„Tere hommikust. Kuidas magasid?” küsib Papi.
„Tere hommikust. Hästi. Ja sina?” vastan juba poolautomaatselt. Tegelikult on mul kahju, et hommik tuli.
Hommikusöögiks on sai ja tee. Rõõmustan end selle järel jogurtiga, kuid mõistan kohe, et see on halb mõte. Külm jogurt pärast kuuma teed mõjub nagu kõhtu löödud jääpurikas. Kogu teest saadud soojus kaob ning ma üritan soojatunnet tagasi saada, pestes võimalikult sooja veega hambaid.
Ja me sõidame taas autoga kooli. Mami soovil ja vajadusel vähemalt tund aega vajalikust varem nagu alati.
Õpilastest on kohal vaid üks tugevama kondi ja ümarama näoga tüdruk, kes (nagu hiljem selgub) elab Pitrufquénist nii kaugel, et ainus buss, millega ta kooli saab, toob ta sinna ebainimlikult vara.
Ja kuigi ta on Mami sõnul häbelik, viisakas ja vaikne, räägib ta minuga kogu aeg. Kui ma alguses ei suuda teda mõista, siis lõpuks ei jaksa ma teda mõista, kuid Mami arvab, et temasugune korralik tüdruk on hea seltskond kell kaheksa hommikul.
Me istume bioloogiaklassis, kuna see on ainus, mis on tänu Mamile lahti. Ja ma avastan, et klassides on isegi radiaatorid!
Paraku on radiaator hinge heitmas. Ma tahaksin seda raputada, et soe õhk radiaatori vahelt välja tuleks, kuid see on seina küljes kindlalt kinni. Ja nii algab järjekordne päevane keelekümblus pealkirjaga „Uju või upu”.
Esimene tund on filosoofia meie oma klassijuhatajaga, keda mu klassikaaslased hüüavad tädi Mirtaks. Üldiselt üritataksegi õpetajate tähelepanu püüdes karjuda kas „Õpetaja!” või „Onu/Tädi!”
Tunni alguses tõusevad kõik püsti, tädi Mirta langetab pea ja hakkab rääkima. Ka ülejäänud klass jääb vaikseks. Järsku vastab terve klass koorina Mirta jutule ning nad lõpetavad kõik üheskoos: „Aamen.”
Väikese palvuse pidamine enne tundide algust on iga õpetaja enda asi – mõni võtab seda tõsisemalt, mõni ütleb leebemalt, et soovib meile kõigile head päeva.
Tundides saab selgeks, et mõistan midagi teha vaid matemaatikatunnis. Keemias olen tänulik, et meil on rühmatöö, sest nendest sõnadest ei tunne ma mitte ühtegi.
Tänase päeva tutvus on klassivend Richard, kes oleks klassikaline mässaja, kui koolikord lubaks tal oma lokilisi juukseid pikemaks kasvatada ning lõhkiste teksadega ringi käia. Tal on seljas neetidega helesine jope, mille seljal ilutseb kiri Iron Maiden, ning kaelas on tal anarhistidele iseloomulik mustavalgeruuduline sall. Oma Iron Maideni jakist ei loobu ta vist kunagi. Imestan, et kooliinspektor pole seda ära võtnud.
Vahetunnis pärast keemiat istub Richard mulle sülle, annab põsemusi ja küsib, kuidas läheb. Sel hetkel saan lõplikult aru, et isiklik ruum tuleb koju jätta, sest keegi peale minu siin sellest ei hooli.
„Hästi,” vastan. Mida muud ma ikka oskan öelda.
Füüsika on üks kõige halvemini hallatud tunde üldse. Ilmselt aitab üldisele korratusele kaasa laudade asetus, mis lubab kõigil ninapidi koos olla ja juttu ajada.
Istun parajasti Pati kõrval ning naudin seda, et vähemalt keegi on võimeline minuga suhtlema. Nicolas alias Nico istub teisel pool lauasaarekest ning jutustab kindlasti üht vaimustavat lugu oma tormilisest elust, nii et kõik naeravad pisarateni. Minagi naeratan. Nico paneb seda tähele ja ütleb midagi otse mulle. Pati on tõlkija, kes jutu vahendab.
„Tead, Liisi,” ütleb Nico. „Ära ole kurb. Ükspäev ma räägin nalja ja siis sa naerad.”
Ma üritan veelgi laiemalt naeratada.
