Džungliseaduste vangid. Kati Murutar

Mary üllatunud pilgu oma kontskingadelt. Puh, milline pääsemine oli väikse lennuki istmete vahele peituda ja mingi suvalise soga söömisse keskenduda – ei hommiku- ega lõunasöögi ostmiseks mul ju mäletatavasti raha ei olnud.

      Ehkki õhku tõusmise hetkel ma oma rahahäda ega üldse eriti mingeid mahajäänud asju enam suuremat ei mäletanud. Selleks ju õhku tõustaksegi.

      Ei tea, olid need lätlased või leedukad või via-baltica-bussisõidul vennastunud mõlemad, igal juhul ilmsesti keegid, kes meiega komplekti kuulusid ning kes olid otsustanud veelgi rõhutatumalt keskenduda kergendusele ja unustusele – aga mehed nööpisid lahti liitrise vodkapudeli ja neelasid selle mõnekesi ülehelikiirusel alla.

      Kogukamatele – üks neist oli ikka kohe üliväga mastaapne ning tema vatsa kui äsja avastatud planeedi peale oli kirjutatud Lietuva – ei teinud välismaade kohale kerkimist tähistav kärakas tühjagi. Üks sepp, kes kaotas kõnevõimetuks muutudes nii rahvuse kui pildi, vajus aga paraku Helsinki passikontrollis maoli laua peale ja teda keelduti Shanghai lennuki pardale laskmast.

      Nihelesime nõutu lastekarjana suure laineri pardal, mis oli hilinenud juba veerand tundi, pool… Viimaks saabus väheldane asjalik heledat verd mees, kes oli ilmselt meie peata-kanala ametlik ülevaataja ja kohaleviija. Ta oli sellele tüübile, kes püüdlikult jalga jala ette tõstis, väikese musta kõvakübara kulmudeni pähe surunud, poole tema näost mustade päikseprillidega katnud ning ta sel kombel teisel katsel läbi sommide kadalipu kõnnitanud.

      Näost lõkendav eesti mees, mis iganes selle funktsionääri nimi ka oli, nõjatus pärast lennuki õhku tõusmist Ludwigi kui kõige toekama poole, sest vajas ilmselt ka inimlikku lähedust ja toetust, ning ütles, et Shanghais jõuame Luulu Puri lennukile üksnes hirmsa jooksuga, sest kaotsijahmerdatud kolmveerand tundi oli mõeldud just ümberistumiseks. Ludwig patsutas prille puhastavale poisile, kes nimetas end Soosaareks, semujalt õlale ning pakkus pisikesest lapikust pipraviina. Lonks, mille minagi sealtsamast põuekast kluukasin, tegi mulle jalad alla – otsustasin enne magamakeeramist riided ära vahetada.

      Õnn oli, et see otsus sundis pakikasti kummuli surutud märsse alla tõstma ja neisse nina sügavalt sisse pistma – vastasel juhul oleks üks lahti läinud päevituskreem mitmeteise lennutunni jooksul vaikselt ja visalt kõik mu viis vähest vidinat läbi immutanud. Õnnetus oli, et avastasin selle avarii alles siis, kui mõnusalt rasvane emulsioon Ludwigi pükstele tilkus ja sinna veetlevate rasvalaikudena laiali valgus. Pardon-oh-vabandust…

      Kraaks! Tegi keegi lättidest või leetudest, kui naasin parda-peltast, seljas must särk valge kirjaga «beware this bitch bites». See pidi vist naer olema. Ma ise olin selle särgi peale kaks korda naerda kraaksatanud – esimene kord siis, kui Transilvaania hertsog ta mulle Stockholmis kinkis. Teine kord Põlvas Timmo tallide juures omaniku kauni kaasa sünnipäeval, kui tema sõbranna ja ühtlasi Haraldi üsna lähedalt sugulane ja eksministri veetlev emand, lõi jakihõlmad laiali ja näitas teist täpselt samasugust. Me mõlemad olime kindlad, et Eestis ei ole kellelgi teisel sellist. Voh selliseks Kihnu saareks on kõik see emake Maa kahanenud, et kõigi maade proletaarlased on ühinenud ühiste kangastelgede ümber ning toodavad ja kannavad ühtesid ja samu ihuvarje nii Lõuna-Aafrikas kui Põhja-Ameerikas. Aamen.

      Ehkki Ludwig aina rääkis, rääkis, rääkis ja tema lood nii Lõuna-Aafrikast kui Põhja-Ameerikast olid kohati vägagi naljakad, toetasin pea tema aardele, ülipuhevile pumbatud õlamusklile ning vajusin, vajusin, vajusin viisakust ja seltskondlikkust minetades vastupandamatusse unne.