Helsingis käime oma kohvritega maa all ja maa peal. Lõpuks hiivan oma kandami metroo sügavikest üles ja jätkame ülesmäge ronimist. Tšiili saatkond on künka otsas ning iga meetriga teeb gravitatsioon mulle selgemaks, kui palju riideid ma kaasas tassin.
Saatkonnamaja on vanaaegne ja seal on kitsas. Poeme kolmekesi koos kohvritega pisikesse punkrilaadsesse lifti.
„Hahaa! Tegelikult oleksime ju võinud need kohvrid hoiule panna!” naerab Tubli YFUkas, kui me saatkonna majast koos viisadega lahkume. „Aga mis seal enam!”
Enam pole tõesti midagi, sest nüüd peame kõndima vaid allamäge.
Kuna lõviosa YFU vahetusõpilastest lendab oma saatusele vastu just Vantaa lennujaamast, on parimad söögikohad Tublidele YFUkatele teada ning ühte neist nüüd suundumegi.
„YFU juures on üks parimaid asju see, et saab süüa,” nendib Tubli YFUkas.
Ning mul tuleb nõustuda, sest söömine on minu päeva parim osa. Korraks on aega maha istuda, ei pea muretsema kohvri ega viisa pärast. Lihtsalt seltskond ja söök.
Lennukis selgub, et Teet on tehnovidinate poiss. Sülearvuti, kaamera, kõrvaklapid, telefon ja kõik muu, mis nende juurde käib. Meie reis Vantaast Pariisi kulgeb tänu sellele võrdlemisi vaikselt.
Pariisi lennujaamas õiget väravat otsides kaob aeg ja ruum, jääb vaid segadus.
Mõtlen ooteruumi jõudes: nii… Nüüd oleme kohal!
Ja pean tõdema, et meie ooteruum on veel kolme ooteruumi kaugusel.
Järjekorras seistes mõtlen: nüüd olen kohal! Aga tegelikult peame veel bussiga loksuma.
Viimaks ometi vajun oma lennukiistmesse, mis järgneva kolmeteistkümne tunni jooksul peab saama minu heaks sõbraks.
Üks tund möödub. Pakun oma pinginaabritele nätsu.
Teine tund. Meile antakse süüa.
Kolmas tund. Uurin pisikesest puutetundlikust televiisorist uudiseid.
Viies tund lendab unetiivul.
Kümnes tund. Mp3-mängija on mu ära tüüdanud.
Kaheteistkümnes tund. Üritan süüa ja tekitada võimalikult vähe kaost.
Maandumine. Ma ei tea, kas ma üldse vaevun üles tõusma.
Pariis polnudki meie pagasit ära kaotanud. Milline õnn! Ja YFU Tšiili silt paistab ka juba kaugele. Üks krapsakas hallipäine naine lehvitab meile.
„Hello! Nii hea, et sul see YFU pusa seljas on! Ma tundsin teid kohe ära!” vadistab ta inglise keeles. Kohal on juba ka osa Saksamaalt tulnud vahetusõpilasi ning algab tervitamine ja tutvustamine.
Kõigil on väga kiire meie tervitamisega. Järsku rahunevad YFU Tšiili töötajad maha ja seletavad, et peame veel kolm tundi järgmisi sakslasi ootama, sest nad tulevad USA kaudu. Õlgadeni hallide juustega naine tutvustab end kui Kathyt ja pakub, et koguneme veidi väravatest eemal pinkide juures.
Istun unisena Kathy ja veel ühe YFU Tšiili korraldaja Andrési vahel. Andrés on lühikest kasvu ja ärksate silmadega, mis pidevalt tegevust otsivad.
Mind saadab nende rütmiline hispaaniakeelne vadin ning mu silmalaud muutuvad aina raskemaks.
„Hahahaa!” naerab Andrés järsku. Naer tabab mind nagu püstolikuul. Ärkan üles.
Mu pea jõnksatab. Silmad pärani, vaatan Andrési.
„Oih! Vabandust,” ütleb ta naljatledes.
Varasema lennukiga on saabunud üks brasiillanna, kes elavalt korraldajatega vestleb. Tema on kõige varem kohale jõudnud.
„Läheme õue!” pakub tüdruk reipalt. Me jätame oma kohvrid Andrési ja Kathy valvata.
On roosa härmatanud Tšiili hommik Andide mäestikul. Maastik jätab vana ja väärika mulje. Hunnitu postkaardiliku panoraami all laiutab parkla. Nii jõuab reaalsus Tšiilist kohale. Kui sa oma hingamise tagasi saad, jõuab kogu maailm järsku sinuni.
