USKUDA, ELADA
I OSA
1. kiri
Ma tean õieti vaevalt, mis sulle kirjuta korralikku, sest väsimus ei lase korralikult mõeldagi, korralikke tähtigi teha, nagu isegi näed. Vaheti ja enamasti ootan omale ju surma. Ennast tappa ei tohi, sest kodused inimesed läheks vihast hulluks ja ei tea, mis tempe nad veel mu patuse liha- ja kondihunikuga teeks. Ja miskipärast see ei meeldi mulle. – Ma ei tea kas sulle kõnelda neist meetodeist, mis olen tarvitand, et surra harilikku surma – jões olnud ja krampi lootnud, – rauatükki taskus kannud välgu lootuses, – lootnud, et hobune mu pääluu sisse lööb jne. Aga niiviisi ei tule jälle see surm. – Tihti on ajus sellane poolhull mõte minna tormi aegu paadiga merele ja sääl siis oodata oma saatust. Vast oleks mul siis usku oma minimaalsesse mõttessegi kui säält eluga pääseksin. Aga vaevalt ma kunagi seda teen, sest see nõuab enam kui mul on. – Mu kriis ei möödu vast kunagi. Halb asi on ta juures ju see, et inimene saab väga rippuvaks teistest, ta oleneb oma ajus sellest, mis tast teised arvavad. Ja sellast inimest hakkavad teised otsekohe eksploateerima kas teadlikult või mitte. Ja see inimene ise on sellega rahul, tal on häämeel teisi orjata, sest ta tunneb sel juhul, et teda millekski on vaja. On üks halb olemine ja ei midagi muud.
Näed nüüd isegi, et mu mõtetega kusagil häda on. Ma ei tea, kus aga! Mõtlen täitsa viljatumalt, asju mida vaja poleks ja tihtipääle tuleb mõte, et mõtlemine on asjatu. – Usun sa tunned, selle lause paradoksset antinoomiat. Aga kõigi mu mõtetega on sama juhtund, igale tuleb vastand ja ma ei tea kumb neist on õige. – Nagu, kui inimene usub, et tal miski on õigus, siis peab tal olema õigus, sest valet ei saa uskuda /uskumise mõiste sisu järgi/ kui aga iga inimene ise asja peab õigeks, – siis on neil kõigil õigus. Ja see võib olla tavalisele arule ainult nonsens, sub specie aeternitatis on ta kindlasti nii, et niihästi sellel on õigus, kes usub, et maa keerleb päikese ümber kui ka sellel, kes usub, et päike sama teeb maa ümber.
Olen inimestega vahel vaielnud eetika kallal. Mu kodused inimesed usuvad, et mul seda pole ja ma teen neile selgeks, et neil seda ollagi ei saa. Instinktele ei saa ju ometi rajada mingit, iseäranis mitte kristlikku eetikat. Aga ometi tehakse seda. – On sääl see emaarmastus: ema armastab poega, kes allpool iga eetikat – kuidas võib siis emaarmastus olla eetiline. Teine sellane valeala eetikas on abielu, – ärgu antagu eeskirju elule, mida pole võimalik eeskirjade alla painuta. – Eetika on juba selle elu, liha ja vere võitmine – on askees ja ainult askeedi asi.
Olen üldse oma inimestega hädas, ei tea tihti, mis mõeldagi – patsifism nende arvates “ei sünni meie usuga kokku”, sest Paulus olevat käskind ülemate alla heita. Ütlesin siis neile need vägevad munga sõnad – Paulus on kirjutanud piiskoppidest, diaakonest ja presbütreist, aga sinust, kuningas, ei ole ta midagi kirjutand. Mina sind ei kuula ja su tahtmist ei tee. – Ja siis hakati hädaldama mu usuga, et see ikka õige polevat jne. Ma usaldan võhivõõrast inimest enam kui nad mind, nad ei suuda muidugi ka seda kuidagi kannata, et mu kõneviis on sellane, millest nad aru ei saa.
Olen ka naiste jutest tüdind – nad ei tee muud kui siunavad ja määrivad mehi ja teevad naistest sellased vagad Jenovevad ja õnnetud Irlandad, keda mehed hirmus koledasti vaevavat ja neile igaviisi riste kaela muretsevat. – Mu tavalik vastus on, et süü naistes endis seisab, sest nad hakkavad juba lapsena mehi võrgutada püüdma. – See vastus ei ole aga nende meelest loogiline”!!!!! Ja minu ajab vihale tavalik vastus sellele: mehed olgu kanged ja pangu vastu. – Ma ei oska siis enam muud teha kui pilgata, et naised seda kõike vähem soovivad, sest nad siis peaks põlvili roomama meeste ees. – Mu arvates on kindel, et naine on palju instinktsem ja palju vähem mõtlev olend kui mees; mees võib olla askeet selle sõna tõsises mõttes, naisele tuleb otsekohe too “Jesusminne”. Mina ei näe selle man aga mingit askeesi.
