„Jope peab olema tumesinine, hall või must,” ütleb Berta, kui kammib läbi poe kooliriiete osakonda.
„Kuidas sellega oleks?” küsin Leolt ja näitan ühte tumesinist jopet.
„See sobib,” arvab Leo.
Ostame ka tumehallid sukad, hallid soojad sukad, hallid põlvikud ja suured rasked mustad kingad, mis loodetavasti mu koolile meeldivad.
Kodus laon oma jope ja sukakuhja voodile kuhja ja longin väsinult susse lohistades trepist alla.
Teevesi muliseb ja kann hakkab kohe-kohe vilistama. Istun mulle määratud kohale laua taga.
„Liisi,” ütleb Berta ja tal on pühalik nägu peas. „Sa võid mind ja Juani kutsuda Papiks ja Mamiks. Lihtsalt Mami ja Papi.”
Berta nügib veidi Juani, et kõik oleksid osavõtlikud.
„Olgu… Mami…” ütlen läbi hammaste. Esimesel korral pean seda nagu suust välja sikutama, aga edaspidi on juba lihtsam.
Papi paneb kõigile tassid lauale juba valmis, seni kuni mina kogetut seedin. Leo istub mu kõrvale ja ütleb: „Tead, tegelikult on see minu tass…”
Vaatan talle otsa ja küsin inglise keeles: „Kas sa tahad seda tagasi?”
„Ei-ei, muidugi mitte. Ma lihtsalt… Ütlesin… See kingiti mulle kunagi ammu…”
„Okei,” ütlen ja noogutan.
„Aaa! Homme tulevad Dani ja Pia meile külla!” ütleb Leo justkui unest ärgates.
Vaatan talle otsa, oodates selgitust.
„Siis sa saad vähemasti kellegagi inglise keeles rääkida. Nad õpivad Temuco ülikoolis inglise keelt.”
„Dani?” küsin temalt.
„Jah, Dani on meie sugulane,” vastab Leo. Tahaksin rohkem küsida, aga ei oska veel.
Kui Pia ja Dani järgmisel päeval saabuvad, olen valmis rõõmust lõhkema. Saan mõneks ajaks lõõgastuda ning mu mõistuse hammasrattad ei pea täisvõimsusel pöörlema, et lahti kodeerida, mida mulle öelda soovitakse.
Tuleb välja, et Dani on hoopiski lühend Danielist ning ta on Pia poiss-sõber juba pikemat aega. Lausa nii kaua, et Macarena küsib neilt kohe pärast viisakusväljendeid: „Kuidas guagua’l läheb?”
„Guagua?” küsin hämmelduses. Ning õlapikkuste paksude lokkidega Dani reageerib kohe ning seletab, et guagua tähendab oodatavat beebit.
Mu kulmud kerkivad tahtmatult kõrgemale. Vaadates saledat ja hoolitsetud Piat, ei torka ta rasedus küll silma. Pia aga patsutab oma vaevumärgatavat kõhtu ja särab.
Dani ja Piaga rääkimine paneb mind muretsema. Aina selgemaks muutub, et lootus Tšiilis inglise keelega hakkama saada on vaid vaimuvaese inimese illusioon.
„Vaadake, mis ma leidsin!” hüüab Leo ja tuleb trepist alla sületäie raamatutega. „Inglise keele õpikud!”
„Näita!” hüüan vaimustunult. YFU liikmed on alati rõhutanud, et lasteraamatute lugemine on hea hüppelaud keele omandamiseks.
„C nagu champagne?” loen üllatunult raamatust. „Millist last see küll aitab?”
„Need on vist hääldusharjutused,” arvab Dani.
Vaatan ka ülejäänud pildid üle, kuid kahjuks pole pildiraamatust kasu. Pean ikkagi ise õppima hakkama.
Pia ja Dani jäävad õhtuni. Me räägime juttu ja sööme imehäid šokolaadiküpsiseid, mis nad on toonud.
Päev enne kooliminekut küsib Mami mu käest, millist õppesuunda ma eelistan. Selgub, et mul on valida kahe suuna vahel, millest üks keskendub humanitaaraladele nagu ajalugu ja keel ning teine matemaatikale ja füüsikale. Kuna minu eesmärk on eeskätt keel selgeks saada, ütlen Mamile Leo vahendusel, et valin humanitaarsuuna, sest matemaatika sõnavara mind ellujäämisel eriti ei aita. Kõik tunduvad olevat minuga päri.
