Auhinnaks saadud raha eest loodetakse uut elu osta, karjääri (taas)käivitada. Ent Terra Incognitas džungliseaduste vange alaliselt jälitavad telekaamerad konserveerivad need – pigem infantiilsed kui eksistentsiaalsed – pakitsused ja plahvatused. Televaatajatele lõbustuseks, hoiatuseks ja lohutuseks – olge õnnelikud, et teie kükitate täiesti ebakuulsatena oma kulunud tugitoolides, kus keegi peale tüütu, aga turvalise kaasa teid ei solva ega loksuta.
Iganädalased telesaated vangistavad džungliseaduste kuulsamad vangid avalikkuse energeetilise vampiiri iminappade külge. Seda teatakse – ent sellest loodetakse üle olla. Neid, kes tulevad Terra Incognitast tagasi uuesti sündinutena, on palju vähem kui neid, kes kukuvad vastu džungliseaduste trelle ja kaas-vange veel lappimatumalt katkisemaks. Ikkagi on Salamandria põlisasukatele selline kodus-kuulsate ekstreem-turism olulisem sissetulekuallikas kui nafta ja muud maavarad kokku. Elamused on tähtsamad kui peatselt lõppev Maa veri – nafta, mida vapustuste järele sõitmiseks põletatakse, põletatakse, põletatakse…
OLI ENNE
10. juulil 2004
Mis päeval on emadekaitsepäev?
Ma ei pidanud seda kaeblikku küsimust õhku esitades silmas seda maikuist emadepäeva, mil suuremad lapsed valavad emadele hommikukohvi otse voodisse ning väiksemad täiendavad kord-aastaseid õnnesoove padja sisse ema põse kõrvale pissimisega. Tahtnuks midagi sellist, nagu on lastekaitsepäev 1. juunil. See võinuks olla nii 1. juulil, augustil kui ka kõigil ülejäänud päevadel aastas.
Iga issanda päev võiksid lapsed arvestada, et nad on sünnitatud meile sõpradeks ja peaksid kasvama oma vanemaid toetava ja säästva meeskonnana. Mitte ära kasutama seda, et neid on mitu ja järelikult on võimatu kindlaks teha, kes just pahandust tegi. Mitte igal hetkel lootma sellele, et ennast nende ja töö ja majapidamise vahel jagav emps ei saa igale sigadusele nagunii jaole. Mitte arvestama muti enesestmõistetava üliinimlikkusega – las vigiseb, küll ta lõpuks ikka teeb kõik ise ära, nähtud küll, et saab hakkama… Urrr!
Hea küll, kuna emasid siiski ilmselt looduskaitse alla ei võeta, võinuksid mu sindrima imikud vähemasti meelde jätta, millisesse riiulisse millist liiki riided käivad. Nende enda riided lõppude lõpuks. Noorte daamide garderoob ei peaks õigupoolest üldse kellessegi mamma Marisse puutuma, las mässivad ise. Paraku peab ikkagi ema siis häbenema, kui mimmid laekuvad tänavale, kooli või muidu valgete inimeste hulka lakitud küünte ja värvitud huultega, aga kleidid on puu otsas lõhki rebitud või kusagil mere ääres plekiliseks püherdatud.
Terve eilse päeva tegelesime tüdrukutega meie Sisevete järveäärses isakodus harjutusega «Paariks loe». Mitte ainult meie, kenade kodanlaste Mari ja Haraldi tütardeküllased sõbrad-sugulased – ka lasteaiakasvatajad on Liliale ja Rajale oma pikaksveninud beibede riideid aina juurde kinkinud. Kui uue laadungi kappipanek tibide hoolde usaldada, suruvad nad pisut pruugitud pluusid-seelikud kappi nusarasse ja kannavad kokkuvõttes ikkagi üksnes neid ihuvarje, mis on ses hõlmamatus-kaevumatus hunnikus kõige peal. Selge, et liigsest kandmisest ja pidevast pesemisest on need lõpuks nii hõredad ja värvist ära, et tuttavad õnnistavad neid järjekordse rõivapambuga.
Teadagi, neli last!
