Hoopis ahelad on. Üdini hästi tean, kui painavaid energeetilisi ahelaid sellised soikumised-lükkumised tekitavad. Uusi kirjatöid alustades näen neid tolmuvaid faile ja jooksen väest tühjaks. Tööde lahenemine, avaldumine või lavastumine vallandab vabanemise, mis on mõneti isegi sünnitusega võrreldav. Vahe vaid selles, et järgneb võõrandumine emaduse asemel. Lõplik punkt viib mu lõpetatud tööst välja järgmisse eluetappi ja hiljem seda lugedes imestan siiralt, et mina selle tegin. Või Tema Ise läbi minu kui tööriista.
Mina ise kui Kõigevägevama ülesande täitja, takerdusin nüüd ruudulist särki pidi kärinal ukse käepideme taha ja otsustasin, et on aeg pelmeenid keema panna, sest lisaks näljastele lastele nõudis laadimist ka mu enese lapp-mopp-tehnikas tühjaks trööbeldatud maine kest.
Jälle helistati. Visa vend, pole midagi öelda. Järelikult jääbki käiama, parem vastata ja igasuguste pakkumiste peale kindel ja lõplik EI öelda. Ütlemata meeldiva tämbriga mees teatas, et tema on Lembit. Mitte Lembitu tänava, vaid telefirma Torbik oma. Ahaa, see kutt, kelle professorist isast ma loo kirjutasin, kui see Ameerikast stažeerimast tagasi jõudis ja Lembit alles keskkoolis õppis. Tema emast skribasin siis, kui too avas oma kunstipoe-galerii ja Lembit oli ülikooli lõpetamas. Toimib Torbikus, mis toodab telesaateid kõigi meie kohalike telejaamade jaoks. Sellise laiendatud visiitkaardi jõudsin tema tutvustuslause jooksul läbi pea vihistada.
Ega ma ikka ei öelnud küll Lembitule, et ta valel hetkel helistab, ehkki ühes käes oli mul pott, teises pelmeenid ning telefon kõrva ja õla vahele kiilutud. Oleks öelnud, poleks ju kuulnud järgmist küsimust: »Kas sa saaksid paari nädala pärast mõneks nädalaks Salamandriasse sõita. Džunglisse…»
Kuskohas on Salamandria?
Mis tähtsust, kas ta on rohkem Tai või Vietnami kandis – Lembit polnud veel lauset lõpetanud, kui Mereveere kodumasin, naine nagu orkester, oli tegelikult juba otsustanud. Ja juba otsustanult tahtis see moor, kes oli ju ometi mais kavatsenud selle suve vaikselt kodus veeta ja siis seepeale Brasiiliasse lennanud –, kindlaks teha, kui oluline ta uue sarja «Džunglivangid» produtsentidele ikkagi on. Hoobilt tekkinud minekuhasart oleks võinud mind vabalt kohe homme Tallinnasse lepingut alla kirjutama käratada – paaki diislist tilgatumaks väänama –, aga sundisin ennast käituma endale absoluutselt vastupidise šniti järgi kel-janu-sel-jalad. Ja õige ka, sest esiteks oleksin pidanud Leoni kas lapsepõlvesõbrantsi ema, Haraldi kirjastuse büroojuhataja ämma või näitleja Siimu naise juurde hoiule viima või Tallinnasse kaasa võtma. Mis olnuks igasuviste teetööde ja lõputute tolmu-tigu-lõikude juures jubetu kolgata. Teiseks polnud mul erakorraliseks väljasõiduks teatavasti finantsi ju ka ja… Lembit oli kohe esimese vihje peale tulemas.
Uuestisündinud usk, et ma olen siiski midagi enamat kui universaalne majapidamismasin, laste hoolimatuse märklaud ja arvuti külge aheldatud tööhoolik, kihutas mu lastega merre sirutuvale neemele luigepesi vaatama, mitte koos ristsõnadega voodisse varisema. Ma pole küll miskinegi staar, vaid viit koormat vedav tööloom, kes prantsatab aeg-ajalt oma naiivse sirgjoonelisuse tõttu skandaalidesse ja on ennast meedilistel esikülgedel nähes lapsikult ehmunud. Staar või kedagist! Aga džungel! Salamandria! Iial ei teeniks ma ise endale nii kauget ja eksootilist reisi. Omal käel ei pääseks ma seal ilmselt turismiradadest kaugemalegi. Ning tõsiasi, et juulikuule, mille mees omaette maha purjetab, järgneb august, mil me juba jälle koos ei ole, näis ses kontekstis ausalt öeldes pisiasi.
«Kallis, ma hakkan ennast kordama, aga ma sõidan kahe nädala pärast teisele poole maakera,» ütlesin hilisõhtul telefonitsi head ööd soovivale mehele muretult.
«Jälle mõnda Brasiiliasse või?» küsis ta nii rahulikult, nagu saab naise järjekordsesse deserteerumisse pererüpest suhtuda vaid mees, kelle jaoks hetkel on purjekad ja sadamad, tuuled ja madalikud, karikad ja medalid ainus tähtis asi maailmas.
