Pfister oli Tartus väga populaarselt kõnelend, – see on aga prl. Voimani arvamine ja tuleb sellepärast võtta reservatsiooniga. Naiste populaarne harilikult küll on piibujutt või referaat AUS’is. Arvan, hindad samuti. – Aga ära sa naiste kuuldes kunagi mõtle trappiste või mingilaadse asketismi üle, sest niivähe kui kala teab, mis on muld, niivähe mõistab naine, mis tähendab asketism. Talle on kõrgeim etapp see kui ta “vaim” piirab liha, s.o. nonsens, sest see on elus väga praktiline, sest liha võib sattu konflikti teiste inimeste lihaga ja sellepärast – piirame teda. Abgemacht!
Mul ei maksaks neist närudest kirjutada, sest kui ma mõtlema hakkan, siis vihastan, enam kui sa aimata võid. Võibolla egoistlikud põhjused, sest naiste meheideaal pole mitte musugune. Mida lollim mees seda parem, aga ta peab tugev olema. Tugevast mehest kõnelemisel väriseb hääl, silmad läevad teist värvi. No kurat võtaks! Ostku omale talts karu või ninasarvik! Ja see kahepoolsus: sõda on Jumala seatud, laste sünnitamine samuti! Jumal on nagu Molokh, kes endalle toitu kasvatab! Ja naised on ta kokad! Kurat võtaks! Valetada on eetiline, sest inimene peab vaimuga liha piirama! Üks äraneetud närude hunik!
Ja ometigi kahtlen ses vihas, kas see ei tule lihtsalt sellest enne mainit egoismist, sest seda, et ma naistele “huvitav” olen, ei usu ma eluajal – liiga nõrk ja tark. Naist võtta ma ei mõtle, kuigi ma häid soovitusi selleks alati saan, mulle üht ja teist eeskujuks seatakse. Aga olgu naine nii tark kui tahes, see tarkus on puuder vasika palel. Põhi on sama, ma ei näe, et ta muutub või muutund on. Sina vaevalt vast! Oled neid kindlasti enam näinud, s.o. oled enam näind lolle ja kuulnud lollust. – Mul on vist sellepärast nendega niipalju tegemist, et mul neid alati on näha ja kuulda kolm, mehi aga ainult üks /“ise” muidugi väljaarvatud/.
Käigu kuradile!
Ja siis nüüd [-]. Keeleajalugu Bulmerincq tavaliselt ei küsi, see on ainult selgituseks ja enda kohta pean ütlema et see palju aitas, kuigi heebrea verb päris kubiseb vormidest, mis tuletatud teise liigi analoogial ja see palju raskendab. Präparatsioone küüsist sind ju siis midagi enam ei päästa ja mu arvates olgu nad Lillipuule ja Abelile, kes kumbki teksti sõnast ei suuda leida kolme radikaali. Kuid olgu nad, lõbusam on nendega kindlasti töötada kui sõnastikuga, kas aga need sõnad meele jäävad, selles ma kahtlen. – Endast ma ei tea mingit sellast konksu, mis Bulmerincq eriti küsida võiks, aga seda juttu ma olen kuulnud, et ta semestri algul olevat eksamitega üldse nõudlikum. Ja siis ei maksa õppi 1–11 kuigi hästi, sest need on eksegeesiks ja seni pole ta neid kunagi küsinud, samuti võid vahele jätta toledothid /neid küll palju ei ole/. Lõppude lõpuks vaata ka noomenivorme vähemalt tähtsamaid ja kuna sul on Kautzsch siis vaata muidugi vähe ka süntaksi ( kī4 objectivum, adversativum, causativum etc).
Õieti on päris keeruline sulle veel midagi kirjutada, pole ju midagi mõelnud ja kui aju kipub mõtlema, siis peab mõtte kõrvaldama, sest ma ei näe tast mingit kasu. Igav on kõik, nii et Jumal hoidku ja vähe rumal tunne olla ikka vaid inimestele laps. Tuleb sellane eesli mõte, et kui ma oleksin sattund sellasesse ära neetud olukorda olla embkumb kas mõne lapse isa või ema, ma pooksin enda häbi pärast üles, iseenda ja lapse ees. Ma ei tea kas sa just seda tunnet taipad, katsu aga end isana kujutella! Rumalus! Ja kui reflekteerima hakata, siis on iga asi niisugune nonsens, et Issand halasta! Liimijäänd kärbes lõugab nagu inimene, tuid häälitsevad nagu naised ja ma ei saa enam kõige parema tahtmisega vahet enda ja mingi elaja vahel. Sea ja konna vahel on palju suurem vahe kui sea ja inimese vahel, eesli ja kuldnoka vahest ei maksa kõneldagi. Mis eeldusel nõuavad siis inimesed, nõuan mina, hinge surematust? Ja ei ole ju vahet ka nende inimeste ja elajate vahel, kes end sugugi ei taha tunnista elajaks. Liigset uhkust on kole palju: vasikas võib palju kiiremini joosta kui mõni asumaade kodanik. Ja kes teab kõiki neid asju.