Nooremana oleks tollane Muru Mari ilmselt põdenud ja porisenud, kui talle oleks kantud lasteriideid annetatud. Kelleks te mind peate – ega ma mingi asotsiaal ole! Oma ema ainsa lapsena ei kandnud ma ju iialgi asju, mis juba kellegi teise seljas olid olnud. Ent nüüdseks olin oma kõrges eas ammugi aru saanud, et kogu seda sukkpükste- ja teksademajandust pole tõesti mõtet endast poehindadega välja pigistada. Seda enam, et tipsid ei paista sellest häiruvat, kui mõni vanem sõber seda või teist lahedat toppi või tosse juba tiba kandis. Või neelavad paratamatuse kuulekalt alla? Ma ise aiman end tundvat teise inimese välja ja varju riietes, mille esma- või ainukandja ma pole. Kui ennast miskipärast nõrgalt tunnen, poen oma mehe riietesse ja olen kohe sootuks tõhusam tegija. Kui ma aga endale Stockholmist iseäraliku päritoluga hilpe toon, pesen neid pesumasinas võimalikult äkilise režiimiga, et nendega koos täiesti uut elu alustada. Nimelt elab Stockis üks juudist klaveriõpetaja ja muusik, kellel on väike veetlev harrastus. Mehike turnib Östermalmil rikkurite linnaosas öösiti mööda suuri konteinereid, kuhu viiakse vähekantud või lausa pakendis pudu, mille svensson-rahardid on meeltesegaduses liiaga kokku krattinud ja pole ära tarvitanud. Puhtad ja netid asjad. Veenvate firmade omad kah loomulikult. Kusjuures ilma kaltsukates leviva tüüpilise sekondhänna haisuta. Mis teha, kirjastajahärra ja tema (aja)kirjanikust moor ei saa tõepoolest oma sissetulekute juures kogu oma gängi nii comme il faut rõivile sebida kui konteinereid külastav professor. Tühja sellest, et tema hankeretkede ajal kukub kaas mõnikord kinni – siis helistab ta pampude ja pakkide vahelt mõnele teisele professorile, kes Östermalmil elab, ja saab väljaaitamise eest vastutasuks timmi pintsaku või pakendis siidilipsu. See on tõeline roheline mõtlemine, leian ma.
Eile jagasime tipside garderoobi otsustavalt kaheks. Pooled tütarde hilbud jäid Sisevetele nende isakoju, teise poole toppisime mustadesse kottidesse ja tõime Mereveerde emamajja kaasa. Sisevete kodu tüdrukutetuppa jäi nüüd täpselt paras hulk buduaari. Selline kogus, et peaks säilima nii ülevaade kui kord. Minu meelest. Aga minu meel teatavasti ei sarnane tirtsude omaga just ülearu väga täpselt.
Nonde mustade kottide asjus oli Julial mõistagi oma arvamus. Kuigi Peugeot Partner Combi pakiruum on seest vaadates oluliselt suurem, kui väljast oletada võiks, ei tahtnud seitsekümmend kilo poolteiseaastast bernhardinnat koos kottidekorvidega sinna ikkagi ära mahtuda. Kui kuramuse suure auto ma oma karavani liigutamiseks veel ostma peaksin, ah, ma küsin?
Jube ebamugav on autot ühest Eesti otsast teise juhtida, kui kellelgi reisiseltskonnast on palav, kitsas ja paha olla. Vähemasti on mudila harjunud mitte metsapeatusi nõudma. Need pikendaksid ühe pereliikme sõidupiinu.
Kass Romeot me seekord Pärnumaale Mereveerde kaasa ei võtnud – ta on viiekuusena sedavõrd ohjamatult toimekas, et toas teda enam kinni pidada ei saa. Samas liiga väike, et ennast rebaste eest kaitsta. Eelmisel suvel olid meie sõpruskonna mehed küll kanged rebasekütid, kui repsid meie Pärnu lahe äärsetes hoovides eriliselt ülbelt ringi traavisid ja veelinnupesi tühjendasid. Keemia-ärimehest naabrimees Rinaldo varitses ammuga rebast, kes varitses omakorda Rinaldo noorukest siiami kassi Simkinit. Rebane varitses paremini – kassi pole seni küll kätte saanud, aga keemik teda ka ei saanud.
Mullu jaanipäeval läks minu vanamees koos jahimehest sõbra Ralfiga rebasejahile… Hmkhm. Erinevalt neist ei olnud rebane napsine. Kehitas tuiavaid tegijaid põõsast piiludes lihtsalt õlgu ning kasvatas mulluse pesakonna üles. Nüüd on kõigil suureks saanud kutsikatel oma urud ja kutsikad ja ümber meie majapidamiste kihab ja kosub tõeline rebaste linnak.
Kui üks kummaliselt sihvakat, kõrgejalgset ja lühikarvalist sorti rebaseonu käratas eelmisel aastal kutsikas-Julia peale, kadus see kulpi lüües tuppa. Vihase rebardi hääl on ausalt öeldes nii terav ja käre, et ise tõmbad ka seda kuuldes saba jalge vahele. Rjobane ja koer on nüüdseks teineteisega harjunud ja vastastikuse puutumatuse pakti sõlminud. Kassipojale see paraku ei laiene ning oma kollast kõutsi ma va maa-alusesse linnakusse piduroaks ei saada – ta na noor veel…
Otsustasin, et mind ei liiguta mu armsast rannamajakesest sel suvel enam miski ei kuhugi Argentiinasse ega maailma lõppu. Aitab igasugustest reitest, ükskõik, kui eksootilised nad ka poleks – laome laste vidinad riiulitesse ja alustame rahulikku elu. Sügiseni. See peaks välja nägema umbes nii, et lapsed mängivad õues issi meisterdatud liivakastis ja emme ostetud basseinis… aijah, see on vaja kõigepealt täis puhuda… Nojaa, ja emme kirjutab valmis kümmekond artiklit, mille jaoks materjal on kõhu alla hunnikusse kogutud. Siis hakkab ta ühest oma raamatust filmistsenaariumi kirjutama. Vahepeal