«Ei, Salamandriasse. Umbes nagu Robinsoniks, ainult et teiste mängureeglite ja džungliseaduste vangide nime all.»
«Ahah. Siis sa ei tule vist minu sünnipäevale.»
«Oi…»
«Ega sa poleks nagunii viitsinud sel päeval koos lastega Haapsallu sõita, kus Muhu väina regatt just mu sünnipäeval lõpeb.»
«Oleksin ikka!»
«Ei oleks, sest samal õhtul on Pärnus Hiiumaa-pundi kontsert.»
«Ahsoo…»
«Kas jätad nüüd Salamandriasse minemata, et lõpuks ometi vana head Fredit laulmas kuulda?»
«Noh… äh…» mökitasin sõnu otsides. «Elagu džungel, mis päästab mind armastatud meeste vahel valimisest!»
14. juulil 2004
Miski ei päästnud mind paratamatusest kõigil järgnevatel džunglissesõiduni jäävatel päevadel Mereveere teel asuva Tehvandi küla vahet voorida. Seal elab vana eru-kalur Aadu, kellega ma tutvusin paari aasta eest poe juures, meie küla ainsas avalikus asutuses pärast seda, kui rahvamaja suleti ja teine pood pankrotti läks, sest et mede Pilvi osutus paremaks poodnikuks.
Napsisena üliväga nutuliseks muutuv Aadu rääkis eelmisel suvel, et tema noor hundikoer jooksis otse ta kaisust tee peale auto alla ja sai õnnetumalt otsa. Minu süda kippus kaastundest kärisema ja ma ostsin vanale õrnahingelisele punapeale Tartust turuväravast pudeliharja moodi kollase kutsika, kellele panin nimeks Sipsik.
Mullusel suvel kippusingi olema üleüldine koerte ümberpaigutaja ajas ja ruumis. Samal ajal kui Pärnumaa papi sai peni Tartust, viisin pisut vanema musta krantsi Musi Häädemeestelt Tartumaale talumehele, kelle toakoer vähki suri ja kes ei tahtnud sellepärast lausa titeeas kutsikat, et nii tema kui ta Rannu vallavalitsuses töötav emand on pikki päevi tööposti otsas. Praeguseks üdini ära hellitatud Musil poleks saanud paremini minnagi kui nüüd.
Ja loomulikult kurtis üks noor õpetajanna mulle selle seeria täienduseks Pärnu boheemlaste söögikohas Veerev, et üks tema sugulane võttis endale bull-mastifi, aga läks mõistagi välismaale tööle ning megaheast valvurist lastelemb konutab nüüd ta ema juures õnnetult ketis. Lasin Bemari enda juurde tuua, mis muud. Sitke ja lihaseline, kortsulise näo ja lõbusate kõrvadega peni võttis otsemaid mu lapsed ja majapidamise oma jäägitu kaitse alla ja toona pooleaastase Julia oma südamedaamiks. Paraku ei olnud Harald ühelgi juhul nõus, et selline sõjakas tegelane meile jääb, ning ma kinkisin ta meie laste ristiemale. Teatud määral ristiks, mis parata. Sellepärast, et mastiff kaitseb nüüd tema poegi kalahuviliste eest, kes naabermajas elava Sisevete kaluri juures kalu nõudmas käivad, ning ajab vastupandamatu instinkti tiivul mu sõbrantsi hobuseid taga – ta on ju härjavõitluseks aretatud. Kui härgi pole võtta, käivad hopsid kah.
Sel kevadel keskendusin kasside elu korraldamisele. Tõin koju Juliaga täpselt samal päeval aasta hiljem sündinud kollase kassipoja, kelle üks õde oli mul tingimata vaja Tallinnasse ühele vanatüdrukule viia, teine õde Audru randa sõprade majapidamisse parkida ja vend meie ristilastele kinkida. Kuna ristilaste isa on jahimees Ralf – ikka toosama kuulsusrikas rebasekütt – ja peab laikat, läks selle viimasega küll haledasti.
Samas saime just tänu sellele, et kõik Romeo õed-vennad kordamööda mõne päeva kaupa meie juures parkisid, teada, et väike kollane kass ja suur kollane koer on omavahel justkui kokku loodud. Napilt Julia koonu suurune Romeo tõstis teda nähes saba rõõmsalt selga ja kõndis usaldavalt vastu hiiglasele, kelle hingamispuhin ähvardas ta pikali niita. Samas keeldus hiljem laika roaks saanud vend Julia juuresolekul kardinapuu pealt alla tulemast, üks õde Säde pritsis tuld-tõrva ja oleks end Julia eest pliidile hüpates peaaegu kanasupi sees ära keetnud ning Carmen-kass leiutas igal meie juures pansioneeritud päeval uue koha, kust oli koeral võimatu teda kätte saada ja meil üleski leida. Aga mu mehel on üha süvenev, praegu