Aga Tehvandi-mehed ei teadnud seda keerulist skeemi ja süsteemi, pugesid oma külgkorviga motikaga valli vahelt läbi ja käisid kummuli. Täpselt nagu mede küla noor kalamees Normangi, kes tuli räimepüügi teenistuse eest ostetud tsiklit näitama samuti seda Jussi-neetud rada pidi ja mürinal külili käis.
Noore eluvennaga ei juhtunud muud, kui et uhke hoovisõit läks peesse. Vana merehunt jäi aga jalga pidi külgkorvi alla ja see lõhkus tema labajala ära. Joomajohmane ja esmase valu vapustusest tuim, seisis ta harkisjalu mu maja ees ning tema semu ei mõistnud temaga miskit peale hakata. Vee viisin kausiga Aadu juurde, ei kõnnitanud Aadut majja jalga kasima sestap, et esiteks… jah, ma olen pirts ja halb, aga ma ei tahtnud tema vere rada oma hooviteele ega kööki laste jalge alla. Teiseks oleks Julia lepitamisega tükk tegu olnud. Kui Haraldit pole läheduses, ei lase ta kedagi väravast sisse. Rinnutab möirates värava peal – ja tal on õigus. Olid ju tema esivanemadki eelkõige Alpi munkade kaitsjad ja alles siis said lisaõpetuse tiivul legendaarseks kui inimeste päästjad lumelaviinide alt. Loomulikult kuulab kaisuhellikuna kasvanud volask väga hästi sõna, aga milleks kogu seda segadust tekitada.
Pesin papi papu ära ja sidusin sealsamas värava taga Leoni esimeste elukuude aegse marlimähkmega kinni ja saatsin ta koju, endal süda muret täis – kui haav, mis kõõlusteni sügav, mädanema läheb ja vana haiglasse pistetakse, on Sipsikuga kääks. Elatanud napsivennal käiakse külas vaid siis, kui tema juurde saab punkri moodustada ning kurjade ilmade ja naiste eest varjul viina visata. Koerakest hooldama ei lähe keegi. Teist emast peni oma hiiglase kõrvale võtta ei saaks ma ka siis, kui ei valmistuks Salamandriasse sõitma. Niisiis…
Niisiis tänasin taevast, kes saatis paari tunni pärast Mereveerde naabrimehe Jussi koos tema lastearstist kaasaga. Ingel sõitis koos minuga Tehvandisse, vaatas haava üle ja leidis minu suureks kergenduseks, et luud-kondid on terved ja kuna kudedest oli tõhus tükk välja lõikunud, polnud seda võimalik ka õmmelda. Nii et Ingel, kes harva siin käib, varustas mind sidemete, puhastus- ja praavitusvahenditega ja soovis mulle jõudu igapäevaseks sidumisretkeks.
Juba teine kord sel suvel, mil olen pidanud tänulik olema selle eest, et Ingel on arst. Esimene kord oli mõne päeva eest, kui Leon õigustas täiega määratlust, mille on sõnastanud legendaarne lastekirjanik Ellen Niit temavanuste jumbude kohta: esimene enesetapu iga. Pojakene kasutas minu postkasti juures käimist selleks, et ronida kirjutuslauale, teha lahti mu portfelli klõpsud-lukud, võtta kõige sisemisest sahtlist mu südame rütmi reguleerivad tabletid ning neist kaks nahka pista. Eetatsisiinid on väikesed kollased magusa glasuuriga pilullid, nii et nende klõnksimine käinuks ladusalt veel arvukamalt, kui ma siiski veel suhteliselt õigel ajal tuppa poleks naasnud. Häirekeskusest soovitati hoobilt Pärnu haiglasse sõita ning kui ma kohale jõudes Jussi naise Ingli valvest leidsin, oli tunne, nagu oleks hea haldja selja taha pääsenud. Poja ülikiire pulss läks üllatavalt ruttu tagasi normi ja vererõhk langes pilvepiirilt mõistlikesse raamidesse.
Kähku ja kahjutult toibunud tibulinnuga koju sõites oli mul ikkagi väga ja väga paha tunne. Mõtlesin välja sedasorti kujutluskolli, et Leon tahtis alateadlikult end tappa selleks, et mul kogu lastekarja juures ka temaga kogu aeg nii palju jama ei oleks. Selge, et see idee oli jura, aga väga valus ja õudne ikkagi. Ka selle nonsenslust adudes.
Täna keetsin lõunasööki nii palju, et jätkus ka Jussi kolmele töölisnoorele. Poistele provianti viies sattusin Jussi enese peale, kes urises pooliti südamlikult, pooliti pahuralt: «Minu naine päästab siin sinu lapsi ja vanamehi, aga sina kirjutasid minu oma eelmisse raamatusse!»
