Sõidutasin Marceli mede Pilvi poodi õlle juurde grillvorste, juustu ja tomatit tooma ning jõudsime naastes just Pinocchio grilli üles panna, et iga hetk saabuvale produtsendile lõunaeine valmistada, kui Raja ragistas jooksuga Jussi põõsaste vahelt teatama, et meie maja ees peatus üks auto.
Jess, Lembit!
Väike valge loppis buss, mis värati ees seisis, ei käinud küll produtsendi immitsaga kokku. Kui ta nüüd just stiilivennaks pole hakanud ja mingit erilist šnitti välja ei kanna. Õue peal selgus, et hoopis kaevu kõrval seisev pargipingi tüüpi iste ei kandnud tulijat. Liiga servale istunud mees oli selle endale kummuli selga keeranud ja ukerdas endamisi itsitades ootamatu koorma alt välja.
«Mis kombed need sul on – iga kord, kui ma tulen, on uksed pärani ja sa ise kuhugi kadunud?» nõudis Minni Nurme ja Aadu Hindi poeg. «Meie pere on siin Jussi majas mitmeid suvesid veetnud. Kui Lihula või Tõstamaa kanti sõidan, põikan alati läbi. Aga sinul on uks ristseliti ja toad tühjad.»
Seletasin, et ju ma siis olin lamisemas Tallinna abilinnapea juures, kellele kuuluv Aabrami talu on näe-see-seal-üle-nõmme. Või mõne kilomeetri kaugusel Kase talus Vlassoviga jututamas – kusjuures ka nemad Ilonaga unustavad meelega uksed lahti ja ööseks autovõtmegi starterisse. Meie meelest on parim kaitse varaste vastu see, kui jätame kahtlustamata, et mingid abstraktsed vargad üldse olemaski on. Siitkandi omad, kes on Jausa emanda köögis omletti söönud ja sauna saanud, ei tule ju ometi teinepäev mu olematuid aardeid kotti ajama.
Kutsusin Pärka endaga kaasa Pinocchio õue peale tagasi, tema poolt vaadates siiski pigem edasi. Leon magas majas oma püha lõunaund ning siis on mõistlik igasugused valjemat sorti hääled eemale pukseerida. Pärka hääl on valjemat sorti sestap, et ta on maamees, kes oli nooruses hipi ja maailmarändur, filmi «Viimne reliikvia» üks kaskadööre, kes ratsutas sellel hobusel, kes sillalt vette kukkus ja mõne kuu pärast sellest saltost häirumata varsakese sünnitas.
Meie sõprus Pärkaga sündis Tartu lastekunstikoolis, kus ma oma laste tundide lõppu oodates koolijuht Enn Tegovaga jututasin. Vedasin sel ajal riigiteles saatesarja ning tutvustasin koos režissöör-operaator Mäiduga kuutkümmet isiksust nende loomulikus keskkonnas, nende kodus ja neile olulistel teemadel vesteldes.
Kuidas teisiti asjalood end seada said, kui et sõitsime Mäiduga Viljandi-taguse Kõpu alt metsade vahele keerava tee äärsesse Kiini külla Kõssa tallu. Rahvas tundis seda pigem küll Minni taluna, sest poetess Nurme lõpetaski oma elutee seal esivanemate mail. Saadet tehes kulgesime läbi ahervaremete vahelt, mis olid olnud talud ja trahterid, koolid ja kirikud. Heldeke, siinsamas Mulgimaa pealinnast viieteistkümne kilomeetri kaugusel!
Ohakapõldude vahel oli kunagi elujõulisest külast järel vaid üks majapidamine, kus vanapoisist vend ja vanatüdrukust õde ootasid sadatkanti lapitud katuse all lõpplahendust üksildasele virelemisele, mis käis käpakil rohimise ja käsitsi kartulivõtu taktis, ilma et kiivas osmikus oleks seltsiks ainsatki looma. Tuhanded külad, tuhanded talud laiali Eestimaal, sündisid nendes kadunud põlved…
Mõlema viljatuna hääbunu ootus jõudis järjestikku ja lühikeste vahedega varsti lõppsadamasse ja ka Pärka kolis oma pere sealt, keset maailma asuvast maailma lõpust, linnale lähemale Puhja ja Tartu vahele Kavilda ürgoru kanti. Sellepärast, et oma ühe lapse haiguse tõttu on ta epileptikute lapsevanemate ühenduse eestvedaja ning probleemsel poisil oli võimatu maal koolis käia.
Kõige vigurim trehvung nende arvukate seas, mis tekkisid tänu sellele, et Pärka põikas Viljandi–Tartu vahet vihtudes ikka ka meie Tartu eeslinnas asunud korterisse, juhtus Enn Tegova juubelil. Kunstnikuhärra kinkis mulle oma poolesajastumise puhul teose, mis kujutab endast põrandaplaadile maalitud naisekeha, mis kasvab välja kartulite vahelt mullast ja on üks ütlemata vallatu ja vaimukas leid.
