Minu Tšiili. Liisi Lõo

mitu rida paarikesi.

      Algab uus laul, mille sõnadest ma aru ei saa.

      „Manos arriba!”8 kostab ja kõik peale minu tõstavad käed üles. Maca haarab mu kätest ja tõstab mu käed üles.

      „Las mujeres! Arriba las manos!”9 kõik naised tõstavad taas käed ja mina samuti.

      „Ahora los hombres! Arriba!”10 kostab hetk hiljem. Ma saan aru, et arriba, ja tõstan taas kord käed üles.

      Maca hakkab naerma ja tõmbab mu käed alla tagasi: „Ei-ei! Praegu on meeste kord. Los hombres!”

      Mõne lauluga käib kaasas kindel tantsukava. Algab laul, mille refräänist mõistan vaid ingliskeelset fraasi: „Järgi juhti…” Üks hetk teevad kõik poisid korraga puusaringe, käed kuklal, ja hüüavad: „Woo!” Järgmisel hetkel kõnnivad kõik vasakule kaheksa sammu, plaksutavad ja kõnnivad tagasi.

      Sätime end istuma, et natuke hinge tõmmata. Dani pakub välja, et võiksime külastada kohalikku pubi, ning me lahkume Romast.

      200 meetri pärast peatume tänavanurgal. Niinimetatud söögikoha aknad on teraskardinate all peidus, kuid Dani lausub vaid: „Ärge muretsege, ma tean turvameest.”

      Dani vahetabki paar sõna saladusliku turvamehega ning saame ronida metallvõre alt väikesesse hämarasse kohvikusse.

      „Ma tean kõiki Pitrufquénis,” ütleb Dani mulle, kui oleme koha leidnud. „Näiteks see baarmen seal. Ta on argentiinlane. Ta vihkab Pitrufquéni.”

      Vaatan Dani osutatud baarmenile mustas triiksärgis. Tundub, nagu oleks just tema profiili järgi välja raiutud kõik kreeka heroilised skulptuurid.

      Argentiinlane tuleb meie laua juurde, et tellimus vastu võtta. Dani on veendunud, et taldrikutäis nacho’sid on parim valik, ja pärast tellimist tutvustab ka mind: „See on Liisi. Ta on aastaks vahetusõpilane.”

      Argentiinlane kummardub mu kohale ning ütleb vaiksemalt: „Kohutav koht, see Pitrufquén, kas pole?”

      „Ma ei tea…” ütlen kohmetunult. Tahaksin ta käest küsida, miks ta ikka veel siin on, kuid sünge argentiinlane lahkub laua juurest.

      Järgmisel päeval magavad kõik kaua ning hommikusöögist saab sujuvalt lõunasöök.

      Istun tagaruumis arvuti taga, näen läbi köögi mattklaasist ukse Mami toimetamisi ning räägin Skype’i vahendusel vanematega.

      „Sööma!” hüüab Mami köögist.

      „Oh, ma pean nüüd minema!” ütlen emale.

      „Miks? Kuhu sul kiiret on?” küsib ta.

      „No… Meil on see… söök,” puterdan. „Tead küll, see… No mida süüakse keset päeva.”

      „Lõuna?”

      „Jah, täpselt! Ma pean lõunat sööma minema!”

      Ema naerab tükk aega ja jätame hüvasti.

      Papi istub juba lauas ja kihistab naerda.

      „Sa oleks nagu kurjast vaimust vaevatud,” ütleb ta.

      „Kuidas palun?” küsin vastu. Ebaviisakast eestlaslikust väljendist „Ah?” on juba sujuvalt saanud viisakas „Vabandage, kuidas palun?”

      „Kui sa räägid eesti keeles. Nii kiiresti,” ütleb ta ja viskab silmad taeva poole nii, et vaid silmavalged paistavad ja üritab imiteerida eesti keelt nii, nagu see tema jaoks kõlab. „Hrõblõblõblõ…” laksutab Papi keelt.

      Ma naeran ja küsin Mami käest, mis söögiks on.

      „Makaronid lihaga,” vastab ta lihtsalt ning tõstab kõigile taldrikud valmis. Ka Leo ilmub kuskilt nurga tagant ning kulgeb otse pottide poole. Ta tõstab mõlemad kaaned üles ja konstateerib: „Hmm. Makaronid.”

      Ta istub mu kõrvale, nii nagu alati. Nuusutan auravat taldrikutäit, kuid Pavlovi refleksi asemel tundub, et mu kõri tõmbub hoopis krampi.

      „Eee… millega see liha on?” küsin ettevaatlikult.

      „Ma panin sinna pimentón’i,11” ütleb Mami.

      „Ahaa…” ütlen vaid selle peale ja kummardun rohkem taldriku kohale. Kuid mu nina ei peta miski: see lõhnab nagu sõnnik.

      Neelatan ja võtan kahvli kätte. Ehk on see nagu mõni Austria delikatessjuust, mis lehkab nagu surm ise, kuid maitse võib olla hea.