Juba jälle! Ikka veel otsitakse mu romaanidest prototüüpe ja tõestisündinud lugusid, selle asemel et leida sõnumit, kujundeid ja värvikaid koondkaraktereid. Selge, et kirjaniku elus muutub kõik nähtu ja kogetu järgmiste teoste aineseks. Ent see pole ometi nii üks-ühetine nagu ajakirjanduse puhul. Tegelased segunevad ja põimuvad, paiknevad ajas ja ruumis ümber ning laenavad üksteiselt ja üksteisele oma seiklusi ja seoseid. Loomulikult on ühe mu romaani Muky paljuski mu kalli ja muhedalt konfliktse naabrimehega sarnane. Ent temasse on segatud ka paiksest mustlasest kalamees Pavelit ja veel mitut siitkandi meest. Nii et kõik see Mereveere ja Audru rand otsigu rõõmsasti ennast mu kaanetatud lugudest. Ja otsigu pigem lootuse kui hirmuga. Mis siis, et juuditarist kirjanik Alison Lyrie, kes minuga sama lineaarselt tüüpe ja toimunut otse elust kirjandusse kannab, väidab: kirjanikku ümbritseb mürgiaur, tema tähelepanelikku seltskonda tuleb alati karta ja valmis olla selleks, et kõik talle usaldatu muutub ilukirjanduseks.
Ma ise muutusin järgmisel hetkel jooksvaks. Pino, meie teine naabrimees, keda lastega hellitavalt Pinocchioks kutsume, helistas ja kurtis, et tal on kohe abi vaja, mingu ma ruttu. Oli kord nii, et ma pesin aias oma auto puhtaks, jätsin uksed pärani, et salong kuivaks ning läksin tolmuimejat ja ämbrit ära viima. Kui tagasi jõudsin, lamas meremudane Julia niiskel tagaistmel ja emake-hellake röögatas täiest kõrist: «Käi välja!»
Möire oli nii meeleheitlik, et Pinocchio kihutas – oh nalja, sadat meetrit autoga läbides! – mind päästma, sest arvas, et mind vägistatakse. Mõistagi kasutasin seda koomuskit romaanis, sest minuga lihtsalt juhtub kogu aeg oluliselt rohkem kui ükski fantasöör oma kirjutiste pingestamiseks ealeski suudaks välja mõelda.
Nüüd siis hingeldades omakorda Pinocchiole appi kablutades vajusin üsna nõutuks, kui avastasin, et üleaedsest kingamüüja hädaolukord seisnes selles, et talle oli külla tulnud tema linna-üleaedne Marcel. Naabrimehed ei saanud teineteise lõbustamisega toime ja õlled ei tahtnud naisterahva seltsita libiseda. Oodates Tallinnast saabuvat Torbiku produtsenti, poleks ma nagunii silpigi teksti toota suutnud, nii et istusin taltsalt Pinocchio askeetliku onnikese pedantselt puhtale trepile ja lasin sõprade seltskonnal endale meeldida.
Marceliga sõbrunemise algus oli kõike muud kui meeldiv. Tungisin tema tollasele territooriumile ehk siis metallifirma Levadia Pärnu esindusse… kerjama. Asutasin oma, siis veel Pärnu eeslinnas Raekülas asunud majja hooviteatri. Kuus nimekat näitlejat mängisid seal minu kirjutatud muinasjuttu, mida ehtisid Maian Anna laulud ja mille lavastas koolivend Vati Toiks. Aare elab nüüdseks ratastoolis, sest tegi läbi kaasasündinult apsulise aordi lõhkemise ning pikale veninud elupäästmisoperatsiooni ajal sai tema seljaaju hapnikuvaegusest kahjustada. Etenduse proovide ajal tutvus näitlejanna Heli teise Aarega, Laanemetsaga, ning puhkes nende Sajandi Armastuslugu. Laanekas on nüüdseks läinud, sest ei kannatanud enne Helit Pärnust Tallinnasse kolides ilma temata elamist välja. Praegu elab Tartust väljunud Heli Tallinnas üksi… Iga inimese elu on kui romaan. Kellel krimka, kellel koomiks, kellel bestseller, kellel üksnes arveraamat.
Minu oma kiskuski sel viie aasta tagusel suvel just selleks viimaseks. Olin igale näitlejale utopistlikult ja naivistlikult lubanud suveteenistuseks kümmet tuhhi. Et piletihindu mitte pärnakatele üle jõu upitada, pidin heasüdamlikke metseene otsima. Üle kaheksa tuhande ma lõppkokkuvõttes kellelegi kokku lunida ei suutnud, endale ei võtnud sentigi ning üksnes Helile tasusin ka puudu jäänu – siis, kui Aarele oli matusteks vaja kirst, rist ja valge särk osta… oh.
Pruunide nööpsilmadega Marcel kinnitas tookord oma ukrainlasest bossi ostetud imposantse büroolaua tagant küll, et tema isiklikult toetaks kindlasti mu teatrit, aga Viktor Levada, raisk, see on ju hoholl ja ei tea eestlaste kultuurilembusest hohalligi. Lubas mu ettevõtmist leivaisale tutvustada, vana pehmeks rääkida – aga kokkuvõttes oli kogu