Brasiilia vahetusõpilane väriseb oma õhukese jope all.
„See jope on kõige soojem asi, mis ma Brasiilias osta sain,” ütleb ta naeratades. Ta naeratab inimestele iga kord, kui nad talle otsa vaatavad. Viisakusest.
„Aga sa võid võtta minu kindad,” pakun ma ja kiidan end mõttes suusajope kaasavõtmise eest.
„Oo! Aitäh sulle!” Ja ta naeratab uuesti.
2007. aastal saabub Tšiili veidi üle neljakümne vahetusõpilase Brasiiliast Hiinani. Wen Jingiga leiame kiiresti ühise keele sõnaraamatu abil. Tal on neid kaasas mitu: hiina-inglise ja hiina-hispaania. Saan aru, miks mandariini keele õppimisega varakult alustatakse: isegi kui otsin sõna „töötama”, on vasteid enam kui kolm ja niimoodi alati. Kuid et me korraga eriti palju sõnu ei vaheta, saame väga hästi hakkama.
Mõne tunni möödudes maanduvad ka USA lennujaamades seigelnud ning kui kogu grupp on koos, hakkame liikuma. Lennujaama parklas luuravad esimesed „abivalmid” hinged, kes on nõus kohvreid tassima. Kõige unisematel rebitakse kohver kiiresti käest ning lohistatakse kohusetundlikult bussini. Enne kui keegi arugi saab, mis teenusega tegu, hakatakse juba raha sisse nõudma. Mina olen vist piisavalt ärksa ja närvilise ilmega ja saan oma kohvri enda käes hoitud. Aga brasiillanna tuleb jälle naerdes bussi ja istub vastastoolile.
„Teate, ma just maksin viis dollarit mitte millegi eest,” kuulutab ta lõbusalt. Tuleb välja, et temast sai kohvriohver hoolimata sellest, et ta tassis oma kohvrit ise.
Kuna stressirohketes olukordades saavad end üksikuna tundvad inimesed kiiresti sõpradeks, naerame koos brasiillannaga tema õnnetuse üle.
„Väljasõit on täpselt kell 11.00!” hüüab Andrés valju häälega.
Väljasõit hilineb poole tunni kaupa kella kaheteistkümneni, kuni lõpuks vist suudetakse veenda ka bussijuhti bussi istuma. Meie reisi lõpp-punkt on kuskil mägedes: kohake nimega Olmué.
Istun Wen Jingi kõrval bussis ja võitlen unega. Wen Jing kui maailma kõige sõbralikum inimene pakub mulle oma õlga, millele toetuda. Keelebarjääri tõttu on sellest keeldumine raskendatud. Wen Jing patsutab õlale, ma raputan viisakalt pead. Wen Jing patsutab veel kord õlale, kuid seekord võtab mul peast kinni ja paneb selle ise oma õlale. Suurest üllatusest puhkangi natuke Wen Jingi õlal.
NÄLJASED VAHETUSÕPILASED
Sõidame Olmué poole ja kuidagi olen Wen Jingile selgeks teinud, et ei kavatse tema õla peal magada. Vahin bussiaknast välja ja imestan, et kaktused näevad looduslikult kasvades välja nagu võõrkehad ega sobi maastikuga kokku, kuigi neid on mäekülgedel ohtralt nagu Mehhiko filmis. Taevas tundub kõrgemal kui koduses Eestis.
Buss pöörab paremale ja võtab hoogu maha. Aknast on hea vaade hoovi, kus närbunud rohul lebavad kõhnad pulstunud koerad ja kuivas mullas siblivad pruunid kanad. Hoovis on plekihunnik, mis osutub kuuriks, ning kõige õnnetum maja, mida ma näinud olen. Buss kiirendab ja haukuma hakanud koerad kaovad selja taha.
Olmués bussis maha astudes viskan jope üle õla. Kuigi on talv, on siin soojem kui Eestis kevadel. Tee on tolmune, asfalteeritud on vaid külakese keskus. Igal pool meie ümber kõrguvad mäed.
Andrési kannul läheme hotelli, kus igal aastal alustatakse YFU vahetusaastat. Silma hakkab nurga taga paistev bassein. Loosiga on meid jaotatud tubadesse, mina jagan ruumi kolme Soome tüdrukuga.
Elus olevat ainuke kindel asi surm ja maksud. Vahetusaasta kindel pidepunkt on söögiaeg. Istun Wen Jingiga pika laua taha suures söögisaalis, meie lauda tulevad ka Kathy ja Andrés. Teenindajad toovad kõigepealt saiakesekorvid ning väikesed kausid tšilliketšupit meenutava