Kui viimane tund on möödas, otsustan Mamile teada anda, et lähen koju koos Gracielaga, kes on end mulle saatjaks pakkunud. Hommikul jälgisin hoolikalt, kuidas me kooli sõidame. Kodutee on võrdlemisi lihtne ning kuna mul on seekord ka võtmed kaasa võetud, pole vahet, kas Leo või Macarena on kodus või mitte.
Mami loeb Gracielale mingisugused sõnad peale ning siis kõnnime aeglaselt kodu poole. Vestleme teemal „Kas Liisile meeldib Tšiili toit või mitte”. See näeb välja nii, et Graciela pakub toidu nime ja mina ütlen, kas ma tean seda ja kas see mulle maitseb. Graciela lisab omakorda, mis temale maitseb.
Lõpuks saadab Graciela mu peaaegu ukse ette suurest hirmus, et Mami võib teada saada, et ta ei täitnud oma kohustust piisavalt hästi. Kiire põsemusi. „Näeme,” jõuab ta veel öelda ning ma võin koju minna.
Kedagi pole kodus, nii et saan nautida hetkelist üksindust. Lükkan arvuti tööle ning saadan mõned kirjad Eesti poole teele.
Kirjutan ka blogisse paar lõbusamat vestlust.
Tüdruk, kes juhuslikult meie seltskonda sattus ja kelle nimes ma enam kindel pole, küsis, kas Eestis on külm.
Mina muidugi teatasin uhkelt: „No ikka külmem kui siin. Vahel tuleb talviti ka –25 kraadi.”
Tüdruk tegi suured silmad, kuid siis vaatas, et mul on käed sügavale taskusse surutud.
„Aga miks sul siis praegu külm on?”
„No aga mul on Eestis ka külm…”
Tüdruk kaalus seda varianti ning näis nõustuvat.
Poisid lasevad telefonist pininat, mis asub kuuldeläve piiri peal.
Klassivend: „Õpetaja! Õpetaja! Kas te kuulete seda?”
Õpetaja vastab, et ei kuule midagi.
Poiss viib telefoni õpetaja kõrva äärde, kuid õpetaja ikkagi ei kuule. Klassis kõik naeravad.
Õpetaja tuleb aga olukorrast auga välja, öeldes: „Seda häält kuulevad vaid neitsid.”
Klassivend vastab: „Teate, mina ei kuule ka midagi!” ning istub õhetava näoga oma kohale. Rohkem seda helinat tundides ei katsetatud.
Õhtusöögi ajal jagab Mami kõigile tähtsat infot minu kohta: ma olin täitsa ise koju tulnud!
„Ta tuli koos Gracielaga,” seletab Mami.
„Graciela?” küsis Papi.
„Jah. Pruunide juustega, elab paar tänavat edasi,” seletab Mami.
„Pruunide juustega?” mõtlen mina. Ma ei näinud Graciela juuksevärvis absoluutselt mitte mingisugust erinevust ülejäänud tüdrukute omast. Minu meelest on neil kõigil juuksed mustad, välja arvatud muidugi neil, kes on pea punaseks värvinud.
Kui tuba soojeneb, lähen üles riideid vähemaks võtma. Mami tuleb taas kord minu tuppa ning rõhutab natuke teravama tooniga, et pean voodilinad ära vahetama. Mul on linad jõudnud olla vähem kui nädala, kuid Mami peab mind juba ebasanitaarseks.
Vahetangi, et ei tekiks tühjast tüli. Kõigepealt võtan ära päevateki, siis viis villast tekki ning vahetan ära kaks lina. Siis algab kõige lõbusam osa, milleks on olelusvõitlus madratsiga, et kõik need linade ja tekkide otsad madratsi alla toppida, et nad külma öö jooksul voodist maha ei libiseks.
Lõpuks viin oma kaks lina ja padjapüüri alla pesuhunnikusse. Tean, et kui voodipesu on vahetatud, peaksin ka duši all ära käima. Tagaruumi kõnnib Leo, kes haarab puhta pesu hunnikust rätiku ning viskab selle üle õla. Õnneks saan mina nüüd oma dušiga oodata ja potsatan tänulikult televiisori ette.
Mõni napp minut hiljem ilmub puhas Leo vannitoa uksele ning kõnnib, rätik kaelas, tagaruumi, kust ilmub hetke pärast välja ilma rätikuta.
„Sa panid selle uuesti pessu?” küsin ma ta käest.
„Mille?”
„Rätiku.”
„Muidugi.”
„Sa kasutadki seda ainult üks kord?”
„Mhmh,” ütleb Leo, ise poolel teel trepist üles.
Nüüd saan aru, miks tagaruumi pesuhunnik laiutab põrandal