Pärka naine ootas tookord nende neljandat, mina Haraldi kolmandat last ja auto oli mul selleks seisundiks totaalselt sobimatu sport-Honda, mille põhi oli nii madal, et rooli taha istumine võrdus vanni ronimisega ning välja ei pääsenud üldse. Pärka otsustas mu juubeli-saagi, mis kaheukselisse autosse sisse mõistagi ei mahtunud, koju aidata. Pakkisin oma jumitu kere rooli taha, Pärka istus tagaistmele, mõlemad aknad lasime alla, sirutasime vasakud käed aknast välja, tõstsime vastu Prelude’i külge toetatud maali üles ja sõitsimegi mööda lumelögaseid tänavaid ja jäätunud maanteed, põimuvad naisejalad ja kartulikasvud kilbina ees, rool vastu kõhtu surutud, kui käiku oli vaja vahetada.
Lugu sellest, kuidas Pärka tahtis pangalaenu võtta ja näitas pangaeksperdile oma lehmad ette, misjärel spetsialist libastus jäätunud virtsal ja lendas selili sõnnikusse ja laen jäi saamata, sai muide kirjutatud teleseriaali «Õnne». Ja eks Pärka oligi paljuski tänini Kaljujärve kehastatava talumehe prototüüp. Musta Musi-koera talunikust peremehega vaheldumisi.
Viipasin eemalt Rinaldo õhulise suvemaja ja Pinocchio majakestesülemi poole – väike palk-onnike, rookatuse ja varimattidega suveköök, samasuguse tarzanliku varju all suitsuahi, vanasse paati ehitatud külalistetuba – ja kuulutasin harjunult: «See siin on Eesti Salamandria!»
Korraga sain aru, kui fataalne ja prohvetlik oli see väljend, mida pruukisin juba kolmandat suve selle õhuliste ehitiste-koosluste kohta. Ilma et oleksin iialgi Salamandrias käinud. Enesestmõistetava ignorantsusega. Aga missugune siis veel see Salamandria olla võiks?
Lõpuks ometi välja tulnud päike oli Pinocchio kõhu paljaks meelitanud ja ta pidas igati loomulikuks, et keegi halli patsiga häälekas härra tema õue peale veetud reele savist elevandi kõrvale istus. Parasjagu innukalt juukseid kasvatav Marcel istus südamliku nõudlikkusega Pärka ette pedantlikult pügatud murule ja uuris järeleandmatult, kui suur šanss temal oleks hipiks hakata.
Juba viiendas või kuuendas õlles sisalduva informatsiooniga konkureeriv Pärka püüdis selgitada, et ühiskond on nüüd teine, ideaalid muutunud, eluaastad pole ka enam need, lapsed nõuavad oma – ja mis kõik. Vorstikesed särisesid restil, kuni tomateid hakkisin ja ree servale lauakest katsin.
Mees, kes Raja kannul järgmisel hetkel Jussi põõsaste vahelt ilmus, oli seekord siiski Lembit, mitte mõni järgmine vana sõber, kes astus läbi lihtsalt selleks, et küsida, miks mul mullu ja tunamullu uks lukus ei olnud, kui mind ennast kodus polnud.
Teiselt poolt lähenes Rinaldo piraka omletitaldrikuga. Hehee, selline ootamatult ilmnenud toitja-isalikkus sai kärmelt läbi nähtud, kui ta Lembitut ülalt alla mõõtis ja oma ärksasse ajju salvestas, milline näeb välja mees, kes lennutab nimekad tähekesed nii kaugesse paika, et maakaartki kipub enne otsa lõppema, kui see koht päikese all sinna ära mahub.
Rinaldo, kes soovitu endale oli ostnud – sest mis muud see omletitaldrik oli, kui hind võimaluse eest produtsent üle vaadata –, kõndis tagasi oma krundile ja asus muru pügama. Tavaliselt tekitavad kõikjalt kostvad niidukihääled minus kahetisi tundeid – ühest küljest süütunne, et mina sedasi oma rannakarjamaad ei triigi, vaid lasen tal vaba ja karvasena oma elu elada, teisalt pahameel lõputu jõrina ja bensiinihaisu pärast, mis laiutab kõikjal ülemäära kultuuristatud maastike kohal. Sisevete ääres konkureerib see skuutrite jõuramisega ka veel.
Täna ei läinud miskid eestimaised niidukid mulle kriipsugi korda, olin Pinocchiole ja Marcelile tänulik, et nad Pärka endaga kaasa eemale kutsusid ja keskendunult grillsütt segasid ja vorstikesi keerasid, kuni meie Lembituga end läbi lühikese ja järsult kogu mu isikut ära andva ingliskeelse lepingu kaevasime. Mis seal salata, toimis sama, mis varasematel lepindamistel – mind ei huvitanud eriti ükski peensus, millega olin juba ette leppinud, et aga vaid soovitud värk kätte saada.