Üks veerand on Mandelkerni konkordantsi läbi, aga kõik see, mis leitud, ei ütle üht ega teist. Kursustöö lõpetan sel nädalal mustalt, aga rahul ma taga pole, sest asi on vastolusid täis ja prohvetite psükoloogiat mina ei oska küll lahendada ei endalle arusaadavakski täiesti teha. Euroopa keelis paistab see ratsionalistlik, millel sääl pole üldse seda värvi man. Saab näha, mis saab. Hää olla ei ole igatahes! Kaheksa raamatut pooleli lugeda, referaati pole teind, jutlusest ei tea ööd ega päeva, keeli tahaksin õppi (araabia, assüüria, šumeri, süüria, ladina), eksamite jaoks peaks hakkama vaatama. Aga kust see aeg kõik võtta. Ja üheksa tundi istuda, siis on aju nii koledasti väsind ja magada ei saa kuidagi. Ikka sama ja sama teha on kole igav. Eila käisin botaanikaaias; sääl on päris rahulikke kohti ja olla üsna kena, ainult need sedelid ja äraneetud sildid! Ja kellel pole sees rahu, sellele ei leidu väljaski rahu. Nii see on ja nii jääb! Aga ei oska kujutella aastaid pääle 1933, kuueaastane mu olles juba istuteti pähe see maailma lõputermin ja ta ei kao säält. 1950 on mõttetus, igatahes ma olen siis surnud! Ja jumalariik [Basileía tou Theou]8 peab tulema, kunagi ikka. Ta on mulle küll kinni aja ja igaviku probleemis, kas ta on ajas, kui, siis ta pole täielik ja kui ta on väljaspool aega, mis ta siis on? Aga seda probleemi saab vaid mõelda, mitte tunda. Ootan ainult midagi täielikult teist “etwas ganz Anderes” nagu R. Otto ütleb Jumala kohta; see on Jumala asi, milliseks see saab. Mis ma pean selleks tegema, ei tea kindlasti, võib olla, ainult olema Inimene või dämooniline inimene, väljaspool hää ja kurja probleemi, nagu Jeesus. Aga see on hirmsasti raske, mõeldav küll aga ei saa olla, olen ikka, kas hää või kuri, mitte kunagi ei kumbki neist. Võibolla, et ei olegi see võimalik? Aga, võib olla, et olen väljas ja järgi on vaid iga viivu kataloogimistõbi – hääks või kurjaks. Kes teab, mina ei tea!
Abel sai papi man läbi, nii et kursus on päästetud, kui ma õieti mäletan, siis Petersonil ja Kivisikul halvasti läks, aga oma nina ma selle eest anda ei või. Aega sest ju kole kaua läind! Pühadki vedelesin nii maha, et neid üldse polnud ja raamatusse ei saand vaadatagi. Esimese ajasin ühe prouaga in spe juttu; no pole ma elu ajal olnud nii suures hädas. Mis sa siis oskad rääkida kui inimene midagi ei räägi, näkku vaatab ja naerab ja kõva käsk on jäetud, et peab aja oskama surnuks lüüa! Teise raiskas “kallis ksv.” Pender, olin viimaks põhjani tüdind, sest ei suuda kannatada kui inimene endast kõik puistab välja ja seda teeb ajalehelikkude fraaside ja palveraamatute tsitaatidega – ja kõige selle “vagaduse” juures ei läe ometi meelest see “lesk õde”, kellest jutud isegi Rapla ulatand! Kolmandal tagusin klaverit ja katsusin “Simsoni” laulda ja seletasin ühele preilile, et hing on surematu. Mine, tee, midagi selgeks, kui endal pole asi kindel! Uskmatuks ta ikka jäi ja jääb – sest ta tahab lapsi ja meest tööloomana, sellasel pole hinge ju üldse vajagi. – Ja siiasõidul laupäeval “vihastasin” veel päris hästi kui üks vunts mult küsis, kas ma olevat samast algkoolist, kust “need ekskursandid” – tahtis vist mind noomima hakata suitsetamise pärast. Üks proua istus vastu ja sel oli kolm tundi tegemist lapsega – ja ma mõtlesin, et kass ka nii ei laku oma poega! Raamatuid paistis olevat (köidetud ajalehelisad kindlasti!) aga neid ka ei vaadatud. Mis sihuke inimene üldse elab!
Ja selle “vägeva” lausega olgu: aamen!