Esmaspäeval ootab mind Complejo Educacional Monseñor Guillermo Hartl de Pitrufquén. Otsin internetist, kes on Guillermo Hartl. See on saksa päritolu piiskop, kes sündis Villarricas ja kuulus ordusse, kelle liikmeid kutsutakse nende kohvipruuni riietuse järgi Los Capuchinos, ning oli väga aktiivne katoliku elu liige.
Uskumatu, et kohe ongi kool ja ma ei oska üldse hispaania keelt!
ESIMENE KOOLIKELL
Esimesel koolipäeval on alati sümboolne tähtsus. Esimene aabits: nii suur ja värviline. Esimene klassijuhataja, pinginaaber, ärevus… ja kristlik koolivorm. Olen nädal aega kodus olnud ning homme on mu esimene koolipäev. Kuid ärevuse asemel on ahastus. „Issand, miks ma nii kole olen?”
Kartulikotid on tavaliselt pruunid. Minu koolivorm on hall, aga siiski nagu kartulikott. Nii kui ma seda näen, otsin sõnaraamatust välja sõna saco7, et väljendada oma nördimust kõigile, kes on nõus kuulama.
Isikliku koolivormi prooviks läheme koos Mami ja Leoga külla kooli õmblusõpetajale. Madalat valget puitmaja ümbritseb nõukogudehõngune traataed ja hord eri suuruses ja eri karva koeri. Tundub, et lahketele tšiillastele ei lähe koerte toitmisel ja pidamisel korda, kui kiiresti nad paljunevad. Leo avab esimesena viisakalt aiavärava ning kari klähvivaid koeri tormab minu poole. Üritan karjatust alla suruda.
Ukse taga on tagasihoidlik kristlik elamine, ristike siin ja ristike seal. Kõik on puidust: seinad, põrand, lagi. Lakitud või värvitud ning koorub kohati niiskuse tõttu.
Riieteproovi ajaks on kõik mehed rangelt minema saadetud. Ning keskealine naine, kes on nii kooli õmblusõpetaja kui ka koolivormi varustaja, juhib meid mööda külma põrandat tema isikliku riidelaoni.
„Nii, vaatame siis, mis sul vaja on…”
Proovin number 38 seelikut ning mul mahuvad mõlemad käed värvli vahelt sisse. Lisaks tundub seelik ulatuvat meetri jagu üle põlvede.
„Vabandust, kas ma number väiksemat ei saaks?”
„Ei, see läheb katki,” vastab vahva rätsep resoluutselt.
Ma tõmban pluusi üles ja sikutan seelikut ettepoole. Ma näen välja, nagu oleksin viisteist kilo kaotanud. Aasta kaalujälgija. Aplaus ei taha lõppeda.
Mu vahetusema vaatab mõistmatult mulle otsa ja hüüab: „Leo, tule korraks siia!”
Ma osutan vöökohale ja kurdan Leole inglise keeles: „Vaata siia! Ja kas see peab ka nii pikk olema?”
„Noh, vöökohast võime veidi sisse võtta…” teeb õmbleja ainsa möönduse.
Mu vahetusema, kellel on minust kahju, püüab aidata nii palju, kui reeglid lubavad, ja ütleb: „Aga seelikud võivad olla kuni neli sõrme üle põlve, eks?”
„Nii, Liisi,” kohendab õmbleja mu seelikut, nööpnõeltega hambuni relvastatud. „Kas võtan kolm või neli sõrme üle põlve?”
Kuidas oleks kaksteist? Kas kaksteist sobiks teile? Minu arust oleks kaksteist sõrme väga hea. Kuidas on hispaania keeles kaksteist?
On ilmne, et seelikupikkuse lahingu olen määratud kaotama.
Ostame mulle ka kohustusliku kampsuni ja seeliku. Samuti spordivarustuse, mis sisaldab nii lohvakaid ja raskeid puuvillaseid dresse, et need suudaksid ka seitsmenda raseduskuu ära varjata. Kõigile on peale trükitud kollane ristike ringi sees – see on minu kooli embleem.
Esimesel koolihommikul ärkan telefoni pirina peale. Lükkan viis tekki enda pealt maha, kuid mõistan kohe oma viga: võin selgelt näha oma hingeõhku.