Kasvan relativismis ja agnostitsismis ja tean, et selle tagajärg on surm. Paistab, et inimesed, kes pole sellased end ülehindavad. Nad võivad ju igale asjale Jumal teab kui pika nime panna (raudkivi = angund laava + definitsioon laavale ja angumisele jne.), aga see on nii hirmus naeruväärne. Ja viimaks vihastab ka naeruväärne asi. Oleks kena vast kui kõigil inimesil oleks kadund usk enda võimisse, nad poleks vähemalt siis nii ülbed ega õelad. Aga nad loodavad oma käsivarrele. Ja asjatu on see. Olen mitu korda katsund pääseda infantiilsest alaväärtustundest, mitmeid kordi. Aga midagi ei aita ja mu saatusel on sellega pitsar pääl: pean terve oma elu mingi välisasjaga elama oppositsioonis. Ja kindel on, et ma seda välist ei võida, vaid tema minu, ilm on ju inimesest hulga kangem.
Enne surma võiks mõelda sellaseid mõtteid, aga midagi on mus ikkagi surnud. Ma ei saa edasi ei tagasi. Mõtteis alati antinoomiad ja ma ei saa kumbagile öelda, et ta on vale – ja siis ei saa enam edasi. Ja seda, mis üle antinoomia on, inimene kunagi kätte ei saa ju. Jumal teab miks? – Ja munklus pole kaugel, – tean küll, et munga ja “poiss-mehe” (üks kuradlikult loll termin) vahel on suur vahe, aga lõpuks kui enam ei saa millegist aru, siis peab eitama – oma verd ja liha. Hääd perekonaisa must ei saa, – on ka üks infantiilne lugu: lugesin kuue aastasena Buddha “kõrbe” minekust, loobumisest naisest ja lapsest ja see lugu on alateadvuses niivõrd kodus, et teeksin just samuti. Ma ei ole ju, teab kui suur Buddha austaja, aga vähemalt niipalju pean tast lugu, et ma ei sümpatiseeri mõne salongbuddhisti või fellahbuddhisti tarkusraasukestega.
Loen ja redigeerin oma IV Esra tõlget ja see on mu olukorras veel ainus lohutav raamat, võib olla ka Hiob, Jona ja Koheleth. Mis aga inimesed nende üle kirjutand on vaid praht ja nende “dogmaatikas” pole enam lauseid, kui: kõik on praht, inimene jätku järgi puurimine ta kallal, alistugu Jumalalle ja oodaku teda endalle ja selle äooni päevade lõppu (ad saecula saeculorum) aga jääb Jumal //“igavesest ajast igavesti” on nii vilets, vilets tõlge, nagu ka “von Ewigkeit bis in die Ewigkeit”//.
Ja see idiootlikkus – ma usun seda ikka päris kindlasti, isegi olevat ta perekondliku vea ja päritu. Ainult õde arvab enda sellest üle olevat ja kirub ikka Masingute soo idiootlikkust ja arusaamatust. Ja kuigi ta neid ei mõtle nii kui mina, leian et tal on õigus. Mina ei saa ka kõige lihtsamast asjast enam aru, seisan ja vahin suu lahti ja silmad püsti nagu kaheksa aastaselt ja saan ainult naerda oma ja teiste rumalust. Hilf uns lieber Herre Gott!
23. VIII. 29 5
P.S. Kirja viib posti õde. Sellest mul suurt hirmu pole et ta kirja läbi loeb kuigi ta terroriseerimisviisele saaks paremaid aluseid, aga ole valmis loogikatule marke- asetamisele või mingile sellasele. Ma ei usalda teda neis asjus enam! Ega üldsegi! Al Nome di Dio. Amen.
3. kiri
Natukene on naljakas olla siin ja praegu – veel mitte midagi teha. Muidu on olemine päriselt rahulik praegu – sest väljas ei ole tuult ja pole elu. Ja siis on tunne nagu oleksin kusagil Iirimaal ja see on mulle ammu juba suureks kiusatuseks, – kui uskuda hingederändu, siis võiks olla ju võimalik paljugi, aga see maa tundub iseendast juba hingi täis.
Ma ei tea, mis õieti kirjutada, sest dispositsiooni pole ei üheks ega teiseks asjaks. Inimestega ei tahaks sõnagi kõnelda, sest siis mu vaevaga saadud rahulikkus ja ükskõiksus puruneks otsekohe. Ja täna juba kõneldi, et ma olevat tiisikuses. Mulle on see ju hirmsasti ükskõikne, aga kui see etteheide on, siis ta teeb tuju halvaks, sest etteheide on ju õigustatud. Aga olgu sellega kuidas tahes.
Naised, – keda asi puudutab on “hirmsasti” Rahamäe vaenlased, keda asi ei puutu – ma ei tea selliseid. Ja kuidas nüüd edaspidi lugu läeb on täiesti mu silmi eest varjul. Rahamägi olevat sääl kõnelend, et enesetapjaid mitte kiriklikult matta ei tule. Ja ta oleks pidanud talitama nii oma epileptikust pojaga kõige päält, kes paar päeva hiljem teinud katse end tappa, kuidas, seda ma ei tea. Ja Tiedti andmete