Aga mu tavalik mõtlusaine on suhe inimese ja elaja vahel. – Nimetasin ju talvelgi tihti inimest elajaks, aga nüüd on see saand enamvähem rajatud teooriaks. Aga ma ei tohi suudki sellest lahti teha, siis on vihane üks või teine. – Mõtlen isegi vahel, et Spengleri härra hirvitaks selle kõduneva dekadentse usu üle, aga mina hirvitan Spengleri sümpaatiate üle. – Teooria tulemus on see, et ainult askeet on teel inimesele ja inimene on piirsuurus looma ja Jumala vahel. Inimene eitab tahtlikult elajat endas, Jumal oma olemuselt. Elajas peab sööma kui nälg, inimene ei söö üldse, ei tee üldse seda, milleks tal on teatud viivul tahe vaid eitab seda. – Asi on nagu näed endast päris süütu sureva kultuuri filosoofia. – Aga kõiki elajaid vihastab, et ma neid elajateks pean. Ma tean muidugi küll, et ma ealgi ei saa inimeseks enne kui ma suren, – aga mu ja nende ja mu vahel on see sügav vahe – nemad ei usu, et nad on elajad, on oma olukorraga rahul ja on elajad, kes sünnivad, söövad, sõnnikut teevad, sigitavad ja surevad. Ma ei taha olla seda, kuigi ma olen samasugune; selles on vahe – ja seegi vihastab kõiki. Aga inimene on embkumb kas vaim või liha ja veri – ja ma ei taha olla viimane. Ennem munk kui perekonnaisa, armsa abikaasa, kahe lapse, jalutuskepi ja koeraga, – ära neetud olgu see, kes mulle midagi muud hakkab kiitma kui mungapõlve. On ju “võitlusi”, aga siis eitab inimene vähemalt ja ei lase end kaasa vedada kui vesist kartulat. Siioni vahimees käis korra mu pool. – Kõnelesin talle umbes sellast juttu, tead sa, mis see näru vastas, – need mõtted olevat niikaua hääd kui aeg tuleb asutada kodu /ära seletatud põrgut iseendalle/. Ma olin varbaini vihane selle rigoroossuse puuduse üle. Inimene olgu, mis ta on ja ärgu hakaku lesknaiste pärast omale mingit närust eetikat kombineerima. Ptüi, saadan! Läila on see kraam. – Anvelt ütles korra ühe päris targa lause selle kohta, – kuidagi on see aga meelest läind.
Inimesi heidutavad mu eksegeesid tihtipääle ja just nende järgi uuritakse siin mail usu selgust. Nahum on ette kuulutand autot rp. raudteed, kes teisiti usub või õpetab, olgu äraneetud – ta on ju “Tallmeistri usku”. Ja korra läks lugu nii, et mulle püüti selgeks teha, et Jumal on naised loond meestele “seltsiks” ja tsiteeriti seda Gen 2 lauset, et pole inimesel hää üksi olla. Ja mulle tuli ad hoc uus eksegees, et see tegu pole mitte Jumala halastus, et ta naise lõi, vaid Jumala viha. See ei ole hää, et inimene üksi on, s. t. ta läheks eksemplaarse olendina liiga uhkeks, sellepärast on talle vaja köis jalgu panna, vaja naine luua.
Ja siis see heebrea keel, ma ei tea, kas mu mõnest lauses küll suurt kasu on – aga loodan, et sul pole ei Lillipuu. Abeli & Co pää, mis ühestki seletusest aru ei saa. Tõlgi rahuliku südamega, asi selgub hiljemgi ja kuu ajaga. Ma ei tea küll kas sul terve päev on vaba; kui on, siis peaks küll saama. Grammatika tuupimisest lugemiseta pole suurt kasu. Ainult katsu, et sa II–X ptk. saad paar korda läbi tõlki ja end nii kontrolleeri.
Kuidas sa sõnastikku pead tarvitama – võib olla on sul preparatsioonid, aga need on mu arvates määratud purulaiskadelle ja neile, kes sama lolliks tahavad jääda kui nad on. [-] – Aga kõige tähtsam on, et sul oleksid selged kõik suffiksid ja prefiksid, et sa leiaksid üles need kolm radikaali. Sõnu oli mulle kõige parem meeles pidada nad iga päätüki juures üles kirjutades ja kui tuli uus võõras sõna, siis lugesin kõik eelmised läbi, et ma üht sõna ei kirjutaks kaks korda.
Noomeniga ei maksa just palju vaevuda, ta selgub pikkamisi ja tihti päälegi on vaja hulk keeleajalugu teada ta vormi mõistmiseks. Aga possesiivsed suffiksid õpi hästi ära, ilma nendeta sa ei tea kas sõna on pl. või sing. Samuti need tillukesed sõnad ’el, ‘al, b∂-, l∂-, k∂-2 suffiksitega ja ilma, sest need, kui neid mitte teada, rikuvad tõlke. Ja ega mul palju muud ei tulegi meele, istun ju praegu heinamaal põõsa taga eemal inimestest ja, Jumal teab, millal keegi mu järgi võib kisendama hakata. Mu “juhatused” on katkendlikud, aga kui sul vaja, siis taha neid veel. Ma ei tea ju, mis sul just eriti vaja läheb. Ära sa aga seda viisi kunagi õpi, mida soovitab, kui õieti mäletan, S. Smiles, töö vaheaegul ja igal vabal minutil, siis jääb küll hästi meele see asi, aga ma olen seda küll ja küll praktiseerinud ja see teeb nii närviliseks viimaks, et enam midagi põhjalikult ei saa teha. Ikka see kartus, võibolla, tuleb keegi jälle kisama siia või sinna.
Ja mis siis veel? Tahtsid pikka ja olulist kirja. Ma ei tea kas mu kiri pikk