7. kiri
Algan oma epistli täna, aga kes seda teab, millal ta valmis saab. Tööd peaks ju tegema ja ei mitte mõtlema sellele, mis teevad teised inimesed. Aga see nädal on läind nõnda, päev tööd, teine päris korralikult logeletud. Ja kui visalt läheb see töö ometi! Olen lugend natuke dogmaatikat ja VT teoloogiat pääle Hiobi ja teiste sellaste asjade. Referaat ja jutlus raiskavad ka kole palju aega. Aga kuradile annud sõrme, pead andma ka käe. Aga pääle seda ma tahan võtta ära oma käe ja tema ei pea teps mitte enam kirjutama jutlusi ega referaate, sest see kõik on kurjast.
Ametlikud asjad peavad olema alguses – saadaksin Sulle meeleldi mõnegi krooni, aga praegu küll ei saa, kaks nädalat on palgani ja see närune kolamine võtab ka palju raha. Liiga palju raha vist veelgi. Ja jäledamast jäledaim: Voiman pidavat varsti tulema tagasi ja ma ei taha talle enne anda kohta kui 1931 jaanuaris tagasi. Saab näha, mis näo ta teeb ja kui ta hirmsasti pahandab siis pahandan ma ka ja viha väsitab ja ma ei taha end sugugi väsitada, vähemalt sellase tühja asja pärast mitte.
Vahel olen surmani hädas Elihu kõnedega, mis sääl siis teha kui üheleainsale kohale kolmkümmend seletust ja tekst on udune nagu Alaska öö. Ega sellest hääd tööd ei saa, sest materjali mul liiga vähe tarvitatud ja tarvitada: kaheksa kommentaari ja kümme muud raamatukest ja raamatut. Ja teisele tööle umbes kaheksakümmend. Tähendab peaaegu neli korda nõrgem töö!! See on teiste sõnadega, et selle eest ei saa sentigi!!
Käime Anveltiga joonistamas vahel, täna korra Raadi pargis, aga saagu, mis saab sellest, nii ilus asi ei saa kunagi kui ta peaks olema ja on. Taevas on ilus ja pilved on ilusad, puud on rohelised ja vesi – kuidas anda edasi, et ta on vaikne ja häämeel oleks tas logeleda? Seda ei tea. Nüüd oleme harutand mu monoteistlikku monismi, olen saand vagaks kannatajaks. Jäle on küll kui inimene on paremal juhul Jumala ori ja kõik vastandid, mis maailmas on Jumala tahtmine. Vahel mõtlen, kas ma ei ela läbi oma nahal tervet VTi. Läindaastal oli veel Hiiobi trotsi, nii et ma meeleldi oleksin läind Jumalaga kohtusse, nüüd on ainult Koheleti väsind resignatsiooni ja palvet, et Jumal ei tuleks mulle liiga lähedalle. Millega see lõpeb, kes teab? – Mingi status on olemas ja tee on kindel, mida lähen. Kuid ma olen leidnud, et kui Jumal on suures katedraalis, mille uks on suletud, siis pole mingit kasu sellest, et enda ukse vastu hiioblikult puruks taguda, parem juba istuda kerjusena ukse all ja oodata. Kui see uks kunagi avatakse, siis saab sisse, kui teda ei avata kunagi, siis peab olema rahul, sest Jumalalle ikka midagi teha ei saa. Tähendab pott on annud alla meistrile, pott ei pane enam vastu! – Anvelt leidis, et sellane usk võivat olla sellel, kes tahaks abielluda ja ometi ei taha; sest inimlikud on siis ju vaid hädad ja ootus. Võib olla, et tal on õigus, aga ega see ei muuda sugugi asja.
Ainuke hää vahend oleks haigus teha arstirohuks, aga seda ma ei oska. “Golem”.
Sain täna Voimannilt kirja, augusti alguks ta on tagasi ja tahab kohta endalle. Ja nüüd ma olen hädas – ja veel kuidas. Jumal on mulle vihane, vähemalt ta tahab, et ma enda töötaksin surnuks, sest ma ei jõua enam. Tunde anda, ah Issand Jumal kui vilets leib see küll on, kui palju vaeva sellega ja pahandust ja väsimust. – Pole mitu ööd enam saand korralikult magada ja täna ööl vist mitte üldse, vähemalt nii tundub, sest mu mõtted aina põiklevad ja keerlevad, kuidas leida endalle pääsu. Viis kuud vähemalt, – viis kuud!
Aga ma ei tea milleks Sulle lobiseda sellasest hädast, see on nonsens. Kuidagi ma suren ikka ja nõnda kuidas Jumal tahab kas hullumajas või kodu aheldatuna seina küljes. Ükskõik viimaks kuidas. Aga ma tahaksin ometi teada, mis otstarb sellel on. Ja nüüd