keda võiks hakata nimetama inimeseks ja on päris rahul oma saavutustega ja jutumärkides öelda ka õnnelik ja üsna õnnelik. Ja nüüd tuleb äkki üks naine teepääl vastu ja “alles ist zu Ende” nüüd ta muretsegu lastele süüa ja olgu rahul kui naine teda ei nimeta inimesesoo häbiplekiks ja õeluseks (nagu kõik need mehed iseendast juba on naiste arvates). Aga see on see imelik asi, et naised kuradeid kardavad ja armastavad nagu tõsised usklikud ikka ja igavesti. Sääl pole midagi muud teha kui kannatada seda kurja, mille sisse ollakse sattunud, muidugi oma süü läbi. Mul on päris hirm selle eest, et olles annud kuradile sõrme inimene peab andma ka terve käe – aga nii see on ja ei mitte teisiti. Aga see on igav ja õudne asi ja koledam kui iga predestinatsiooni dogma olgu ta Augustini või Gottschalki või Calvini või Jumal teab missuguse vanaaegse targa ja tähtsa mehe.
Maailm on aga nagu ta ikka on ja jääb inimesi suuremat näha ei ole veel ja kõikjal on eksamite terminid väljas. Pilt päris kena nagu vana vigane paat kalda serval, mis ootab sõitjaid. Eila käis üks mees seminarist tunnistust saamas, keda ma veel oma eluajal ei ole näinud: ei loenguil ei seminaris ega ka uneski mitte. Nii elab maailm ja mina elan nagu mina elan ja tahan – kui vaba tahe ei ole mitte nõrgestatud nagu arvavad semipelagiaanid või kadunud nagu arvas Augustinus või üldse olematu nagu arvas Michael Vlacich. Nüüd ära Jumalapärast mõtle, et ma tahan sulle kuulutada oma tarkust! vaid mulle on kasvanud pähe ja verre juba need targad asjad ja oleks küll hirmsasti kena kui nad otsekohe pääle eksami jälle kaoksid, et mul ei oleks vaja mõelda: “So und so hat dieser grosse Mann gedacht und ich muss meine Anschauungen ihm angleichen sonst bin ich und bleibe ich ein frommer Tor.”
Ma ei tea, mis sulle veel siis tippida – muidugi tipitud sõnadel on hoopis teine värving man ja ma ei kavatse küll eluajal enam kirju kirjutada kirjutusmasinal. Aga nüüd on see nii juhtunud, et ma tahtsin vähe harjutada oma sõrmis ja ei leidnud midagi paremat teha kui sulle kirjutada. Pää on praegu haige suurest suitsetamisest ja süda on täis iseenda laiskuse pääle aga see on saatus – nii ma lohutan ennast ja see lohutus ei ole ometi mitte lohutus nagu ta peaks olema. Ei ole aega ühtki korralikku mõtet mõelda, sellast, mis mulle lõbu teeks oma erakorralisuse ja uudsusega. Aknail on kardinad eest pesus ja see ennenägematu torkab ja teeb mu kuidagi rahutuks ja ma ei saa õppi, ei mõelda ei lugeda. Nuhtlusi on palju ja inimene muud kui kannatagu ja aga kannatagu, milleks ja miks, kes on nii tark ja teab seda? Aga kolmekümneüheksanda psalmi lõpus seisab üks ilus rida: VAATA MU POOLT ÄRA, ET MA VÕIKSIN OLLA RÕÕMUS ENNE KUI MA ÄRA LÄEN JA MIND EI OLE ENAM.
Käisin nüüd Xenophoni otsimas oli sääl üks venekeelne tõlge, aga muidugi ei olnud seda kodus ja veel on üks saksakeelne ka kuid sellest peab otsima vastava köite ja see võtab rohkem aega kui mul seda praegu on, enne kui sa tuled ma igatahes uurin seda veel korra järgi. Homme annan su eksamile üles ja siis ei ole sul enam pääsemist. Vast aitab sellest kõigist ja trükivigu ära pane mitte väga tähele. SALUTEM ET GRATIAM!
5. kiri
In civitate nunc
Tartuensi olim
Dorpatensi nominato populis in die men-
sis Iunii tertio.
Kirjutan sellepärast punasega, et must on juba nii ära kulunud, et peaaegu enam ei olegi näha midagi. Pole täna kõige parem olemine ja ma ei tea isegi mispärast õieti, sest neljapäeval mind kinnitatakse nagu baabeli ebajumala naeltega uuele kohale. Viiskümmend tuhat [senti] peaaegu ma raiskan siis riigiraha. Kena summa mõelda, aga ega teda ei ole siiski midagi sest on sama suur kui mõne sellase lolli kuradi kuupalk.
Rebane ja Pähn on siis lõpetand ja teised ootavad sügiset. Rahamägi ikka küsib toredaid asju. Eetikast oli naisemeestelt